Veriroe

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Veriroe ehk meleena ehk mustroe (melaena, melena) on suletud vereringega loomadel (sealhulgas inimesel) roe, mis on sooleverejooksust (või ka ninaverejooksu või kopsuverejooksu tõttu neelatud verest) mustjaks ning poolvedelaks muutunud.

Vererooja ladinakeelne nimetus pärineb vanakreeka fraasist μέλαινα νόσος ('must haigus').

Kui roojas on punane veri, milles hemoglobiin ei ole lagunenud, ei ole tegu meleena, vaid hematokeesiaga.

Rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni 10. versioonis kodeeritakse meleena alamjaotises [K92.1].

Sümptomid[muuda | muuda lähteteksti]

Veriroe on poolvedel, meenutab konsistentsi poolest tõrva. Roe on läikiv. Enamasti kaasneb spetsiifiline ebameeldiv lõhn.

Mõõduka verejooksu (50–100 ml) korral patsiendil harilikult kaebusi ei ole. Suurema verejooksu puhul tekivad poole kuni kahe tunni jooksul ägeda verekaotuse sümptomid.

Enne verirooja võib näiteks peptilise haavandi puhul esineda veriokse.

Musta värvuse päritolu[muuda | muuda lähteteksti]

Verele annab tumeda värvuse hematiin, mis tekib, kui hemoglobiinis leiduv raud maomahlas sisalduva soolhappe või soolebakterite toimel oksüdeerub. Tõrvataolist värvi tekitab ka sooltes leiduva väävelvesiniku toime hemoglobiinile.

Must värv tekib juba 50–100 ml vere eritumisel.

Verejooksu koht[muuda | muuda lähteteksti]

Verirooja põhjustavad verejooksud on tavaliselt seedekulgla ülaosas ülalpool suuremat kaksteistsõrmikunäsa või kaksteistsõrmiku-kandelihast (enamasti maos või kaksteistsõrmikus, mõnikord söögitorus; näiteks maohaavandi tagajärjena), harvem peensooles või jämesooles (eriti ülenevas käärsooles). Viimased juhtumid eeldavad kõhukinnisust, mille tõttu soolte läbimine võtab vähemalt viis tundi (tavaliselt loetakse hemoglobiini lagunemiseks vajalikuks ajaks 14 tundi).

Endometrioosikollete tegevus pimesooles võib samuti meleenat põhjustada.[1]

Rooja värvus sõltub veritsuse asukohast ja intensiivsusest ning vere hulgast. Erituv veri on seda heledam, mida lähemal pärakule on veritsuskoht.

Vererooja põhjustavad haigused[muuda | muuda lähteteksti]

Verirooja võivad tekitada muu hulgas söögitoru-, mao- ja kaksteistsõrmikuhaigused (sealhulgas kasvajad), põletikuline soolehaigus (näiteks Crohni tõbi), soolekasvajad, divertikuliit, isheemiline koliit, hemorroidid, nekrootiline enterokoliiit, bakterite põhjustatud haigused (näiteks Helicobacter pylori infektsioon) ja viirushaiguste (näiteks Ebola viirushaigus, Marburgi viirushaigus, HIV-nakkus[2]).

Lastel[muuda | muuda lähteteksti]

Vastsündinutel võib veriroe esineda juba esimestel elupäevadel vere hüübimise häire tõttu. Sel juhul esinevad muu hulgas ka verejooksud nabaköndist, verevalumid nahas ja silma sidekestas ning veriokse.

Suurematel lastel võib veriroe olla verejooksuga Meckeli divertiikuli üks põhilisi sümptomeid või ainus sümptom. Verejooksud võivad olla massiivsed ja põhjustada ägeda aneemia.

Verirooja võivad lastel põhjustada ka kõhulihase söögitoruava song, söögitoru veenide varikoosne laienemine, hemorraagiline kapillaaritoksikoos, mao- või kaksteistsõrmikuhaavand või muud haigused.

Muud musta rooja põhjused[muuda | muuda lähteteksti]

Musta rooja võivad põhjustada ka rauapreparaadid (hallikasmust roe), vismutipreparaadid, aktiivsüsi (söetabletid), karboleen, mustad sõstrad, peet, mustikad ja punane vein. Nende ravimite ja toiduainete tarvitamise korral on aga roe tavaliselt normaalse kujuga ja ilma lakiläiketa.

Vastsündinutel ja imikutel võib esineda melaena spuria, mille korral on sünnituse või rinnaga toitmise ajal rinnanibu väikestest haavadest neelatud ema verd. Selle kategooria alla paigutatakse ka juhtumid, kus lapsel jookseb verd suu või nina limaskestast.

Meleena võib kaasneda ka maohammustusest tingitud mürgistusseisunditega.

Diagnostika[muuda | muuda lähteteksti]

Veriroe avastatakse põhiliselt rooja visuaalse vaatlusega. Kui see on võimatu, kuid anamneesist saadakse teateid tõrvataolisest roojast viimasel roojamisel ning esinevad muud sisemise verejooksu sümptomid (sealhulgas kahvatus, minestus, vere hemoglobiinisisalduse alanemine), siis kontrollitakse rooja veresisaldust digitaalse rektaalse uuringuga (vaadeldakse pärasoole seintelt kogutud rooja). See uuring on vajalik ka teadmata põhjusega minestuse korral. Rooja veresisaldust võidakse kontrollida ka guajakimeetodil.

Sõltuvalt sümptomitest tehakse vere päritolu kindlakstegemiseks esmase uuringuna endoskoopia (ösofagogastroduodenoskoopia, gastroskoopia või koloskoopia).

Esmaabi[muuda | muuda lähteteksti]

Verirooja puhul tuleb inimesel kiiresti pöörduda arsti poole, kutsuda kiirabi. Väikeste sõõmudena võib manustada külma vett, midagi muud süüa ega juua ei tohi. Kasulik on asetada kõhule jääkott.

Aneemia sümptomite (kahvatus, hingeldus, südame pekslemine, minestamine) korral tuleb arstiabi saabumiseni lamada.

Ravi[muuda | muuda lähteteksti]

Ravi oleneb põhjusest. Kõigepealt püütakse sisemine verejooks väliste vahenditega peatada. Kui see ei õnnestu, siis mõne haiguse korral sekkutakse kirurgiliselt.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Abdulaziz Saleema, Paula Navarrob, John L. Munsonc, Jason Hallc, Endometriosis of the appendix: Report of three cases, International Journal of Surgery Case Reports, 2. väljaanne, nr 2, 2011, lk 16–19, veebiversioon (vaadatud 02.november 2014)(inglise keeles)
  2. Mares M, Sartori MT, Stocco D, Girolami A. Bleeding as a cause of death in HIV-seropositive patients with congenital clotting disorders. Lühikokkuvõte. Haematologia (Budap). 1993;25(2):123-9., veebiversioon (vaadatud 30.10.2014)(inglise keeles)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]