Tuuleveski

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel räägib viljajahvatamisehitisest; tuulikuks nimetatakse ka tuulemootorist ja elektrigeneraatorist koosnevat tuuleelektrijaama agregaati, selle kohta vaata Tuulik (agregaat); mitte segi ajada tuulegeneraatoriga; Jõhvi teatri kohta vaata Tuuleveski (teater)

Kolm levinumat tuuliku toimimismehhanismi
Kuremaa mõisa tuuleveski
Aaspere mõisa tuuleveski

Tuuleveski ehk tuulik on ajam või ehitis, mis saab tööks vajaliku energia tuulest. Varem kasutati tuuleveskeid peamiselt vilja jahvatamiseks ja vee teisaldamiseks, tänapäeval on tuuleveskite kasutusala seotud peamiselt elektri tootmisega.

Etümoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Tuuleveski mõiste tuleneb vesiveskist, mille algne nimetus on "vesikivi" (analoogselt vanemale jahvatamisvahendile "käsikivile"). Sõna "vesikivi" mugandamisel on sajandite jooksul saadud sõna "veski". Kuna tuulikud on jõudnud Eesti aladele mõnevõrra hiljem kui vesiveskid, on "veski" mõistele lisatud eesliide sama jahvatusprotsessi iseloomustamiseks vaid tuule jõul – tuuleveski.

Tuuleveskid Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Ervita külas paiknev tuuleveski vare

Esimesed teated tuuleveskitest Liivimaa territooriumil pärinevad 14. sajandist. Tuuleveskite ehitamisel võeti eeskuju Lääne-Euroopast, kus valmistati kogu kerega tuuldepööratavaid pukktuulikuid. Selliseid tuulikud esinesid Lääne-Eestis rannarootslaste aladel, Läänemaal, Pärnumaal ja Lõuna-Harjumaal, Saaremaal ja Hiiumaal. Ühtlasi olid tuulikud sealkandis ka talu iseolemise sümboliks.

Mujal Eestis kerkisid mõisate juurde suured peast pööratavad Hollandi tüüpi tuulikud. Nende ehitamine hoogustus eriti 19.–20. sajandi vahetusel, sest siis laienes taoliste tuulikute ehitamise õigus ka talupoegadele. Tuulikuid kerkis pea kõikjale üle Eesti.

Eesti traditsioonilistes paekasutuspiirkondades (Harjumaal, Lääne-, ja Ida-Virumaal, Järvamaal Pandivere kõrgustikul ja Raplamaal) levisid enamasti üleni kivist tuuleveski kehandid, Lõuna-Eestis esines rohkem puitkerega Hollandi tüüpi tuulikuid.

Pildid[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Vanad Eesti pukktuulikud". V. Fuchs; Eesti Riiklik Vabaõhumuuseum, Tallinn, Valgus 1971, brošüür 48 lk
  • "Eesti Talurahvaarhitektuur". Karl Tihase; Tallinn, Kunst 1974, raamat 380 lk

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]