Artturi Ilmari Virtanen

Allikas: Vikipeedia
Artturi Ilmari Virtanen
Virtanen.jpg
Artturi Ilmari Virtanen
Sünniaeg 15. jaanuar 1895
Sünnikoht Helsingi
Surmaaeg 11. november 1973 (78-aastaselt)
Surmakoht Helsingi
Rahvus soomlane
Tegevusala keemia
Tunnustused Nobeli keemiaauhind (1945)

Artturi Ilmari Virtanen (15. jaanuar 1895 Helsingi11. november 1973 Helsingi) oli soome biokeemik, kes tegeles peamiselt agrokeemiaga ja loomasöötade täiustamisega.

Ta alustas keemiaõpinguid 1913, kaitses magistrikraadi ja 1918 ka doktorikraadi orgaanilises keemias. 1919 hakkas ta tööle piimatööstusettevõttes Valio laboratooriumis ja sai juba 1920 laborijuhatajaks. Tundes, et ta ei ole siiski täiesti kompetentne, lahkus ta Valiost ning õppis Zürichi Tehnikaülikoolis, Münsteri ülikoolis ja Stokholmi ülikoolis füüsikalist keemiat, pinnasekeemiat ja mikrobioloogiat. Rootsis töötas ta 1923 koos Hans von Euler-Chelpiniga, kes pälvis 1929 Nobeli keemiaauhinna.

Soome naastes sai Virtanen 1924 Helsingi ülikoolis lektoriks. Ta töötas ka Või Ekspordi Assotsiatsiooni laboris, mis sai ülikooli laboriks. 1930 asutati Biokeemia Instituut ja Virtanen töötas seal kuni oma surmani. Ta sai 1931 Helsingi Tehnikaülikooli biokeemiaprofessoriks ja 1939 Helsingi ülikooli professoriks. Ta oli Soome Akadeemia liige ja selle esimene esimees (alates 1948).

Tema teadustegevus algas 1924 heksooside fosforüülimise uurimisega. Ta suutis näidata, et fosforüülimine on paljude fermenteerimisreaktsioonide esimene samm, ja see viis lõpuks glükolüüsi avastamiseni.

1925 tema huvid muutusid ja ta hakkas uurima seda, kuidas liblikõieliste taimede juuremügarates elavad bakterid seovad lämmastikku. Ta avastas parema meetodi või säilitamiseks: selleks tuleb sellele lisada pisut dinaatriumfosfaati Na2HPO4, mis takistab happelist hüdrolüüsi. Seda meetodit kasutati Soomes aastakümneid.

Eelkõige haljassööda konserveerimismeetodi leiutamise eest sai ta 1945 Nobeli keemiaauhinna. Tema leiutatud AIV-sööt säilitab kvaliteedi aasta otsa. Selle meetodi töötas ta välja aastatel 1925–1932 ja 1932 sai ta sellele patendi. Protsess seisneb selles, et värskele teraviljale lisatakse ladustamisel lahjendatud vesinikkloriidhapet või väävelhapet. Suurenenud happelisus takistab sööda fermenteerumist, kuid ei mõju halvasti sööda toiteväärtusele ega loomadele, kes seda söövad.

Järgnevatel aastatel töötas ta välja osaliselt sünteetilisi loomasöötasid. Aminohapete sünteesimiseks vajalik lämmastik tuleb tavaliselt söödas olevatest proteiinidest. Aga kariloomade vatsas on eriline bakterite kooslus, mis võimaldab lämmastiku allikana kasutada ka kust ja lämmastiku sooli.

Kuopio Ülikooli juures jätkab tema tööd A. I. Virtase nimeline instituut.

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Virtanen abiellus 1920 botaanik Lilja Moisioga. Abielust sündis kaks poega.

Aastal 1933 ostis ta Helsingi lähedale talu, kus ta mõningaid oma leiutisi praktikas katsetas.

Ta armastas lihtsat elu, tal ei olnud kunagi oma autot, ta ei suitsetanud kunagi ega tarvitanud alkoholi.

Mälestuse jäädvustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

20. veebruaril 1938 avastas soome astronoom Yrjö Väisälä Turus Iso-Heikkilä observatooriumis uue asteroidi ja andis talle nimeks 1449 Virtanen.

Virtase järgi on nimetatud ka 44 km läbimõõduga kraater Kuu tagaküljel koos nelja 20–30 km läbimõõduga satelliitkraatriga.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]