Sengoku ajastu
Sengoku ajastu ehk Sengoku periood (jaapani keeles 戦国時代, Hepburni transliteratsioonis: Sengoku Jidai, 'Sõdivate riikide ajastu') oli 15. sajandi teist poolt ja 16. sajandit hõlmanud periood Jaapani ajaloos, mida iseloomustasid alalised kodusõjad.[1]
Ajastu alguseks loetakse tavaliselt 1467. aastal lahvatanud Ōnini sõda.[2][3] Lõppdaatumid erinevad allikati. Vahel paigutatakse ajastu lõpp aastasse 1568, mil Oda Nobunaga vallutas Kyoto ja alustas vallutusretke riigi ühendamiseks.[3] Kasutatud on ka 1600. aastat, mil leidis aset Sekigahara lahing,[2] Tokugawa šogunaadi kehtestamist (1603) või Osaka lossi piiramist (1615).[4] Laiemalt kattub periood ka Muromachi ajastuga (1333–1573),[2] sellele järgneb Tokugawa ajastu.
Kodusõdade ajastu põhjuseks on peetud Ashikaga šogunite liigset tuginemist kohalikele asevalitsejatele (shugo), kes omasid oma valdustes küllaltki laialdast võimu ja autonoomiat keskvalitsusest.[5] Alates 1408. aastast, mil suri kolmas Ashikaga klanni šogun Yoshimitsu, hakkas ka šoguni autoriteet ja keskvõim ise järjest nõrgenema.[6][5] Tema järel valitses järjest mitu nõrka šogunit, kelle valitsusajal tugevnes õukonnas ja šoguni administratsioonis teenivate aadlike omavaheline võimuvõitlus ning rivaalitsemine, samas kui ääremaade asevalitsejad suhtusid Kyoto autoriteeti üha ükskõiksemalt.[5]
Sengoku periood on tuntud oma rohkete sisekonfliktide ja ühiskondlike muutuste poolest. Ajastu jooksul saab killustatud perioodi alguses killustunud Jaapanist uuesti ühendatud Jaapan.[4]
Ajastu algus[muuda | muuda lähteteksti]
Sengoku perioodi alguseks peetav Onini sõda algas 1467. aastal selleaegse Ashikaga šogunaadi sisekonflikti tõttu. Šogun Ahikaga Yoshimasa rohked kulutused kunstile, mille jaoks sai raha võetud riigikassast ja šoguni naise ebasünnis ringi käimine riigi rahaga tõid endaga kaasa riigikassa pankrotti mineku. Pärast riigi ebapädevat juhtimist otsustas Ashikaga Yoshimasa šoguni ametilt tagasi astuda ja pärandas positsiooni järeltulijate puudumise tõttu oma vennale Ashikaga Yoshimile. Kui pärija sai juba valitud, sündis ootamatult Yoshimasa naisele, Tomikole, poeg, kelle nimeks sai Yoshihisa. Ootamatu potentsiaalse pärija sünd viis perevaidluseni, kus Tomiko üritas oma poega saada šoguni positsioonile, samal ajal kui Yoshimi tahtis alles hoida oma pärimisõigust. Konflikti lisandusid eri pooli toetama Hosokawa ja Yamana klannid, kes kasutasid antud perevaidlust ära ajendina endi klannidevahelise tüli eskaleerimiseks. Konflikti käigus põletati maha vastaspoolte mõisaid ja ka terveid kvartaleid. Nüüd kui Kyotos, mis oli sel hetkel pealinn, oli täismahus kodusõda puhkenud, otsustas suur osa elanikkonnast lahkuda linnast linnaäärde, kus oli natuke turvalisem elu.[7]
Kõige enam lõikasid Onini sõjast kasu shugodaid, kelle shugod olid võtmas osa Onini sõjast. Et shugodaid olid oma koduprovintside kõrgeim võim peale shugode, kasutasid paljud shugodaid ära võimalust võim haarata shugode käest. Shugod, kes ei osalenud aktiivselt Onini sõjas laiendasid oma valduseid. Šogunaadi võim vähenes ning shugod ja shugodaid haarasid võimu enda kätte. Tulemusena lagunes senine võimustruktuur ja šogunaadi võim üle provintside muutus peamiselt vaid näilikuks. Algas üleriigiline võimuvõitlus kõikide alasid hoidvate shugode ja shugodaide vahel, kellest said Sengoku perioodi daimyod.[8]
Jaapani ühendajad[muuda | muuda lähteteksti]
Sengoku perioodi kaosest sündis uus Jaapani šogunaat peamiselt tänu kolmele märkimisväärsele daimyole: Oda Nobunaga, Toyotomi Hideyoshi ja Tokugawa Ieyasu.
Oda Nobunaga[muuda | muuda lähteteksti]
Oda Nobunaga on üks tuntumaid väejuhte kogu Jaapani ajaloos. Tema juhtimisel allutati enne tema surma Oda klanni alla märkimisväärne osa Jaapanist. Pärast Nobunaga surma 1582. aastal Akechi Mitsuhide käe läbi, viisid tema Jaapani ühendamise eesmärgi lõpuni Toyotomi Hideyoshi ja Tokugawa Ieyasu, kaks tulevast Jaapani valitsejat, kes ei oleks saanud võimalust võimule tõusta ilma Oda Nobunaga abita.[9]
Toyotomi Hideyoshi[muuda | muuda lähteteksti]
Toyotomi Hideyoshi oli algselt üks Oda Nobunaga alluvatest, kes jäi Nobunagale silma tänu oma mitmetele edu toonud lahingustrateegiatele. Pärast Oda Nobunaga surma viis ta Nobunaga eesmärgi täide, ühendades Jaapani oma võimu alla, kuigi temast ei saanud kunagi tiitlilt šogunit, kuna talupojana sündinutel ei olnud tiitlit pärida võimalik. Sellest sõltumata sai temast oma valitsusajal Jaapani de facto šogun. Hideyoshi suri 1598. aastal haigusesse, natuke pärast tema surma lõppes ka tema alustatud sissetung Koreale.[10]
Tokugawa Ieyasu[muuda | muuda lähteteksti]
Matsudaira klanni järeltulija, kes pani aluse Tokugawa klannile. Tänu Oda Nobunaga võidule üle Imagawa Yoshimoto Okehazama lahingus sai Ieyasu võimaluse Matsudaira klanni kontrolliva Imagawa klanni mõju alt pääseda ja haarata kontroll üle Mikawa provintsi. Läbi ülejäänud Sengoku perioodi tegi Ieyasu koostööd Oda Nobunaga ja Toyotomi Hideyoshiga, hoides pärast mõlema surma enda käes enim võimu riigis. 1603. aastal pani ta aluse Tokugawa šogunaadile ning 1615. aastal surus ta maha viimase vastupanu oma valitsusele Osaka lossi piiramisel. Tokugawa šogunaadist sai järgmise 200 aasta, Tokugawa perioodi sümbol.[11]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ G. B. Samson. (2015). Japan: A Short Cultural History. Tuttle Publishing, lk 404. ISBN 9781462916740
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Louis G. Perez (2013). Japan at War: An Encyclopedia. ABC-CLIO, lk 53. ISBN 9781598847413
- ↑ 3,0 3,1 William E. Deal. (2007). Handbook to Life in Medieval and Early Modern Japan. Oxford University Press, lk 17. ISBN 9780195331264
- ↑ 4,0 4,1 Chaplin, D. (2018). Sengoku Jidai. Nobunaga, Hideyoshi and Ieyasu: Three Unifiers of Japan. CreateSpace Independent Publishing Platform.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 Perez 2013, lk 54.
- ↑ Mikiso Hane (2018). Premodern Japan: A Historical Survey (2nd edition). Routledge, lk 82. ISBN 9780429974441
- ↑ Chaplin, lk 29–31
- ↑ Chaplin, lk 33–34
- ↑ Chaplin, lk 53–279
- ↑ Chaplin, lk 122–438
- ↑ Chaplin, lk 79–549