Bernhard (Saksi-Weimar)
,_by_Michiel_van_Mierevelt.jpg)
Bernhard (16. august 1604 – 18. juuli 1639) oli Saksi prints ja väejuht kolmekümneaastases sõjas.
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Ta sündis Saksi-Weimari hertsogkonnas ja oli hertsog Johann II ja tema abikaasa, Anhalti printsessi Dorothea Maria üheteistkümnes poeg.
Ta õppis lühikest aega Jena ülikoolis, kuid otsustas õpingute asemel asuda teenima Saksimaa kuurvürstiriigi õukonnas.
Kolmekümneaastase sõja puhkedes asus ta protestantide poolele, teenides väejuht Ernst von Mansfeld alluvuses Mingolsheimi lahingus (1622), Badeni markkrahvi Georg Friedrichi all Wimpfeni lahingus (1622) ja võitles koos oma venna, Saksi-Weimari hertsogi Wilhelmiga Stadtlohni lahingus (1623). Hiljem osales ta Taani kuninga Christian IV sõjakäikudes ja sõjategevuses Hollandis.
Kui Rootsi kuningas Gustav II Adolf saabus Saksamaale, ühines Bernhard ta sõjaväega ja lühikest aega oli Rootsi ihuratsakaardiväe ooberst. Eduka Breitenfeldi lahingu (1631) järel järgnes ta kuningale sõjakäigul Reini jõeni, juhtides lisaks kuni Alte Veste lahinguni (1632) mitut väiksemat sõjaretke. Alte Veste all näitas Bernhard suurt julgust. Sama aasta novembris toimunud Lützeni lahingus võttis ta kuningas Gustav II Adolfi langemise järel üle väejuhtimise, tappes muuhulgas ühe rünnakule minemast tõrkuva Rootsi koloneli, ja saavutas päikeseloojanguks võidu.
Ta suri 1639. aastal Neuenburg am Rheini linnas.