Wilhelm Zaisser
Wilhelm Zaisser (20. juuni 1893 Rotthausen (tänapäeval Gelsenkirchen) – 3. märts 1958 Ida-Berliin) oli Saksa kommunistlik poliitik ja Saksa DV riigitegelane.
Wilhelm Zaisser sündis sandarmi perekonnas. Rahvakooli lõpetamise järel õppis ta õpetajate seminaris. 1913–1914 oli ta sõjaväeteenistuses, seejärel töötas lühiajaliselt õpetajana. Esimese maailmasõja ajal teenis Zaisser aastatel 1914–1919 Saksa armees. 1918. aastal astus ta Saksamaa Sõltumatusse Sotsiaaldemokraatlikku Parteisse ja 1919. aastal Saksamaa Kommunistlikku Parteisse. Kappi putši vastu 1920. aasta märtsis toimunud Ruhri ülestõusu ajal oli Wilhelm Zaisser nn Punase Ruhri Armee sõjaline juht.[1] 1921. aastal arreteeriti ta kui kommunistliku partei illegaalse võitlusorganisatsiooni juhatuse liige. Pärast neli kuud kestnud vangistust ta vabastati. 1921–1922 töötas ta ajalehetoimetajana. 1923–1926 oli Wilhelm Zaisser Ruhri piirkonna kommunistliku partei piirkonnaorganisatsiooni juhatuse liige. 1924. aasta märtsist juunini õppis ta Moskvas Kominterni sõjalis-poliitilises koolis. Alates 1926. aastast oli ta Saksamaa Kommunistliku Partei Keskkomitee töötajana vastutav sõjalis-poliitilise koolituse eest.
1927. aastal suunas Komintern Wilhelm Zaisseri Mandžuuriasse Guomindangi sõjaliseks nõustajaks, kuhu ta jäi kuni 1930. aastani. 1930–1932 elas Zaisser Prahas. Sel ajal sai temast Nõukogude luureorganite usaldusisik.
1932. aastal sai Zaisserist Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei liige. 1932–1936 juhatas ta Moskva lähedal Babovkas sõjalis-poliitilist kooli. 1936. aasta novembrist kuni 1938. aastani võttis ta osa Hispaania kodusõjast, kus ta juhatas ka XIII Internatsionalistlikku Brigaadi. 1938–1939 töötas ta Moskvas Kominterni Täitevkomitees. 1939–1943 oli ta Moskvas Võõrkeelse Kirjanduse Kirjastuse saksa osakonna peatoimetaja. 1943–1946 töötas ta õpetajana antifašistlikus koolis.[2]
1947. aasta veebruaris pöördus Wilhelm Zaisser Saksamaale tagasi ja astus Saksamaa Sotsialistlikku Ühtsusparteisse.[3] Kuni 1948. aastani oli ta Sachsen-Anhalti politseijuht. 1948–1949 oli ta Saksimaa siseminister. 1949–1950 juhatas ta Siseministeeriumi koolitusosakonda. 1949–1954 oli Zaisser Rahvakoja (parlamendi) liige.
8. veebruaril 1950 sai Wilhelm Zaisser esimeseks Saksa DV riikliku julgeoleku ministriks.[4] Temast sai ka Saksamaa Sotsialistliku Ühtsuspartei Keskkomitee ja Keskkomitee Poliitbüroo liige.
Riikliku julgeoleku ministrina oli Zaisser vastutav alates 1952. aasta maist piiritsoonist rohkem kui 10 000 inimese deporteerimise eest.[5]
Pärast 17. juunil 1953 toimunud rahvaülestõusu plaanis Wilhelm Zaisser koos ajalehe Neues Deutschland peatoimetaja Rudolf Herrnstadtiga Saksa DV parteijuhi Walter Ulbrichti võimult kukutamist. Nad pidasid salajasi läbirääkimisi Nõukogude juhtkonnaga ja neil oli Lavrenti Beria toetus. Ent 26. juunil 1953 kukutati Beria võimult ja arreteeriti ning olukord muutus järsult. 7. ja 8. juulil toimus Saksamaa Sotsialistliku Ühtsuspartei Keskkomitee Poliitbüroo istung, kus Wilhelm Zaisser kritiseeris teravas toonis Walter Ulbrichti ja nõudis ta tagasiastumist. Ta esitas esimese sekretäri kandidaadiks Rudolf Herrnstadti. Teda toetasid Friedrich Ebert, Heinrich Rau ja Elli Schmidt. Ulbrichti pooldasid Hermann Matern ja Erich Honecker. Ulbricht süüdistas Zaisserit fraktsioonide moodustamises ja "sotsiaaldemokraatias". 9. juulil sõitis Ulbricht Moskvasse, kus saavutas Nikita Hruštšovi ja Georgi Malenkovi täieliku toetuse.
24. juulil 1953 esines Walter Ulbricht Saksamaa Sotsialistliku Ühtsuspartei Keskkomitee pleenumil kõnega, milles ta ründas Zaisserit ja Herrnstadti teravas toonis ning süüdistas neid "kapitulantlikus hoiakus" ja kapitalismi restaureerimise katsetes. Samal päeval sunniti Wilhelm Zaisser riikliku julgeoleku ministri ametikohalt tagasi astuma. Ta arvati ka välja Saksamaa Sotsialistliku Ühtsuspartei Keskkomitee ja Keskkomitee Poliitbüroo koosseisust.
1954. aasta jaanuaris heideti Zaisser Saksamaa Sotsialistlikust Ühtsusparteist välja ning ta kaotas oma koha Rahvakojas. Kuni surmani töötas ta tõlkijana kirjastuses Dietz ja Marksismi-Leninismi Instituudis.
Saksamaa Sotsialistliku Ühtsuspartei järglaserakond Demokraatliku Sotsialismi Partei rehabiliteeris Wilhelm Zaisseri postuumselt 25. aprillil 1993.[6]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Christiane Rautenberg. Wilhelm Zaisser - ein Rotthauser an der Stasi-Spitze Der Westen, 10. mai 2012
- ↑ Zaisser, Wilhelm * 20.6.1893, † 3.3.1958 : Mitglied des Politbüros des ZK der SED, Minister für Staatssicherheit Bundesstiftung zur Aufarbeitung der SED-Diktatur
- ↑ Wilhelm Zaisser Lebendiges Museum Online
- ↑ German Democratic Republic. Ministries, political parties, etc. rulers.org
- ↑ Wilhelm Zaisser - erster Minister für Staatssicherheit : Vom Täter zum Opfer Mitteldeutsche Rundfunk
- ↑ Helmuth Müller-Enbergs. Aufstieg und Fall des Wilhelm Zaisser Horch und Guck, H. 42, 2003