Christian Morgenstern

Allikas: Vikipeedia
Morgenstern-h420.jpg

Christian Otto Josef Wolfgang Morgenstern (6. mai 1871 München31. märts 1914 Meran) oli saksa luuletaja, kirjanik ja tõlkija. Sai tuntuks oma koomilise lüürikaga, mis on vaid osa tema loomingust.

Elu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Morgenstern sündis pühapäeval, 6. mail 1871 Münchenis. Tema ema oli Charlotte Morgenstern, sündinud Schertel, tema isa Carl Ernst Morgenstern, kunstniku Christian Morgensterni poeg. Nagu kuulus vanaisa, kellelt Morgenstern sai oma nime, olid ka poeedi isa ja ema isa maastikumaalijad. Nimed Otto ja Josef tulevad kaugematelt sugulastelt, Wolfgang tuleb ema austusest Wolfgang Amadeus Mozarti vastu.

Lapsepõlv ja noorus[muuda | redigeeri lähteteksti]

1881. aastal suri tema ema tuberkuloosi. Morgenstern nakatus samuti, ja selle all kannatas kogu elu. Varsti peale ema surma anti ta kasvatada kunstikaupmehest ristiisa Arnold Otto Meyeri juurde Hamburgis. Aasta hiljem pöördus ta Münchenisse tagasi ja saadeti ühte internaati Landshutis, kus oli sisse seatud kehaline karistus ja ta koges kiusamist kaasõpilaste poolt.

Kui isa abiellus Amélie von Dall'Armiga ja kutsuti 1883 Breslau Kuniglikku Kunstikooli, võttis ta Christiani enda juurde, kes õppis seal Maria-Magdalena Gümnaasiumis. Seal kirjutas ta kuueteistaastaselt kurbmängu "Alexander Bulgaariast" ja mineraalide kirjelduse "Mineralogia popularis". Kumbki tekst pole säilinud. Lisaks visandas ta ühe "Fausti-luule" ja tegeles Arthur Schopenhaueriga. Kaheksateistaastaselt tutvus ta Magdalena Gümnaasiumis Friedrich Kayssleri ja Fritz Bebloga. Mõlemaga jäi ta kogu eluks sõprussidemetesse. Sügisel 1889 õppis Morgenstern sõjalises eelkoolis, kuna isa soov oli koolitada poeg ohvitseriks. Poole aasta pärast Morgenstern lahkus siiski koolist ja õppis Sorau Gümnaasiumis. Siin algas sõprus Marie Goettlingiga, kes hiljem läks elama Ameerikasse. Sõpradega asutas Morgenstern ajakirja Deutscher Geist moto all „Kes tuleb tihti kõige kaugemalt, ei tea, kuhu ta läheb,“ mida peetakse Oliver Cromwelli tsitaadiks. 1893 koostas ta Sansara, humoristliku uuringu. Esimese suvesemestri veetis ta Kayssleriga Münchenis, kus aga kliima tuberkoloosi tõttu ei sobinud. Nii läks ta lõpuks Bad Reinerzi kuurortisse. Kui ta Breslausse tagasi pöördus, oli tema isa teisest naisest lahku läinud. Järgnes puhkus Soraus. Kuna ta oma õpinguid ei saanud jätkata, olid sõbrad valmis tasuma kuurorti eest Davosis, mille aga isa tagasi lükkas, samuti nagu Dahni pakkumise maksta õpingute eest. Morgenstern otsustas nüüd elada kirjanikuna. Pärast isa kolmandat abielu oli tema side isaga suures osas katkenud.

Asumine Berliini[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aprillis 1894 läks Morgenstern Berliini, kus ta sai lepitust otsiva isa abil töökoha Rahvusgaleriis. Ta tegeles Friedrich Nietzsche ja Paul de Lagardega ning töötas ajakirjadele Tägliche Rundschau ja Freie Bühne. Samuti kirjutas kaastöid ajakirjadele Der Kunstwart ja Der Zuschauer.

Kevadel 1895 ilmus Morgensterni esimene raamat, luultsükkel In Phanta’s Schloß. Suvel 1897 tõlkis ta tellimusel prantsuse keelest August Strindbergi autobiograafilised märkmed Inferno. Oktoobris 1897 kirjutas Morgenstern alla lepingule kirjastusega S. Fischer Verlag, mis sisaldas Henrik Ibseni teoste tõlkimist, kuigi ta norra keelt veel ei osanud. Juba veebruaris 1898 pidi olema Pidu Solhaugis tõlgitud. Maist 1898 kuni sügiseni 1899 reisis Morgenstern Norras, peamiselt keele õppimiseks, kusjuures ta kohtus mitu korda Ibseniga. 1900 aastal järgnes kuurort Davosis, seejärel reisimine: Vierwaldstättersee, Zürich, Arosa, Mailand, Papollo, Portofino, Firenze, Wolfenschiessen ja Heidelberg. Detsembris 1902 käis ta Roomas ja pöördus mais 1903 tagasi Berliini. Sel ajal tõlkis ta Knut Hamsunit ja Bjørnstjerne Bjørnsonit. Alates 1903 oli ta kirjanduslik lektor Bruno Cassireri kirjastuses, kellega sidus sõprus. Varem oli ta dramaturg Felix Bloch Erbeni juures. 1905 reisis ta Wyki ja oli sanatooriumis Birkenwerderis, mis ei andnud soovitud tulemust. Lisaks ilmusid sel aastal tema Galgenlieder ja ta luges Fjodor Mihhailovitš Dostojevskit. Aasta hiljem reisis ta tervislikel põhjustel mägedesse: Bad Ölz, Längenfeld, Obergurgl, Meran, Obermais, San Vigilio ja Tenigerbad ning tegeles Jakob Böhme, Fechneiri, Fichte, Hegeli, Eckhart von Hochheimi, Fritz Mauthneri, Spinoza ja Tolstoiga.

Margareta Gosebruch von Liechtenstern[muuda | redigeeri lähteteksti]

Juulis 1908 tutvus ta Bad Dreikirchenis Margareta Gosebruch von Liechtensterniga. Pärast Margareta lähkumist jäid nad tihedasse kirjavahetusse. Kui too oktoobris haigestus, sõitis Morgenstern tema juurde Freiburgi Breisgaus. Kuna aga kihlatu viibimine haige naise juures oli vastuolus ühiskondlike tavadega, reisis Morgenstern Strassburgi. Novembris sõitsid nii tema kui tervenenud Margareta Berliini.

Teosoofia ja antroposoofia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jaanuaris 1909 tutvus ta Rudolf Steineriga, kes pidas Berliinis loenguid ja kellega sidus edaspidi tihe sõprus. Et tema loenguid kuulda, reisis ta veel samal aastal Düsseldorfi, Koblenzi, Kristianiasse, Kasselisse ja Münchenisse. Mais astus ta kuu aega pärast Margaretat Steineri juhatatud Teosoofia Ühingu Seltsi Saksa sektsiooni liikmeks. Järgneval selle organisatsiooni lõhestumisel 1912/1913 jäi ta Steineri poole ja sai Antroposoofilise Seltsi liikmeks. Samuti tõlkis ta 1909 Knut Hamsuni, käis Rahvusvahelisel Teosoofia Kongressil Budapestis, külastas oma isa Wolfshaus ja reisis Margaretaga Schwarzwaldis ja Obermaisis. Seal haigestus ta raskekujulisse bronhiiti, millele aitasid kaasa arvukad reisid. Arst viitas peatsele surmale. Tervislik seisund siiski paranes ja 7. märtsil 1910 Christian ja Margareta abiellusid.

Itaalia ja Šveits[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maist augustini elas Morgenstern Bad Dürrensteinis, kuni ta läks Berni Steineri loenguid kuulama. Loenguid Baselis kuulas Morgensterni naine üksi. Peale viibimist Münchenis reisis Morgenstern oktoobris läbi Verona, Mailandi ja Genua Palermosse ja lõpuks Taorminasse. Samal aastal algas tema koostöö kirjastaja Reinhard Piperiga, mis jätkus elu lõpuni. Christian Morgenstern oli enne teinud koostööd kirjastajate Richard Taendleri, Schuster & Loeffleri, Samuel Fischeri ja Bruno Cassireriga.

Õieti tahtis Morgenstern koos Margaretaga pool aastat Taorminas veeta. Et aga ta uuesti haigestus, läks ta kevadel 1911 saksa haiglasse Roomas ja siis sanatooriumisse Arosas, kus ta kohtus oma isa ja Margareta emaga, kes alguses ei olnud abieluga nõus. Mitme kuu järel sai ta sanatooriumist lahkuda ja kolis Margaretaga ühte korterisse Arosas. 1912 sai ta 1000 marka stipendiumi Saksa Schilleri fondilt. Varsti seejärel sõitis ta Davosi. Margareta kuulas tema jaoks Steineri loenguid Münchenis. Ikka veel haige, lahkus ta sanatooriumist ja läks koos Margaretaga Zürichisse, kus ta oktoobris Steineriga kohtus. Seejärel pöördus ta tagasi Arosasse. Ta koostas kirja, kus ta tahtis Rudolf Steinerit esitada Nobeli rahupreemia kadidaadiks, see kiri jäi aga saatmata. Kevadel 1913 peatus Morgenstern Portoroses, kus ta tõlkis Friedrich Suure luuletusi prantsuse keelest ja sõbrunes Michael Baueriga, kes oli samuti kopsuhaige. Peale ühte reisi Bad Reichenhalli, kus ta kohtus Friedrich ja Helene Kayssleriga, kuulas ta Münchenis Steineri loenguid, kellele ta järgnes novembris Stuttgarti ja detsembris Leipzigisse. Nii Stuttgartis kui ka Leipzigis retsiteeris Marie von Sivers, hilisem Steineri abikaasa, Morgensterni luuletusi. Morgenstern pidas viimaseid loenguid vana-aasta õhtul oma elu suurimaks austusavalduseks.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Münchenis ei saanud Morgensternid oma arsti kätte ja proovisid minna ühte sanatooriumisse Arcos (Lõuna-Tirol), kus Morgensterni siiski vastu ei võetud, et surevat patsienti vältida. Peale lühikest viibimist ühes sanatooriumis Bozeni lähedal elas ta Meran-Untermaisis, kus ta veel trükipoognatel töötas kogumikuga Wir fanden einen Pfad. Ta kirjutas Michael Bauerile: „Nüüd heidan ma veel maha ja ei tõuse enam kõrgele … me tahame minna Hartungeni juurde Meranisse“. Morgenstern suri 31. märtsil 1914, kell viis hommikul, oma arsti dr Christoph Hartung von Hartungeni juuresolekul. 4. aprillil tuhastati ta Baselis. Urni hoidis Rudolf Steiner, kuni see pandi üles uude Goetheanumisse.

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tõlked eesti keelde:[muuda | redigeeri lähteteksti]

U.Uibo, Koterman Vikerkaar 6/1998