Zhanguo

Allikas: Vikipeedia
"Sõdivate riikide ajastu" suunab siia. Jaapani ajalooperioodi kohta kohta vaata artiklit Sengoku ajastu.
Sõdivad riigid 350 eKr

Zhanguo ehk sõdivate riikide ajastu ehk võitlevate riikide aeg (hiina keeles lihtsustatud kirjas 战国时代 (Zhanguo Shidai, Zhànguó Shídài)) oli Vana-Hiina ajaloos periood aastatel 475 eKr221 eKr.

Ajavahemikku alates Vana-Hiina ühendamisest 770 eKr kuni taasühendamiseni Qini dünastia poolt 221 eKr on alates Hani dünastia ajast hakatud jaotama Chunqiu ajastuks ja sõdivate riikide ajastuks. Sellel jaotusel on kokkuleppeline iseloom, sest neid kahte ajastut ei lahuta mingi väga suur sündmus. Seetõttu on hiina ajalookirjutuses ajastute piiri üle vaieldud. Näiteks Songi dünastia aegne tähtis ajalooraamat "Zizhi Tongjian" paigutas ajastute vahelise piiri hoopis aastasse 403 eKr.

Sõdivate riikide ajastu oli segane aeg. Ida-Zhou dünastia kuningas oli täielikult autoriteedi kaotanud. Hiljem hakkasid vürstid end kuningateks nimetama, võrdsustades end sellega Zhou kuningatega. Perioodi alguses oli praegustel Hiina aladel umbes 16 niisugust vürstiriiki. Peale selle olid veel nomaadrahvad põhjas ja hõimud läänes, kes samuti etendasid tolleaegses poliitikas oma osa. Umbes perioodi keskpaiku jäi alles seitse tugevamat vürstiriiki, millest igaüks püüdis vallutada kogu maad. Lõpuks jäi selles võitluseks võitjaks Qini riik, mis hävitas ülejäänud kuus. Hiina ajaloolased peavad seda sündmust Hiina vanaaja lõpuks ning alustavad sealt keisridünastiate ajastut.

Nagu ka eelnev Chunqiu ajastu, oli võitlevate riikide ajastu pöörete ja muutuste aeg. Hüljati traditsioone ja tekkis uusi ideid. Riikidevaheline konkurents parema tehnoloogia, halduse ja ideede pärast viis filosoofia, kirjanduse ja teaduse õitsengule. Kaubandus ja linnad saavutasid seninähtamatu arengutaseme. Paljud tänapäeva Hiina linnad tekkisid tol ajal.

Ajaloo ülevaade[muuda | muuda lähteteksti]

HIINA AJALUGU

VANAAEG
3 monarhi ja 5 keisrit
Xia dünastia 2070–1600 eKr
Shangi dünastia 1600–1046 eKr
Zhou dünastia 1122–256 eKr
  Lääne-Zhou
  Ida-Zhou
    Kevadete-sügisete ajastu
    Sõdivate riikide ajastu
KEISRIRIIGI AEG
Qini dünastia 221 eKr–206 eKr
Hani dünastia 206 eKr–220 pKr
  Lääne-Hani
  Xini dünastia
  Ida-Hani
Kolm kuningriiki 220–280
  Wei, Shu & Wu
Jini dünastia 265–420
  Lääne-Jin
  Ida-Jin 16 kuningriiki
304–439
Lõuna- ja põhjadünastiad 420–589
Sui dünastia 581–619
Tangi dünastia 618–907
5 dünastiat &
10 kuningriiki

907–960
Liao dünastia
907–1125
Songi dünastia
960–1279
  Põhja-Song Lääne-Xia
  Lõuna-Song Jin
Yuani dünastia 1271–1368
Mingi dünastia 1368–1644
Qingi dünastia 1644–1911
UUSAEG
Hiina Vabariik 1912–1949 Hiina keisririik
1915–1916
Hiina
Rahvavabariik
1949–

Hiina Vabariik
(Taiwanil)

Hiina ajalugu
Hiina dünastiad
Hiina sõjaajalugu
Hiina kunsti ajalugu
Hiina tehnika ja teaduse ajalugu
Hiina hariduse ajalugu

Perioodi alguses eksisteeris umbes 16 vürstiriiki. Zhou kuningas oli sel ajal juba tähtsusetuks muutunud. Aastal 403 jaotati Jini riik (晉) kolmeks riigiks: Wei riik (魏), Zhao riik (趙) ja Hani riik (韓). Kuigi see jaotumine leidis aset alles 403 eKr, käsitletakse seda enamasti Chunqiu ajastu sündmusena. Jini riik oli hilise Chunqiu ajastu tugevaim riik. Sisekonfliktide tõttu oli aga vürstlik dünastia hävinud, nii et isandata jäänud riik jaotati riigi kolme vägeva vahel. Nende kolme riigi vahel olid traditsiooniliselt head suhted. Teised tolleaegsed võimsamad riigid olid Qi riik (齊), Yani riik (燕), Chu riik (楚) ja Qini riik (秦). Perioodi keskpaigaks olid ülejäänud riigid inkorporeeritud nende seitsme riigi koosseisu, mida peamiselt mõeldaksegi sõdivate riikide all.

Wei riik oli esimene, kus algasid ühiskondlikud reformid. Eelkõige reformiti ametnike süsteemi. Amet ei läinud enam edasi isalt pojale, vaid ametisse hakati määrama võimekaid inimesi. Enam ei pööratud tähelepanu päritolule, vaid ametisse võisid saada ka mitteaadlikud. Ka sõjaväes loobuti traditsioonilisest korrast, mille kohaselt ohvitserideks said olla ainult aadlikud. Esimest korda said sõjaväelises karjääris määravaks teened: edukaid ohvitseri ülendati auastmes, ebaedukaid degradeeriti. Nõnda võisid ohvitseriks saada isegi lihtsõdurid. Uus põllumajanduspoliitika julgustas talupoegi kasvatama rohkem teravilja. Peale selle reformiti kohtusüsteemi ja anti välja seaduseraamat, mis ühtlustas kohtumõistmist.

Wei reformid tugevdasid riiki, nii et Wei riik oli varsti kõige tugevam. Kohe järgiti Wei eeskuju teistes riikides, kõigepealt Chu ja Qini riigis, mis paiknesid tollase Hiina äärealal. Chu riigi keskus oli lõuna pool Jangtse jõge. Algselt ei kuulunudki see ala Zhou riigi koosseisu. Qini riik sai vürstiriigiks alles Ida-Zhou dünastia alguses. See asus maa loodepiiri ääres. Mõlemat riiki peeti poolbarbariteks ja naeruvääristati.

Qini riigis oli reform kõige radikaalsem. Talupoegade kinnistatus maa külge ja läänisüsteem kaotati. Selle asemel jagati maa otse talupoegadele. Nii vabanesid talupojad pärisorjusest ja said isiklikult vabaks. Ametnikele ei läänistatud enam maad, vaid maksti palka. See süsteem suurendas ühtlasi ametnike lojaalsust, sest nad ei saanud ilma ametita enam ära elada. Erilist rõhku pandi sõjaväeteenistusele. Aadlikud, kellel polnud sõjalisi teeneid, kaotasid automaatselt oma seisuse. Sõjaväeteenistuses määras tasu tapetud vaenlaste arv. Kes tappis rohkem vaenlasi, sai rohkem tasu, mis võis seisneda näiteks ka aadliseisusesse tõstmises. Ka Qini riigis reformiti kohtusüsteemi. seadused hakkasid kehtima kõigi inimeste jaoks. Nimelt oli aadlike (st kõigil nende, kes olid sõjaväeteenistuses silma paistnud) jaoks varem kehtinud leebemad karistused. Läänisüsteemi kaotamine tekitas ka vajaduse muuta haldussüsteemi. Sellepärast viidi sisse haldusüksus maakond (縣). Need reformid panid aluse hilisemale Hiina ühendamisele.

Ajastu keskpaigaks olid suured riigid annekteerinud kõik väiksemad riigid, nii et nende vahel ei olnud enam puhvertsoone. Suurte riikide vaheline võitlus muutus nüüd aina vihasemaks. Eriti Qini riigi sõjaline jõud muutus aina ilmsemaks, nii et mõnikord sõlmisid ülejäänud kuus riiki Qini vastu liidu. Osava diplomaatia, hirmutamise ja äraostmise teel ning paljude valitsejate oportunismi, omavahelist rivaalitsemist ja lühinägelikkust ära kasutades õnnestus Qinil need liidud alati lõhkuda.

Aastal 247 eKr astus Qini riigi kuningatroonile 13-aastane Zheng. 22-aastaselt sai ta enda kätte kogu võimu ja alustas vallutussõda. Aastal 230 eKr langes Qini armee ohvriks esimesena Hani riik, mis oli kõige nõrgem. Aastal 228 eKr vallutati Zhao riigi pealinn ja Zhao kuningas võeti vangi. Ühel Zhao printsil õnnestus põgeneda ja vastupanu osutada, kuid 222 eKr võeti ka tema vangi. Yani riigi kroonprintsi algatatud atentaat Qini kuningale andis Qini kuningale teretulnud ettekäände Yani riigi ründamiseks. Yani pealinn langes 227 eKr. Aastal 225 eKr ründas Qini riik Wei riiki. Pealinna kolmekuise piiramise järel andis Wei kuningas alla. Aastal 224 eKr oli järg lõunas asetseva Chu riigi käes. Kui lõpuks 221 eKr tungis Qini armee Qi riiki, ei osutatud peaaegu mingit vastupanu.

Pärast kogu maa ühendamist laskis kuningas Zheng kuulutada end Hiina esimeseks keisriks (Shi Huangdi) ning rajas esimese keisridünastia – Qini dünastia.

Majandus[muuda | muuda lähteteksti]

Sõdivate riikide ajastus viidi peaaegu kõikides riikides ellu reformid, mis läänisüsteemi kaotasid ning vabastasid talupojad seotusest maa külge. Põllumajanduses asendati hiigelmajandid suurelt jaolt taludega. See nõudis ka maksusüsteemi reformi. Nüüd määras talupoegade riigimaksud maaomand.

Erilise õitsengu saavutas kaubandus. Mõnede kaupmeeste rikkus oli võrreldav kuningate omaga. Neil olid kaubandusjaamad ja teabevõrgud mitmes riigis. Kaupmees Lü Buwei sai koguni Qini riigi suurvesiiriks.

Käsitöönduses omandas suure tähtsuse eriti soola- ja maagikaevandamine.

Teadus ja tehnika[muuda | muuda lähteteksti]

Sõdivate riikide ajastu suurim tehniline uuendus oli rauast tööriistade kasutuselevõtt. Mitte ainult käsitöös, vaid ka põllumajanduses ja sõjatehnikas sai pronksi asemel valdavaks materjaliks raud.

Sõdivate riikide ajatust on säilinud mõned väga silmapaistvad niisutussüsteemid, sealhulgas Dujiangyani niisutussüsteem, mis tänini kaitseb Sichuani katelorgu kevadise suurvee ja suvise kuivuse eest. Juba sel ajal hakati rajama Suurt Hiina kanalit.

Kaitseks põhjapoolsete nomaadide vastu rajasid põhjapoolsed riigid Qin, Zhao ja Yan müüri, mis pani aluse hilisemale Hiina müürile.

Sõdivate riikide ajastul avastasid hiinlased magneti kasutamist ilmakaare näitamiseks (kompass). Nad valmistasid magnetist lusika ning paigaldasid selle siledale vaskplaadile. Lusika käepide näitas alati lõuna poole.

Sõdivate riikide ajastust pärinevad esimesed teated akupunktuuri kasutamisest.

Sõjapidamine oli tolle aja riikide püsimiseks hädavajalik. Nii tehti tol ajal sõjapidamises palju uuendusi. Talupoegade vabastamine ning sõjaväeteenistuse avamine ka talupoegadele suurendas jalaväelaste arvu. Jalaväest sai valdav väeliik. Yani riik võetis esimesena kasutusele ratsaväe, mille tehnika võeti üle nomaadidelt. Kiiresti asendusid sõjavankrid kiiresti liikuvate ratsanikega. Sõdivate riikide ajastul võeti peale selle Hiinas kasutusele amb. Täiustati ka piiramis- ja kaitsetehnikat, nii et linnade piiramine võis kesta aastaid.

Kultuur[muuda | muuda lähteteksti]

Sõdivate riikide ajastul oli ka hiina filosoofia õitseng. Õhkkonnas, kus vürstid konkureerisid võimu, tehnoloogiate ja ideede pärast, rändasid paljud mõtlejad koos oma järgijate ja kaaskondadega riigist riiki, lootes leida valitsejat, kellele nende ideed meeldivad. Paljud neist filosoofidest olid ka andekad kirjanikud ning nendest on järel arvukaid teoseid, mida tänini kasutatakse hiina koolides arhailise hiina keele õppematerjalina.

Eriti silmapaistev on Chu riigi luuletaja Qu Yuan, kelle looming on tolles ajas ainulaadne. Tollal olid käibel suhtelised lühikesed luuletused, värsipikkusega neli kirjamärki. Qu Yuan kirjutas aga väga pikki ja suhteliselt vabas vormis luuletusi, mis on täis tundeid. Talle omistatakse umbes 20 luuletust, millest silmapaistvamad on "Lahkumisvalu" (離騷, Li Sao, Lí Sāo) ja "Küsimused Taevale" (天問, Tian Wen, Tiān Wèn). "Lahkumisvalus" väljendas ta valu lahkumise puhul armastatud kuningast. "Küsimused Taevale" väljendavad tagakiusatud luuletaja meeleheidet küsimustena Taevale. Tunderikkad värsid on tolle aja kohta ainulaadsed.

Sõdivate riikide ajastust pärinevad ka hiina maalikunsti vanimad leiud.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]