Suur Hiina müür

Suur Hiina müür
	UNESCO maailmapärand
	Suur Hiina müür talvel, Pekingi lähedal
Asukoht	Hiina
Tüüp	Kultuurimälestis
Kriteeriumid	I, II, III, IV, VI
Viited	438
Piirkond*	Aasia ja Okeaania
Nimekirja arvatud	1987 (11. istung)
	* Regioon on UNESCO määratletud

Suur Hiina müür (hiina keeles: 萬里長城 Wànlǐ Chángchéng; ('10 000 lii^[1] müür') on Hiina kaitserajatis, mida ehitati alates 3. sajandist eKr kuni 17. sajandi alguseni eesmärgiga kaitsta valitsevaid dünastiaid võõrvallutajate (mongolid, turgid jt) sissetungi eest.

Mitmeid müürilõike ehitati alates 3. sajandist eKr, kuid Suur Hiina müür sai alguse ajavahemikus 220–200 eKr, kui esimene Hiina keiser Qin Shi Huangdi lasi üksikud müürilõigud omavahel ühendada.

Müüri kogupikkuseks loetakse pärast 2009. aasta arheoloogilisi avastusi 8851,8 km (peamüüri pikkus 2400 km) ja praegu ulatub müür mererannikult Pekingist idas kuni Gobi kõrbeni Gansu provintsis keset Hiinat.

Müür on 9 meetrit kõrge, ülaosas 5,5 meetrit lai ning varustatud müüripealse tee, vahitornide, väravate ja kantsidega, millest juba vahitorne on kokku loetud umbes 20 000 (hiina ajaloolased väidavad, et kunagi võis see arv olla 60 000).

Ajalugu

Hiinas eksisteerinud väikeriigid hakkasid enda kaitseks kaitsemüüre ehitama juba 9.–8. sajandil eKr. Eraldiseisvaid müürilõike asuti omavahel ühendama pärast seda, kui Qini riigi (Qini dünastia valitses 221–206 eKr) valitseja Qin Shi Huangdi (tõlkes Esimene Keiser) oli aastaks 221 eKr kogu tollase Hiina enda võimu alla saanud ja asus riigipiire tugevdama. Müüri juurde paigutati hulk vägesid, mis võõrvägede sissetungi korral sisemaad signaaltuledega hoiatasid ning olid esimeseks kaitseliiniks. Sel ajal ohustasid hiinlasi põhiliselt põhjast tulevad hunnid^[küsitav].

Keiserliku sõjaväe ülemjuhataja kindral Meng Tiani alluvuses töötas väidetavalt isegi mitu miljonit inimest, kellest paljud raske töö ja kehvade elamistingimuste tõttu surid. Müürirajajateks olid tavaliselt sõdurid, lihttöölistest ehitajad ja kuritegudes süüdi mõistetud vangid.

Hukkunuid oli tõenäoliselt tohutult ja legendi kohaselt maeti ehitusel hukkunud müüri (et seda tugevamaks muuta). Siiski on selle legendi paikapidamise kohta kahtlusi, sest kui kõik ehitusel surnud oleksid müüri maetud, oleks müür võinud liiga nõrgaks jääda ja kokku kukkuda.

Hani dünastia keisrite poolt, kes valitsesid 206 eKr–220 pKr, täiustati teadaolevalt Suurt Hiina müüri tunduvalt, et lisaks riigikaitsefunktsioonile arendada kaubandust ja muuta turvalisemaks kaubateed, sealhulgas ka Siiditeed.

Pärast seda on müüri korduvalt renoveeritud ja kaasajastatud. Ehitustööd jätkusid eriti suurejooneliselt pärast Mingi dünastia astumist Hiina troonile 1368. aastal. Kartes mongolite ja teiste põhjas elavate hõimude järjekordset rünnakut, pikendati müüri 6700 kilomeetrini ning tugevdati vahitorne ja kindlusi. Lisaks varustati vahti pidavad sõdurid kahuritega. Toona koosnes müüri kaitsemeeskond hinnanguliselt miljonist sõjaväelasest.

Hiina müür jagati Mingi ajastul üheksaks kaitsetsooniks, millest igaühe kaitsmise eest vastutas kohalik garnisoniülem. Et müüri ehk tollast riigipiiri efektiivselt kaitsta, rajati müüri lähedusse hulgaliselt sõjaväelinnakuid, kust oli vajadusel võimalik kiiresti abijõudusid tuua. Sõjaväelinnakute lähedusse kerkisid ajapikku aga uued asulad ja linnad, seetõttu aitas Hiina müür kaasa ka hiinlastega asustatud maa-ala laienemisele.

Kui varem oli kasutatud mulda, puitu ja kive, siis Mingi ajastul ehitati müüri peamiselt põletatud tellistest. See tagas kaitserajatise tugevuse ja parema säilimise. Eriti hästi kindlustati müüris olevad läbipääsud. Neid sai tugevalt sulgeda ja nende kaitsmiseks ehitati keerulisi kaitsetornide ja müüristike süsteeme. Läbipääsud olid mõeldud kaupmeeste ja teiste tsiviilisikute tarbeks, kuid ka selleks, et oma sõdureid vasturüi müüri suudeti tungida vaid kahel korral.

Tänapäeval näha olev müür ongi valdavalt Mingi keisrite käsul toimunud 201-aastase ehitustöö tulemus.

Siiski on müüri lagunemisele tugevasti kaasa aidanud hiina talupojad, kes mahajäetud osi lammutades endale ehitusmaterjali hankisid. Turismi edendamise eesmärgil on viimastel aastakümnetel taas hakatud müüri kaitsma ja taastama.

Hiina müür võeti UNESCO maailmapärandi nimistusse 1987. aastal.

Tööjõu hankimine

Selline ehitusmaht nõudis hulgaliselt töölisi. Ka selle probleemi lahendas Qin Shi Huangdi talle omase lihtsuse ja laia haardega. Mausoleumi ehitamisele lasi keiser rakendada seitsesada tuhat inimest, palee ja müüri ehitamisele – miljoneid. Sellise arvu inimeste kokkusaamisel olid abiks nii sõjad, kust saadi vange, kui ka riigis kehtestatud "wu" ja "shi" süsteem.

Viis perekonda moodustasid ühe "wu", kümme perekonda "shi". Rikkus seadust üks inimene, sattus orjusesse 10 perekonda, kes kõik saadeti ehitama. Ehitustel aga pigistati välja kõik, mis võimalik. Mausoleum, paleed, kanalid ja eelkõige Hiina müür on püstitatud sõna otseses mõttes inimluudele. Iga päev hukkusid tuhanded ja kümned tuhanded ja nende asemele asusid jälle uued.

Müüri efektiivsus

Hiina müür täitis mitme tuhande aasta vältel oma ülesannet igati hästi. Siiski on selle üle tuliseid vaidlusi peetud, sest leidub ka neid, kes on vastupidisel arvamusel. Seda põhjendatakse seaduspärasusega – kui riik on tugev, pole tal vallutamatute kindluste järele vajadust, sest naabrid ei julge talle kallale tungida; kui aga riik nõrgaks jääb, ei aita mitte mingisugused kindlused teda kaua püsti hoida.

Üksnes kahel korral õnnestus vallutajatel Hiinasse pikemaks ajaks tungida. Need olid mongolid, kes rajasid Yuani dünastia (1271–1368), ja mandžud, kes rajasid Qingi dünastia (1644–1912). Neilgi kordadel polnud põhjuseks mitte müüri, vaid võimul olnud valitsuse nõrkus. Mongolid ja mandžud kasutasid ära seda, et sisevastuoludest ja mässudest nõrgestatud Hiina ei suutnud enam korralikult piiri ehk müüri valvata.

Suur Hiina müür kosmosest

Nähtavus Kuult

On korduvalt väidetud, et Suur Hiina müür on nähtav isegi Kuult. Siiski on tegemist ainult laialt levinud linnalegendiga, mille päritolu ei ole päris selge. Näiteks Artur Waldron, kes on uurinud Suure Hiina müüri ajalugu, pidas tõenäoliseks, et selle legendi tekkepõhjuseks on kanalid, mida 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul elanud inimeste poolt arvati Marsil eksisteerivat. Nimelt võidi pidada loogiliseks, et kui inimesed Maalt näevad Marsil kanaleid, siis Marsilt võib paista ka Suur Hiina müür. Kuu on aga Maale tunduvalt lähemal.

Samas on Suur Hiina müür maksimaalselt 9,1 meetrit lai ja peaaegu sama värvi, mis ümbritsev maastik. Seega vastavalt optika reeglitele ei oleks seda kuidagi võimalik Kuult näha. (Kuna Kuu on Maast keskmiselt 380 393 km kaugusel, oleks see sama kui 10 kilomeetri kauguselt eristada taustaga sarnast värvi 0,24 mm jämedust niidijuppi.) Samuti ei ole ükski Kuul käinud astronaut väitnud, et ta on Suurt Hiina müüri näinud.

Nähtavus madalalt Maa orbiidilt

Siiski jääb küsimus, kas Suur Hiina müür oleks nähtav madalalt Maa orbiidilt (see tähendab kõrguselt, mis jääb alla 500 km ja on umbes 0,1% Kuu kaugusest). Selles küsimuses on jõutud üksmeelele, et Suur Hiina müür on peaaegu ideaalsete ilmaolude korral vaevu nähtav, kuid seda ainult juhul, kui täpselt teada, kust seda otsida. Samas olevat paljud teised inimkätega loodud objektid samalt kauguselt palju paremini nähtavad.

Näiteks Hiina esimene astronaut (taikonaut) Yang Liwei väitis, et kosmosest tal müüri näha ei õnnestunud. USA veteranastronaut Eugene Cernan on aga väitnud, et Maa orbiidil 160–320 kilomeetri kõrgusel olevat Suur Hiina müür nähtav.