Vaimõisa mõis

Allikas: Vikipeedia
Waddemois

Vaimõisa mõis (saksa k. Waddemois) oli rüütlimõis Märjamaa kihelkonnas Läänemaal. Tänapäeval jääb kunagine mõis

Rapla maakonda Märjamaa valla territooriumile.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed teated Vaimõisa mõisast pärinevad 1476. aastast. Sel ajal Farensbachidele kuulunud mõisa keskuseks oli tõenäoliselt vasallilinnus[1]. Veel praegu viitavad suhteliselt varastele ehitusetappidele härrastemajas omaaegsetele vasallilinnustele omane ruumijaotus ning esimesel korrusel osaliselt säilinud arhailine võlvidesüsteem[viide?].

Vaimõisa mõis

17. sajandi alguses läks Vaimõisa koos Päädeva ja Kõrvetaguse mõisaga Flemingitele. Põhjasõja järel oli mõis panditud Bohnsackidele, kuid alates 1724 oli mõis Wetter-Rosenthalide omanduses. 18. sajandi lõpus kuulus mõis lühiajaliselt ka Nasackinitele ja Baranoffidele. 1802 omandasid mõisa Wilckenid, kelle käes oli mõis kuni 1891. aastani. 1919. aastal võõrandati mõis eestlastest omanikelt Johannes Kiverilt ning Peter Shashulinilt.

Pärast Vabadussõda jäid mõisasüdame maad ja hooned Kängseppadele, kelle valdusse jäid mõisahoone ja 50-hektariline talu kuni 1920. aastate lõpuni. 1933 sai Vaimõisa omanikuks Peeter Oha, kes suurendas mõisa maad 120 hektarini. Mõis oli tema käes kuni 1940. aasta juunipöördeni. Peeter Oha küüditati Siberisse, kuid tema noor abikaasa jäi Eestisse ning lahkus 1944 Läände. Pärast sõja lõppu 1945. aastal läksid mõisa hooned ja maad Vaimõisa põhikoolile ning kolhoosile. Kool töötas peahoones kuni 1970. aastate alguseni, mil see suleti. 1990. aastate alguses tagastati mõis Peeter Oha seaduslikele pärijatele. Mõis on eravalduses.

Mõisakompleks[muuda | muuda lähteteksti]

Kahekorruselise kelpkatusega varaklassitsistliku peahoone ehitust alustati 1790. aastatel ning lõpetati 1819. Peahoone esifassaadil on kolmnurkfrontooniga keskrisaliit. Viiluväljal on säilinud Nasackinite vapp. Säilinud on ka klassitsistlikud välisuksed. Idapoolsel otsauksel on 20. sajandi algusest pärit varikatus. Esimesel korrusel on avar vestibüül, saal jt anfilaadsed esindusruumid on teisel korrusel.

Majandushooned (laudad, valitsejamaja, sepikoda) asuvad peahoonest põhja pool, ajaloolise sissesõidutee ääres. Mõisa "tagaväljakut" raamistasid kavaleride maja, tall-tõllakuur (varemetes) ning ait-kuivati. Lümandu mõisa poole mineva tee ääres on ainulaadne neogooti stiilis magasiait 19. sajandi lõpust ning mõisa kivist tuuleveski (varemetes).

Mõisahooneid seob kompleksi korrastatud park: idapoolne vabakujunduslik osa on valdavalt 19. sajandi keskpaigast, läänepoolne on varasem, ilmselt endine hilisbarokne regulaarpark. Mõisa ümbruses olnud paljudest hiiekohtades on tänaseni säilinud nn Hiielepik.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]