Brassaï

Allikas: Vikipeedia

Brassaï (kodanikunimega Gyula Halász) (9. september 1899 Brașov8. juuli 1984) oli Ungari päritolu prantsuse fotograaf, kunstnik, skulptor ja filmikunstnik.

1899 – 1923[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gyula Halász sündis 9.septembril 1899 Brașovi linnas Transilvaanias, mida tuntakse ka Krahv Draakula kodulinnana. Tol ajal kuulus piirkond Austria-Ungari valduste alla, kuid tänapäeval on see osa Rumeeniast. Brassaï (võttis pseudonüümi kodulinna nime järgi) isa oli ungarlasest kirjandusprofessor ning ema ameeriklanna. Kui Brassaï oli 3-aastane, kolis tema perekond aastaks Pariisi, kus tema isal oli võimalus õpetada Sorbonne’i Ülikoolis kirjandust. Juba sellest ajast tekkis tal sügav sümpaatia Pariisi vastu.

1917. aastal kohtus Gyula Halász ungari helilooja Béla Bartókiga ning 1918-1919 õppis maalikunsti ja skulptuuri Budapesti Kaunite Kunstide Akadeemias. Kuna Austria-Ungari ja Prantsusmaa suhted olid pingelised, ei olnud tal võimalik asuda õppima Prantsusmaal ning ta astus sõjaväkke, kus teenis ratsaväes Esimese maailmasõja lõpuni. 1920. aasta lõpus asus Berliinis tööle ajakirjanikuna, kus tutvus László Moholy-Nagy (ungari fotograaf ja maalikunstnik), Vassili Kandinsky (vene maalikunstnik ja kunstiteoreetik) ja Kokoschkaga (austria kunstnik, poeet ja näidendikirjanik). 1921-1922 õppis Berliini-Charlottenburgi Kunstiakadeemias, kus tegeles usinalt joonestamisega.

1924 – 1955[muuda | redigeeri lähteteksti]

1924. aastal kolis Gyula Halász viimaks kauaigatsetud Pariisi, kus võttis esmakordselt 1925. aastal kasutusele pseudonüümi Brassaï, mis tõlkes tähendab “Brașovist pärit”. Pariisis töötas ta ajakirjanikuna ning õppis prantsuse keelt lugedes prantsuse romaanikirjaniku Marcel Prousti teoseid. Brassaï elas Montparnasse’i ja Montmartre’i piirkonnas, mis oli tol ajal tuntud kui kunstnike rajoon. Seal sai ta kiiresti sõbraks ameerika kirjaniku Henry Milleri, prantsuse poeetide Léon-Paul Fargue’i ja Jacques Prévert’iga, kellega käis tihti Pariisi tänavatel jalutamas ja linna elu uurimas. Esimestel aastatel jätkas Brassaï joonistamist ning skulptuuride valmistamist, kuid 1926. aastal kohtus kaasmaalasest fotograafi André Kertésziga, kes innustas teda tegelema fotograafiaga. Esialgu ei pidanud ta pildistamisest lugu, kuid kuna ta töötas ajakirjanikuna ning liikus tihti hilistel tundidel Pariisi tänavatel, kuna nii nägi armastatud linna ehtsat palet, hakkas ta öiseid sündmusi ka piltide näol üles tähendama.

1929. aastal andis ta oma panuse prantsuse ajakirjas “Vu”, kus ilmusid peale Gyula Halászi fotode ka Kertészi, Man Ray jpt. tööd. Kertészi õpetuse ja suunamise abil hakkas ta 1930-ndate alguses üha enam pildistama pimedaid kohvikuid ja tänavaid, prostituute ja kõike, mis omane tõelisele Pariisile, kuid tihti nähtamatu neile, kes ei oska sellist reaalsust otsida. Tema lähenemine oli uudne ja julge ning viis 1933. aastal ilmunud albumini “Paris de nuit” (öine Pariis), mis tagas tema tuntuse fotograafina. Selle kogumiku eest sai Brassaï juba tollal väga tuntud fotomeistrilt ja teoreetikult Peter Henry Emersonilt autasuks medali. Samuti tituleeris Henry Miller ühes oma essees Brassaï' Pariisi silmaks (the eye of Paris).

Brassaï julged fotod alasti naistest ning kasutatud bussipiletitest tõid ta avalikkuse ette sürrealistliku kunstnikuna ning 1932. aastal fotografeeris ta Pablo Picasso skulptuure sürrealistliku väljaande “Le Minotaure” tarbeks, millega jäi seotuks ajakirja viimase tegutsemisaastani (1939). Tema otsene eesmärk ei olnud luua sürrealistlikke teoseid, vaid näidata Pariisi võimalikult realistlikult ning endale omasest vaatenurgast. Nendel aastatel sai alguse ka eluaegne sõprus Picassoga (kes nähes fotograafi joonistusi leidis, et viimasel on kõik eeldused teenimaks elatist ka maalikunstiga), mille tulemusel ilmusid tähelepanuväärsed raamatuid “ Les Sculptures de Picasso” (1948) ja “Conversations avec Picasso” (1964). 1932. aastal avaldati tema fotod Julian Levy galeriis New Yorgis moodsate euroopa fotograafide näituse raames. Esimene isikunäitus leidis aset Pariisis 1933.aastal ning sealt viidi see samal aastal edasi Batsfordi galeriisse Londonis. 1930-ndate aastate vältel töötas ta veel erinevate ajakirjade jaoks, mille hulgas olid “Verve”, “Labyrinth”, “Lilliput”, “Coronet” ning “Life”. Rahvusvaheliselt sai ta tuntuks 1935. aastal oma raamatuga “Voluptés de Paris” (Pariisi naudingud). Samuti kasutas André Breton oma romaanis “Nadja” ( 1928 ) fotograafi töid Pariisi tänavatest. Brassaï jäädvustas ka Pariisi kõrgema klassi tegelasi, ooperiteatreid ning paljusid kunstnikest ja kirjanikest sõpru, kelle hulka kuulusid näiteks Salvador Dali, Pablo Picasso, Henri Matisse, Alberto Giacometti, Jean Genet, Henri Michaux jpt.

1940. aastal, kui Pariis oli Saksa vägede poolt okupeeritud ning fotode tegemine tänavatel keelatud, põgenes Gyula Halász lõunasse, kuid naasis peagi, et päästa peidetud fotonegatiivid. Kuna fotograafiaga tegelemine oli keelatud, pöördus ta tagasi joonistamise ja skulptuuri juurde ning alustas luule kirjutamisega. Pärast II maailmasõda 1945. aastal pandi tema joonistused näitusena välja ning 1946. aastal avaldati need raamatu vormis, mis kandis nime “Trente dessins” (Kolmkümmend joonistust) ning mida ilmestas Jacques Prévert’i luule. Samal aastal taasavasid Brassaï, Robert Doisneau, Édouard Boubat, Willy Ronis ja teised humanistlikud fotograafid Charles Rado poolt 1933. aastal asutatud Rapho fotoagentuuri. 1947. aastal kasutati Brassaï töid Jacques Prévert’i balleti “Le Rendez-vous” lavadekoratsioonidena. Tema rahvusvaheline tuntus tõi kaasa mitmeid individuaalseid näitusi Ameerika Ühendriikides, näiteks George Eastmani Majas Rochesteris, Chicago Kunstiinstituudis ning New Yorgi Moodsa Kunsti Muuseumis. Brassaï tegeles lisaks fotograafiale, maalikunstile ja skulptuuride valmistamisele ka raamatute kirjutamisega ning 1948. aastal ilmus romaan “Histoire de Marie”, millele kirjutas sissejuhatuse Henry Miller.

1955 – 1984[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lisaks fotograafiale tegeles Brassaï filmikunstiga ning 1956. aastal pälvis Cannes’i Filmifestivalil originaalseima filmi auhinna teosega “Tant qu’il y aura des bêtes”. 1960. aastal ilmus raamat “Graffiti”, mis sisaldas pilte tänavajoonistustest ning see oli ka tema 1968. aasta näituse peateema New Yorgi Moodsa Kunsti Muuseumis. 1960-ndatel keskendus ta aga peamiselt skulptuurile. Koos kuulsate kaasaegsetega (Picasso, Moore, Calder, Noguchi) on ta üks vähestest, kellel on palutud UNESCO palee tarvis valmistada ligikaudu 7 x 3-meetri suurune seinamaal. 1974. aastal omistati talle Kunsti ja Kirjanduse rüütlikraad ja Auleegioni orden. 1978. aastal võitis Pariisis esimese Rahvusliku Fotograafia Grand Prix. 2000. aastal aitas tema lesk Gilberte organiseerida näituse George Pompidou kunstikeskuses Pariisis, kus oli välja pandud ligi 450 Brassaï tööd.

Brassaï suri 8.juulil 1984. aastal Èze linnas Lõuna- Prantsusmaal ja on maetud Pariisi Montparnasse’i kalmistule.

Brassaï kunstipärandi autoriõigused kuuluvad Prantsuse fotograafiaagentuurile Réunion des Musées Nationaux (RMN).


Väljaanded[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • “Paris de nuit” (1933) – Paul Morand
  • “Voluptés de Paris” (1935) - Brassaï
  • “Trente dessins” (1946)
  • “Les sculptures de Picasso” (1948) - Daniel-H Kahnweiler
  • “Histoire de Marie” (1948)
  • “Camera in Paris” (1949)
  • “Graffiti” (1960)
  • “Conversations avec Picasso” (1964) – Jane M. Todd, Henry Miller, Pierre Daix, Genevieve Fraisse, Brassaï
  • “Henry Miller, grandeur nature” (1975)
  • “Le Paris secret des années 30” (1976)
  • “Les artistes de ma vie” (1982)
  • “Letters a mes parents" 1920-1940
  • “Brassaï-The eye of Paris” – Richard Howard, Avis Berman, Anne Wilkes Tucker, Peter C. Marzio
  • “Brassaï-The Monograph” – Brassaï, Annick Lionel-Marie, Alain Sayag
  • “Brassaï-Images of Culture and the Surrealist Observer”
  • “Paris by Brassaï. Box of 20 Notecards”
  • “Marcel Proust sous l’emprise de la photographie”
  • “In the Face of History: European Photographers in the Twentieth Century” – Kate Bush, Eugène Atget
  • “Henry Miller, rocher heureux”
  • “Paroles en l’air”
  • “Voyage aux États- Unis”


Tsitaadid[muuda | redigeeri lähteteksti]

The precise instant of creation is when you choose the subject. (meaning that the essential thing occurs at the moment when he, the photographer, meets the reality he wishes to capture)

Brassaï

Chance is always there. We all use it. The difference is, a poor photographer meets chance one out of a hundred times and a good photographer meets chance all the time.

Brassaï

The purpose of art is to raise people to a higher level of awareness than they would otherwise attain on their own.

Brassaï


Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]


Kasutatud allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]