Väävelhape

Allikas: Vikipeedia
Kips on väävelhappe hüdraaditud sool.

Väävelhape (valemiga H2SO4) on anorgaaniline hape, tema anhüdriid on vääveltrioksiid. Väävelhape on tugev hape ja tema käsitsemisel tuleb olla ettevaatlik. Väävelhape on kõikide sulfaatide lähtehape. Väävelhapet tuntakse ka "lõngaõli" ja "akuhappena". Väävelhappe soolad kandsid eesti rahva hulgas nimesid "kübaramust" ja "sinine silmakivi".

Omadused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Väävelhape on tugev, kaheprootoniline hapnikhape, mis eraldab happejäägina liitaniooni SO42–.

Väävelhape külmub temperatuuril 10 kraadi ja keeb temperatuuril 338 kraadi Celsiuse järgi. Seejuures sisaldab aur rohkem vääveltrioksiidi.

Tootmine ja kujutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Väävelhapet toodetakse vitriolimenetlusel ja (tina)pliikambrimenetlusel (mõlemad ajaloolised), kontaktmenetlusel või topeltkontaktmenetlusel.

Vanim väävelhappe tootmise menetlus on vitriolimenetlus. Selle avastasid ja seda rakendasid 13. sajandil alkeemikud.

Vitriolid on sulfaadid, mis lasevad end suhteliselt kergesti termiliselt lagundada ja seejuures vääveltrioksiidiks ja metallioksiidiks üle lähevad.

Apteeker ja keemik Johann Rudolf Glauber (1604-1670) konstrueeris maailma esimese väävelhappemanufaktuuri, mis umbes 1650.a. Nordhausenis (HarzisSaksamaal) väävelhapet tootis. Tema teeneks on naatriumsulfaadi – glaubrisoola - meditsiinilise lahtistava toime avastamine ja tootmise alustamine.

  • Roheline vitriol FeSO4 7 H2O
  • Sinine vitriol CuSO4· 5 H2O
  • Valge vitriol ZnSO4· 5 H2O
  • Alaun KAl(SO4)2 · 12 H2O

Tähtsamad ühendid[muuda | redigeeri lähteteksti]