Vestfaali rahu

Kolmekümneaastane sõda
Toimumisaeg	1618–1648
Toimumiskoht	Euroopa
Tulemus	Vestfaali rahu
Osalised
Hollandi Vabariik; Rootsi kuningriik; Čechy (Böömimaa); Taani -Norra (1625–1629); Prantsusmaa kuningriik; Saksimaa kuurvürstiriik; Reini pfaltskrahvkond; Braunschweig-Lüneburgi hertsogkond; Inglismaa kuningriik; Brandenburg ja Preisimaa; Transilvaania; ; Osmanite riik	Saksa-Rooma riik; Kuninglik Ungari; ; Hispaania; Taani Taani-Norra (1643–1645);
Väejuhid või liidrid
Nassau Maurits; Piet Pieterszoon Hein; Frederik Hendrik; Maarten Tromp; Alexander Leslie; Gustav II Adolf †; Axel Oxenstierna ; Johan Banér; Gustaf Horn; Lennart Torstenson; Carl Gustaf Wrangel; Karl X Gustav; Friedrich V; Jindrich Matyas Thurn; Christian I; Christian IV; Louis XIII; Kardinal Richelieu; Louis II Bourbon; Henri de la Tour d'Auvergne; Bernard; Johann Georg I; George Villiers; Gábor Bethlen;	Johann t’Serclaes von Tilly †; Albrecht von Wallenstein; Ferdinand II; Ferdinand III; Franz von Mercy †; Johann von Werth; Gottfried Heinrich zu Pappenheim; Maximilian I; Felipe IV; Gaspar de Guzmán; Gonzalo Fernández de Córdoba; Ambrosio Espínola; Ferdinand Habsburg; Diego Felipez de Guzmán;
Jõudude suurus
Kokku: 495 000	Kokku: 450 000

Vestfaali rahu, ka Münsteri ja Osnabrücki rahulepingud, tähendab lepinguid, mis lõpetasid kolmekümneaastase sõja.

Rahulepingule kirjutati alla 30. jaanuaril 1648. 24. oktoobril 1648 allkirjastati keiser Ferdinand III, Saksa printside, Prantsusmaa kuninga ja Rootsi vaheline leping.

1659. aastal alla kirjutatud Püreneede lepingut peetakse samuti mõnikord osaks Vestfaali rahust.

Vestfaali rahu on üks võimalikke uusaja alguspunkte Lääne-Euroopas ning territooriumil põhineva riigikontseptsiooni algus. Saksamaa edasise arengu jaoks tähistas Vestfaali rahu olulist ajaloolist pöördepunkti.

Rahulepingu järgi saavutasid iseseisvuse Šveits ja Holland, kui Münsteri rahuga Hispaania lõpuks tunnustas Hollandi iseseisvust.

4. septembril 1648 sõlmiti Münsteris ka eelrahuleping, Prantsusmaa ja Ferdinand III vahel, mille kohaselt keiser loovutas 1,2 miljoni taalri sularaha eest prantslastele Elsassi.

Saksamaa vürstiriigid kindlustasid oma autonoomia, Rootsi saavutas territoriaalse laienemise (Rootsi Pommeri, Rootsi Wismar) ja majandusliku kompensatsiooni, Brandenburgi kuurvürst ja Baieri kuurvürst said juurde territooriume ning Prantsusmaa kuningriik omandas enamiku Alsace-Lorraine piirkonnast.

Roomakatoliku kiriku mõjupiirkondade taaslaienemine protestantliku usutunnistusega piirkondadele Euroopas lõppes.