Eesti venelased

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Venelased Eestis)
Jump to navigation Jump to search
Venelaste osakaal maakonniti (2010).

Eesti venelased on Eestis alaliselt elavad inimesed, kes määratlevad oma rahvuslikku kuuluvust kui venelane. Eestis elavad venelased on Eesti suurim rahvusvähemus: Eesti 2011. aasta rahvaloenduse andmetel 24,8% Eesti püsielanikkonnast, arvuliselt 321 198[1]. Usuliselt kuuluvuselt on Eestis elavad venelased kõige sagedamini õigeusulised.

Eestis elavate venelaste taust[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis elavate venelaste taust erineb nii päritolult kui ka poliitiliselt.

Vanemad vene kaupmehesuguvõsad on Eestis elanud juba Liivi sõja aegadest saadik või isegi enne seda.

Vene vanausulised saabusid Eestisse 17. sajandil, kui neid Venemaal pärast Nikoni kirikureforme taga kiusati. Eestis asustasid nad Peipsi järve äärsed alad, mistõttu neid nimetatakse peipsivenelasteks. Kuna selle rahvusrühma traditsiooniliste tegevusalade hulka kuuluvad kalapüük ja sibulakasvatus, kutsutakse neid rahvasuus sibulavenelasteks.[2] Eesti vanausuliste peamisteks asualadeks Peipsi järve ääres on Mustvee linn ja Raja küla, Kallaste linn, Kolkja-Kasepää-Varnja külad ning Piirissaar.

Suuremal hulgal jõudis venelasi Eesti- ja Liivimaale pärast seda, kui Eesti Põhjasõjas 1710. aastal Moskva tsaaririigi võimu alla läks. Eestisse asus nii vene ametnikke kui ka õigeusu vaimulikke.

Esimene maailmasõda ja sõdadevaheline periood[muuda | muuda lähteteksti]

1917. aasta Oktoobrirevolutsiooni ja Venemaa kodusõja ajal saabus Eestisse hulk põgenikke, sealhulgas vene intellektuaale, võimu haaranud bolševike poliitilisi vastaseid (näiteks Viktor Tšernov[3]), ülikooli-õppejõude ja kirjanikke (näiteks Igor Severjanin). Pärast Loodearmee desarmeerimist jäid siia ka paljud endise Loodearmee sõdurid ja ohvitserid.

1920. aasta Tartu rahuga võeti Eesti koosseisu Petserimaa ja Narva-tagune ala, mille enamiku moodustasid vene rahvuse esindajad. Kokku oli Eestis enne Teist maailmasõda 14 omavalitsust, mille rahvastiku enamiku moodustasid venelased.

Teine maailmasõda ja okupatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

1940. aasta juunipöörde järel, eriti aga pärast Teist maailmasõda tõi Nõukogude Liit Eestisse ohtralt tööjõudu (eelkõige töölisi) kõikjalt üle NSV Liidu. Suurem osa neist olid rahvuselt venelased. Samuti tulid paljud pereliikmed järele oma siia elama asunud sugulastele.[4]

Vene rahvusest inimeste liikumine Eestisse Nõukogude okupatsiooni ajal ei olnud täiesti loomulik rahvaste liikumise protsess. Kuigi osa venelastest rändas Eestisse omal initsiatiivil, eelkõige paremate materiaalsete võimaluste otsingul, siis enamik venelastest sattus Eestisse sunduslikult Nõukogude Liidu industrialiseerimis- ja venestamispoliitika tõttu. Nii rahvusvahelises õiguses kui ka Eesti akadeemilistes ringkondades valitseb selles küsimuses üldjoontes konsensus, et tegu oli okupeeriva riigi poolt rahva toomisega okupeeritud piirkonda, mis oli ja on rahvusvahelise õiguse järgi ebaseaduslik.[5]

Pärast iseseisvuse taastamist[muuda | muuda lähteteksti]

Suur enamus 20. sajandil Eestisse jõudnud venelastest ja nende järeltulijatest on jäänud Eestisse ka pärast Eesti iseseisvuse taastamist. Kaasajal moodustavad nad märkimisväärse osa Eesti rahvastikust ning on sellega Eesti suurim rahvuslik vähemus.

Kui Eesti iseseisvuse taastamise järel Nõukogude armee väeosad siit lahkuma hakkasid, jäi Eestisse erusõjaväelasi ja nende perekondi. Siiajääjaid oli Vene sõjaväelaste seas kuni viimaste üksuste lahkumiseni Eestist. Ehkki Venemaaga sõlmitud vägede väljaviimise lepingu järgi pidid kõik 1994. aasta 26. juuli seisuga Vene sõjaväe isikkoosseisu kuulunud isikud ja nende perekonnaliikmed Eestist lahkuma, oli ka nende seas inimesi, kes ühel või teisel põhjusel (näiteks abielu Eesti kodanikuga) võisid Eestisse jääda.[6] Osa neist saab Venemaalt sõjaväepensioni, enne 26. juulit 1994 erru läinuid Venemaa toetada ei pruugi.

Vähemal määral on venelasi Eestisse elama asunud ka pärast Eesti iseseisvuse taastamist. Eesti on muutnud atraktiivseks paremal järjel majandus, kõrgem elatustase ja kõrgemad palgad, ning alates 2004. aastast ka kuulumine Euroopa Liitu. Raskuste tõttu alaliste elamislubade ja veel enam kodakondsusega on uusimmigrante Venemaalt saabunud siiski võrdlemisi vähe.

Venelaste lahkumine pärast iseseisvuse taastamist[muuda | muuda lähteteksti]

Ajavahemikul 1991–2011 on Eestist lahkunud vähemalt 140 000 mitte-eestlast, suuremalt jaolt venelased.[7] Aastail 2008-2017 on rändesaldo Venemaa, Ukraina ja Valgevenega jälle positiivne, saabujaid on olnud 9384 rohkem kui lahkujaid.[8]

Venelaste suhtarv Eesti rahvastikus[muuda | muuda lähteteksti]

Aasta % all.
1881 3,30%
1897 4,00%
1922 3,70%
1934 8,20%
1959 20,07%
1970 24,68%
1979 27,91%
1989 30,33%
1997 28,20% [9]
2000 25,63%
2011 24,80%
2012 25,30% [8]
2013 25,22%
2014 25,39%
2015 25,15%
2016 25,10%
2017 25,10%
2018 24,93%

Kodakondsus[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis elavate venelaste kodakondsus, 2011
Kodakondsus % 0–17 18–64 65+
Eesti 53,9% 84,5% 51,4% 35,5%
Venemaa 24,3%
Kodakondsuseta 21,1%

Eestis elavatest venelastest oli 2011. aasta rahvaloenduse andmetel 53,9%-l Eesti kodakondsus, 24,3%-l Venemaa kodakondsus ja 21,1% olid kodakondsuseta. Väiksema osakaaluga olid Ukraina, Läti, Leedu ja teiste riikide kodakondsusega inimesed. Seejuures olid 0-17 aasta vanustest venelastest 84,5% Eesti kodanikud, 18-64 aasta vanustest 51,4% ja 65 ning vanema ealistest 35,5%.[10]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]