Emily Dickinson

Allikas: Vikipeedia
Emily Dickinson 1846.-1847. paiku

Emily Elizabeth Dickinson (10. detsember 1830 Amherst Massachusetts15. mai 1886) oli ameerika luuletaja. Teda peetakse üheks kuulsamaks ameerika naisluuletajaks.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Emily Dickinson sündis mainekas Amhersti perekonnas. Tema isa, Edward Dickinson, oli advokaat ja esindas mõne aasta oma koduosariiki USA parlamendi Esindajatekojas.[1] Tal oli noorem õde Livonia ja vanem vend Austin, kes jäid Dickinsoni lähimaks ringiks. 1847. aastal lõpetas Dickinson Amhersti akadeemia ning jätkas esialgu õpinguid Mount Holyoke'i naisseminaris, kuid loobus peatselt nii nõrga tervise tõttu kui ka usulistel põhjustel. Pärast kooli elas Dickinson üksildast elu: tal oli vähe sõpru ning tutvusi. Seda enam pühendub ta kirjavahetusele ja tema lähedaste sõprade hulka kuuluvad mitmed tolle aja silmapaistvad inimesed, nagu näiteks kolonel T. W. Higginson, abolitsionist ja naiste õiguste eest seisja. Mõne poole pöördub sõnaga Õpetaja. Ta polnud kunagi abielus.[2] Emily Dickinson suri neerupuudulikkusesse, mille oli põhjustanud Brighti tõbi, 1886. aasta mais.[1]

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Dickinson kirjutas oma luuletusi endatehtud kaustikusse, mille ta hiljem ise kinni köitis. Emily Dickinson kirjutas umbes 2000 lühiluuletust, aga oma elu ajal avaldas ta neist vaid 7.[1] Kirjutamist alustas ta juba koolis tuttavate kirikulaulude meetrumis. Emily Dickinsoni luule on vormilt väga lihtne – tavaliselt on need mõnerealised ja aforistlikud. Luuletaja värssides domineerivad surma, teistpoolsuse, tõe, igaviku ja kõiksuse teemad, mis on andnud põhjust teda pidada romantikuks, müstikuks, transtsendentalistiks ja meditatsioonipoeediks. Samuti avaldub Dickinsoni luules erk loodusetaju. Sageli on tema luuletustes rõhutatud naiste tähtsust ja nende rolli ühiskonnas. Teda mõjutanud teosed olid peaasjalikult Piibel ja Shakespeare'i näidendid.[2] Pärast Emily Dickinsoni surma avaldas tema õde Lavinia kirjaniku luuletused kokku kolme raamatuna. Need tugevasti isikupärased, poeesia tavanorme julgelt eiravad luuletused on suuresti mõjutanud paljusid kahekümnenda sajandi poeete, eriti imažiste.[1]

Teosed eesti keeles[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Kiri Maailmale" (luulevalimik). Tõlkinud ja järelsõna: Doris Kareva. ER, Tallinn 1988, 94 lk
  • Looming 1994, nr 12 (7 luuletust, tõlkinud Doris Kareva)
  • Looming 2000, nr 7 (15 luuletust, tõlkinud Doris Kareva)
  • Emily Dickinsoni kirju Susan Gilbertile (Dickinsonile) – "Armastuskirjad" (valimik kirju), koostanud Jill Dawson, tõlkinud Kaja Riikoja, Hotger, Tallinn 2001, lk 30–33, 83–84, 138–141, 246
  • "Maailma luule. Kuldne klassika". SE & JS, Tallinn 2006, lk 767–819 (valik luuletusi, tõlkinud Doris Kareva)
  • "Ameerika luule antoloogia", Tartu Ülikooli kirjastus 2008, valik luuletusi

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 [1]
  2. 2,0 2,1 "Kiri Maailmale" 1987, lk 88–92