Alvar Aalto

Allikas: Vikipeedia
Alvar Aalto
Alvar and Elissa Aalto.jpg
Alvar ja Elissa Aalto Maison Carrén elutoas 1950-datel
Sünninimi Hugo Alvar Henrik Aalto
Sünniaeg 3. veebruar 1898
Soome, Kuortane
Surmaaeg 11. mai 1976
Helsingi
Rahvus soomlane
Tegevusala arhitekt, mööbli- ja klaasnõude disainer
Kunsti õppinud Helsingi Tehnikaülikool
Kunstivool Skandinaavia modernism
Tuntud teoseid Finlandia-talo, Savoy vaas

Hugo Alvar Henrik Aalto ['aaldo] (3. veebruar 1898 Soome, Kuortane11. mai 1976 Helsingi) oli soome arhitekt, disainer, maalikunstnik ja akadeemik.

Aalto oli üks Skandinaavia moodsa arhitektuuri mõjukamaid esindajaid ja organisatsiooni Congrès Internationaux d'Architecture Moderne (CIAM) liige.

Elukäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ta õppis 19161921 Helsingi Tehnikaülikoolis Armas Lindgreni õpilasena[1] arhitektuuri (1917 katkestas ta õpingud, et osaleda vabadusvõitluses) ning avas 1923 Jyväskyläs oma esimese arhitektuuribüroo.

Aastal 1924 abiellus ta õpingukaaslase arhitekt Aino Marsioga, kellest sai tema kaastööline. Nende pulmareis Itaaliasse jättis Aaltosse jälje, mis sidus ta kogu eluks Vahemeremaade kultuuriga.

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aalto töötas mitmel alal, mööbli- ja klaasidisainist arhitektuuri ja maalikunstini. Tema klaasidisainikollektsioon on maailmakuulus. Aalto klaasnõude seas on maailmakuulus "Savoy vaas". Tema loodud mööblist tuntuim on ilmselt kolmejalgne taburet "L".

Aalto oli Soomes edukas arhitekt, disainer ja linnaplaneerija. Ta on projekteerinud elumaju, haiglaid, kirikuid ja vabrikuid ning planeerinud kultuuri- ja halduskomplekse. Aalto isikupärase arhitektuuristiili kujunemist mõjutasid Gunnar Asplundi neoklassitsism ja Euroopa avangardism[2]. Aaltole iseloomulk stiil sai alguse 1927. aastast, kui ta projekteeris Viiburi linnaraamatukogu (ehitati 19301935), millel olid valged seinad. Ta ütles lahti Euroopa funktsionalismist, mis rõhutas sirgjoonelist korrapärasust, ning projekteeris ebakorrapärase ning keeruka liigendusega siseruumid, kasutades puitu. Tundlik puidukasutus ongi talle tüüpiline. Soome maastikust inspiratsiooni saades integreeris Aalto vormid ja materjalid looduskeskkonnaga, pidades hoolikalt silmas inimlikke väärtusi ning nähes ette, kuidas inimesed tema hoonetes elama ja töötama hakkavad. Ta kasutas loomulikku valgust.

1930. aastate lõpus sai Aalto maailmakuulsaks Soome paviljonidega Pariisi ja 1939. aasta New Yorgi maailmanäitusel.

Tema tuntumad hooned on Villa Mairea, Finlandia-talo Helsingis ja Helsingi Tehnikaülikooli (Teknillinen korkeakoulu) hoone.

Hooneid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Helsingi tehnikaülikooli auditoorium

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Большая Российская энциклопедия, т. 1, 2005, с. 5
  2. Большая Российская энциклопедия, т. 1, 2005, с. 5

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • K. Fleig. Alvar Aalto, 3 köidet, Zürich 1963–1978.
  • G. Schildt. Alvar Aalto, 3 köidet, New York 1984–1991.
  • G. Schildt. Alvar Aalto: The Complete Catalogue, London 1994.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]