Tulbimaania

Allikas: Vikipeedia
Hollandi tulbimaania aegne pamflett (1637)
Tulbisort 'Semper Augustus', mis sai kuulsaks tulbimaania ajal kõige kallimalt müüdud tulbisordina (anonüümne akvarell 17. sajandist)

Tulbimaania (ka tulbihullus; hollandi keeles tuntud kui tulpenmanie, tulpomanie, tulpenwoede, tulpengekte ja bollengekte) oli nähtus Hollandi kuldajastul 17. sajandi esimesel poolel, mil hiljuti Euroopas levima hakanud tulbisibulate hind kerkis erakordselt kõrgele ja seejärel langes järsult.

Tulbimaania tipus märtsis 1637 oli ühe tulbisibula hind kohati üle kümne korra kõrgem oskustöölise aastapalgast. Üldiselt peetakse seda esimeseks ajaloos talletatud majandusmulliks,[1] kuigi mõned uurijad on märkinud, et aastatel 16191622 aset leidnud üleeuroopaline müntide metallisisalduse vähendamine sõdade rahastamiseks (tuntud saksakeelse nimetuse Kipper und Wipper all) sisaldas samuti mullile sarnaseid tunnuseid.[2] Nimetust 'tulbimaania' kasutatakse nüüd metafooriliselt viitamaks igasugustele suurtele majandusmullidele, kus varade hind lahkneb nende omaväärtusest.[3]

Tulbimaaniat tutvustas laiemale avalikkusele oma 1841. aastal ilmunud raamatus "Extraordinary Popular Delusions and the Madness of Crowds" ("Erakordsed populaarsed eksiarvamused ja masside hullumeelsus") Briti ajakirjanik Charles Mackay. Tema andmetel pakuti tulbimaania tippajal ühe 'Semper Augustuse' tulbisibula eest 12 aakrit ehk 5 hektarit maad.[4] Mackay väitis, et paljud taoliselt investeerinud inimesed läksid hiljem hinnalanguse tõttu pankrotti ja Hollandi kaubandust tabas selle tulemusel tõsine šokk. Kuigi nimetatud teos kuulub turupsühholoogia klassikavaramusse, on seal avaldatud andmed kahtluse alla seatud. Mitmete kaasaja majandusteadlaste arvates ei olnud maania nii erakordne kui Mackay on seda kirjeldanud. Nende väitel puudub piisav teave tollaste hindade kohta ja seega ei ole võimalik tõestada, et tulbisibulate maania üldse aset leidis.[5][6][7]

Kuna andmed 1630. aastate majanduse kohta on piiratud ning suur osa neist pärineb kallutatud ja äärmiselt spekulatiivsetest allikatest, on tulbimaania uurimine keeruline.[8] Mõned tänapäevased majandusteadlased on püüdnud hindade tõusu ja langust selgitada ratsionaalsete põhjuste, mitte spekulatiivse maaniaga. Näiteks olid ka teised lilled nagu hüatsint vahetult Euroopasse jõudmise järel väga kallid, kuid nende hind langes kiiresti. Hinnatõusu võisid põhjustada ka ootused, milleks andis alust parlamendi otsus, et ostu-müügilepinguid võis tühistada väikese leppetrahvi eest. See vähendas ostjate riske.

Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]

Tulbitaime (Tulpa serotina flava) puulõige, mis pärineb Clusiuse Hispaania floorat käsitleva teose lisast "Traakia taimed" (1567)

Tulbi Euroopasse toomist seostatakse enamasti Ogier Ghiselin de Busbecq'iga, Saksa-Rooma keisri Ferdinand I saadikuga Türgi sultani juures. Tema olevat 1554. aastal saatnud Osmanite riigist Viini esimesed tulbiseemned ja -sibulad.[9] Peatselt levisid tulbisibulad Viinist Augsburgi, Antwerpenisse ja Amsterdami.[10] Tulbi laialdane levik ja kasvatamine Hollandi Vabariigis algas üldlevinud seisukoha järgi 1593. aasta paiku, kui flaami botaanik Carolus Clusius asus tööle Leideni Ülikoolis ja rajas ülikooli juurde botaanikaaia.[11] Clusius istutas botaanikaaeda oma tulbisibulad ja avastas, et need suutsid edukalt taluda Madalmaade karmimaid kliimatingimusi. Peatselt pärast seda hakkas tulbi populaarsus kasvama.[12]

Tulp oli erinev kõigist teistest tollal Euroopas tuntud lilledest, sest ühelgi teisel taimel ei olnud samasuguseid ülimalt puhta ja intensiivse värvusega kroonlehti. Tulbi kujunemine konkurentsituks staatussümboliks langes kokku alles hiljuti iseseisvunud Hollandi eduga kaubanduses. Kuna iseseisvunud provintsid ei olnud enam osa Hispaania Madalmaadest, said nad suunata oma majanduslikud ressursid kaubandus- ja äritegevusse ning sellega pandi alus Hollandi kuldajastule. Amsterdami kaupmehed etendasid keskset rolli tulusas kaubavahetuses Ida-Indiaga, kus ühelt kaubareisilt võis teenida 400% tulu.[13]

Tahvel 10 lillekaupmees Emanuel Sweertsi florilegiumist. See 1612. aastal Frankfurdis välja antud tulbiraamat põhines tema sibultaimede müügikataloogil.

Selle tulemusel sai tulpidest kiiresti ihaldatud luksuskaup ja aretati välja laialdaselt tulbisorte. Neid klassifitseeriti rühmadena: ühevärvilised punased, kollased ja valged tulbid kandsid nime Couleren; mitmevärvilised vastavalt Rosen (valgete triipudega punasel või roosal taustal), Violetten (valgete triipudega purpurpunasel või lillal taustal) ja kõige haruldasemad neist Bizarden (valgete või kollaste triipudega punasel, pruunil või purpurpunasel taustal).[14] Kroonlehtedel peente joonte ja leegikujuliste laikude tekitatud mitmevärvilised efektid olid eredad ja imetlusväärsed ning suurendasid veelgi nõudlust sibulate järgi, millest need eksootilise välimusega taimed kasvasid. Tänapäeval on teada, et nimetatud efektid tulenesid sibulate nakatumisest tulpidele iseloomuliku mosaiikviirusega, mida tuntakse ka tulbi-kirjuõielisuse viirusena.[15][16]

Tulbikasvatajad andsid uutele sortidele uhkeid nimesid. Paljud varased sordid said nime algusesse tiitli Admirael ('admiral'), mida kombineeriti tihti sordiaretaja perekonnanimega: näiteks 'Admirael van der Eijck' oli üks kõrgemalt hinnatud sorte umbes 50 sarnaselt nimetatud sordi seas. Teine tiitel, mida kasutati umbes 30 sordi nimes, oli Generael ('kindral'). Hilisemad sordid said veelgi ekstravagantsemaid nimesid, mis tuletati näiteks Aleksander Suure või Scipio Africanuse nimedest, samuti kasutati nimedes tiitleid nagu "admiralide admiral" või "kindralite kindral". Nimesid pandi küllaltki juhuslikult ja sortide kvaliteet võis olla äärmiselt erinev. Enamik neid sorte on tänaseks välja surnud.[17][18]

Tulbid kasvavad sibulatest, nende paljundamist ja sordiaretamist saab aga läbi viia seemnete ja tütarsibulatega. Tulbi seemnetest kujuneb lillesibul 7–12 aasta jooksul. Kui sibul on lilleks kasvanud, siis algne sibul kaob, kuid selle asemele tekib asendussibul koos tütarsibulatega. Õige kultiveerimise korral arenevad nendest tütarsibulatest täisväärtuslikud lillesibulad. Mosaiikviirus levib ainult sibulatelt sibulatele ega mõjuta seemneid, seetõttu võtab kõige ahvatlevamate sortide aretamine aastaid. Viirus aeglustab olulisel määral ka paljunemisprotsessi. Põhjapoolkeral õitsevad tulbid umbes ühe nädala aprillis-mais. Taime puhkeperioodil juunist septembrini võib sibulaid välja kaevata ja liigutada, nii et tehingud tulbisibulatega sularahaturul toimusid just nendel kuudel. Ülejäänud kuudel allkirjastasid floristid või tulbikaupmehed notari juures lepingud, millega kohustusid kasvuhooaja lõpul sibulaid ostma (sisuliselt oli tegemist tähtpäevalepingutega).[19] Nii tekitasid hollandlased, kes olid paljude tänapäeva finantsinstrumentide ja -tehnikate loojad, turu tulbisibulatele kui kestvuskaubale.[20] 1610. aasta ediktiga keelati sibulate katteta ettemüük, seda keeldu korrati ja karmistati veel 1621., 1630. ja 1636. aastal. Ediktid ei näinud ette keelu vastu eksijate karistamist, kuid nende lepingud loeti kehtetuks.[21]

Maania kujunemine ja kulg[muuda | muuda lähteteksti]

Mida populaarsemaks lilled muutusid, seda kõrgemat hinda maksid professionaalsed tulbikasvatajad viirusega nakatunud sibulate eest, tekitades püsiva hinnatõusu. 1634. aastaks olid Prantsusmaal kasvanud nõudluse tulemusel turule hakanud sisenema spekulandid.[22] Haruldaste sibulate lepingulised hinnad kasvasid läbi kogu 1636. aasta, kuid novembris 1636 hakkasid tõusma ka "rikkumata" sibulate hinnad. Peatselt võis juba igasuguse tulbisibula müügist teenida sadu kuldnaid. Samal aastal panid hollandlased aluse omamoodi tähtpäevatehingute turule, kus osteti ja müüdi lepinguid tulbisibulate ostuks kasvuhooaja lõpul. Kauplejad kohtusid kõrtsides peetud kogunemistel ja ostjad kohustusid tasuma 2,5% "veiniraha" tehingutasuna, kuid mitte rohkem kui kolm kuldnat tehingu pealt. Kumbki pool ei tasunud hinnalisandit ja tehingud sõlmiti otse poolte vahel, mitte börsiga. Hollandlased kasutasid tulbilepingutega kauplemise kohta sõna windhandel ('tuulekaubandus'), sest reaalselt tulbisibulad käest kätte ei käinud. Kogu seda äri aeti Hollandi majanduselu äärealadel, mitte ametliku börsi vahendusel.[23]

1636. aastaks oli tulbisibulatest saanud Hollandi tähtsuselt neljas ekspordiartikkel, mida edestasid vaid džinn, heeringad ja juust. Tulpide hind sööstis taevasse, sest tähtpäevalepingute turul hakkasid spekuleerima inimesed, kes isegi ei näinud kunagi tulbisibulaid. Paljud rikastusid ja siis vaesusid taas üle öö.[24]

Tulbisibula lepingute standardiseeritud hinnaindeks. 9. veebruarist 1. maini 1637 hinnainfo paraku puudub.[25]

Tulbimaania jõudis oma tippu 1636.–1637. aasta talvel, kui mõned sibulad vahetasid väidetavalt omanikku kümme korda päeva jooksul. Ühtegi neist lepingutest lõpuks ei täidetud, sest veebruaris 1637 langesid tulbisibulate lepingulised hinnad järsult ja ootamatult ning tulpidega kauplemine peatus.[26] Turulangus sai alguse Haarlemis, kus nähtavasti esmakordselt ei ilmunud ostjad tavapärasele tulbisibulate oksjonile. See võis olla tingitud asjaolust, et Haarlemit olu tabanud buboonkatku epideemia. Kui katk aitas võib-olla ühelt poolt kaasa saatusliku riskikultuuri väljakujunemisele, mis võimaldas pöörastel hinnaspekulatsioonidel aset leida, siis teiselt poolt võis ta kaasa aidata ka selle mulli purunemisele.[27]

Kättesaadav hinnainfo[muuda | muuda lähteteksti]

Tulbimaania ulatust on keeruline hinnata, sest 1630. aastatest puudub järjekindlalt talletatud hinnainfo. Suur osa kättesaadavast teabest pärineb Gaergoedti ja Warmondti spekulatsioonivastastest pamflettidest, mis kirjutati vahetult pärast mulli lõhkemist. Majandusteadlane Peter Garber kogus kokku andmed 39 eri sorti kuuluva 161 tulbisibula müügist ajavahemikus 1633–1637, kusjuures neist 53 hinnainfo pärineb Gaergoedtilt ja Warmondtilt. Mulli viimasel päeval, 5. veebruaril 1637 talletati andmed 98 müügitehingu kohta, kusjuures hinnad kõikusid pööraselt. Müügitehinguid sooritati mitmesuguste turumehhanismide abil: tähtpäevalepingutega kauplemine, tehingud kinnisvara alusel, sama päeva sularahatehingud ja notariseeritud tulevikutehingud, kusjuures kahte viimast kasutasid enamasti tulbikasvatajad ise. Garberi sõnul on võrdluses sisalduvad hinnad tegelikult sellised, mida ei anna ega tasu omavahel võrrelda.[28]

Selgitused[muuda | muuda lähteteksti]

Charles Mackay ja tema "Masside hullumeelsus"[muuda | muuda lähteteksti]

Kaubad, mis väidetavalt vahetati ühe 'Viseroij' tulbisibula vastu[29]
Kaks lasti nisu 448 ƒ
Neli lasti rukist 558 ƒ
Neli rasvast härga 480 ƒ
Kaheksa rasvast siga 240 ƒ
12 rasvast lammast 120 ƒ
Kaks suurt vaati veini 70 ƒ
Neli suurt vaati õlut 32 ƒ
Kaks tonni võid 192 ƒ
1000 naela juustu 120 ƒ
Üks voodikomplekt 100 ƒ
Täiskomplekt riideid 80 ƒ
Hõbedast joogikarikas 60 ƒ
Kokku 2500 ƒ

Hilisemad arutelud tulbimaania üle said alguse šoti ajakirjaniku Charles Mackay' 1841. aastal avaldatud raamatuga "Extraordinary Popular Delusions and the Madness of Crowds" ("Erakordsed populaarsed eksiarvamused ja masside hullumeelsus"). Ta käis välja idee, et suured inimhulgad käituvad tihti ebaratsionaalselt ning sarnaselt Lõunamere kompanii ja Missisippi kompanii juhtumitele pidas ta tulbimaaniat sellise käitumise üheks parimaks näiteks. Oma andmed võttis ta suures osas Johann Beckmanni 1797. aastal inglise keeles avaldatud teosest "A History of Inventions, Discoveries, and Origins" ("Leiutiste, avastuste ja algupärade ajalugu"). Tegelikult tugines Beckmann (ja seetõttu ka Mackay) peamiselt 1637. aastal avaldatud kolmele anonüümsele spekulatsioonivastasele pamfletile. Mackay' värvikalt kirjutatud raamat oli populaarne mitme põlvkonna majandusteadlaste ja börsikauplejate seas. Tema populaarne, kuid ilmselt vigane käsitlus tulbimaaniast kui majandusmullist on endiselt hinnas, kuigi alates 1980. aastatest on majandusteadlased mitmed selle aspektid ümber lükanud.[30]

Mackay väidab, et tulpide kasvav populaarsus köitis 17. sajandi alguses kõigi Hollandi elanike tähelepanu: "Elanikkond kuni oma madalaimate põhjakihtideni suundus tulbikaubandusse." 1635. aastal on kirja pandud juhtum, kus 40 tulbisibulat müüdi 100 000 floriini ehk Hollandi kuldna eest. Võrdluseks võib tuua, et tonn võid maksis samal ajal 100 floriini, oskustööline võis teenida umbes 150 floriini aastas ja "kaheksa rasvase sea" eest küsiti 240 floriini.[4] Rahvusvahelise Sotsiaalajaloo Instituudi hinnangul võrdus ühe tollase floriini ostujõud 2002. aastal 10,28 euroga.[31]

1636. aastaks müüdi tulpe mitmete Hollandi linnade börsidel. See innustas tulbikaubandust kõigi ühiskonnaliikmete seas; Mackay on kirjutanud inimestest, kes müüsid oma muu vara, et spekuleerida tulbiturul. Nii näiteks pakkus keegi ühe 'Semper Augustuse' tulisibula eest 12 aakrit ehk 5 hektarit maad, keegi aga ostis ühe 'Viseroij' tulbisibula kaupade eest, mille väärtus oli 2500 floriini (vaata lisatud tabelit).[29]

„Paljud inimesed said äkki rikkaks. Kuldne sööt rippus ahvatlevalt inimeste silme ees ja üksteise järel sööstsid nad tulbiturgudele nagu mesilased meepoti juurde. Kõik nad kujutasid ette, et tulbikirg kestab igavesti; et rikkad kõigist maailma paikadest saadavad oma käskjalad Hollandisse ja on valmis maksma misiganes hinda küsitakse. Euroopa rikkused koonduksid Zuyder See kallastele ja vaesus kaoks Hollandi soodsast kliimast. Aadlikud, kodanlased, talunikud, mehhaanikud, meremehed, transporttöölised, toateenijad, isegi korstnapühkijad ja vanad pesunaised äritsesid tulpidega.[4]

Fragment Pieter Brueghel noorema maalist "Kevad" (1635). Maalil on kujutatud aiatöid tulbimaania perioodil. Peenardel on näha õitsvaid tulpe.

Kasvav maania aitas kaasa mitmete lõbusate, kuid ilmselt välja mõeldud lugude levikule, mida Mackay hiljem kajastas. Näiteks oli nende seas lugu meremehest, kes pidas ühe kaupmehe väärtuslikku tulbisibulat eksikombel söögisibulaks ja haaras selle kaasa. Kaupmees ja tema perekond hakkasid meremeest taga ajama ning leidsid ta "söömas hommikusööki, mille hinna eest oleks võinud palgata terve laeva meeskonna 12 kuuks". Meremees heideti tulbisibula ärasöömise eest vangikongi.[4] Tulbisibulad on vale töötlemise korral mürgised, maitsevad halvasti ja isegi nälja ajal peetakse neid vaid vaevu söögikõlbulikeks.[32]

Inimesed ostsid sibulaid üha kõrgema hinna eest, soovides neid kasumiga edasi müüa. Selline skeem sai toimida aga vaid nii kaua, kuni keegi oli valmis maksma sellist kõrget hinda tulbisibulate enda valdusesse saamiseks. Veebruaris 1637 ei suutnud tulbikaupmehed leida enam uusi ostjaid, kes oleksid nõustunud neile sibulate eest maksma üha suuremat hinda. Kui see arusaamine kohale jõudis, langes nõudlus tulpide järele järsult ja sama tegid ka hinnad – majandusmull lõhkes. Mõnele jäid kätte lepingud, mis kohustasid neid ostma tulbisibulaid vabaturu hindadest kümneid kordi kallimalt, samal ajal kui teised avastasid ennast tulbisibulate omanikena, mis nüüd olid väärt vaid murdosa nende makstud hinnast. Mackay väidab, et hollandlased laskusid seejärel frustreerunult teiste tulbikaubanduses osalenute süüdistamisse.[4]

Mackay' käsitluse järgi pöördusid paanikas tulbispekulandid abi saamiseks Hollandi valitsuse poole, mis teatas vastuseks, et igaüks, kes oli ostnud tulbisibulate tähtpäevalepinguid, võis oma lepingu tühistada, tasudes tühistamistasuna 10% lepingu väärtusest. Tehti katseid lahendada olukorda viisil, mis rahuldaks kõiki pooli, kuid need osutusid edututeks. Mackay' sõnul lõppes maania lõpuks nii, et inimestele jäid kätte sibulad, mis neile mulli lõhkemise ajal kuulusid: ükski kohus ei pööranud lepinguid täitmisele, sest kohtunike hinnangul olid need võlakohustused analoogsed hasartmängudest tekkinud võlgadega ja seega ei saanud neid seaduse alusel sisse nõuda.[4]

Mackay' väitel leidsid väiksemad tulbimaaniad aset ka teistes Euroopa riikides, kuigi kuskil ei olnud olukord võrreldav Hollandis toimunuga. Tema sõnul tekitas tulpide hinnamulli lõhkemine Hollandis majandusliku jahtumise, mille mõjusid oli tunda veel palju aastaid.[4]

Kaasaegsed käsitlused[muuda | muuda lähteteksti]

Jean-Léon Gérôme'i maal "Tulbihullus" (1882)

Mackay' käsitlust selgitamatust maaniast ei seatud kahtluse alla ega uuritud tõsisemalt kuni 1980. aastateni.[33] Tänapäeval tulbimaania osas läbi viidud uurimused, iseäranis efektiivse turu hüpoteesi pooldajate uurimused[34] lubavad aga väita, et varasem käsitlus ei olnud täielik ega õige. Anne Goldgar väidab oma 2007. aastal ilmunud teaduslikus analüüsis "Tulipmania", et nähtus piirdus "üsna väikese rühmaga" ja et enamik selle perioodi kirjeldusi "tuginevad ühele või kahele tolleaegsele propagandamaterjalile ning arvukatele plagiaatidele".[8] Peter Garberi hinnangul ei olnud mull "midagi muud kui katkuepideemiast haaratud elanikkonna mõttetu talvine joogimäng, mis kasutas ära elavat tulbiturgu".[35]

Kui Mackay' käsitluse järgi oli tulbikaubandusse haaratud suur osa ühiskonnast, siis Goldgar leidis arhiivides lepinguid uurides, et isegi tulbikaubanduse tippajal osalesid selles peaaegu eranditult vaid kaupmehed ja jõukad oskustöölised, kuid mitte näiteks aadelkonna liikmed.[36] Mulli majanduslikud mõjud olid seega väga piiratud. Goldgar, kes tegi kindlaks mitmed tulbiturul osalenud nimekad ostjad ja müüjad, leidis, et rahalisi probleeme sel perioodil oli neist vähem kui poolel tosinal ja ka neil juhtudel ei ole selge, kas neis probleemides saab süüdistada tulpe.[37] See ei ole üllatav, sest kuigi hinnad olid tõusnud, ei olnud raha tegelikult omanikku vahetanud. Seega ei olnud ka müügikasum kunagi realiseerunud. Kui müüjad ei võtnud kasumi ootuses muude tehingute sooritamiseks võlgu, siis ei toonud hinnalangus kellelegi kaasa rahalisi kaotusi.[38]

Ratsionaalsed selgitused[muuda | muuda lähteteksti]

Ei ole võimalik eitada, et tulbisibulate lepingute hinnad tõusid ja langesid aastatel 1636–1637, kuid hindade tohutu kasv ja sellele järgnenud tohutu langus ei tähenda veel ilmtingimata majandusmulli tekkimist ja lõhkemist. Tulbimaania käsitlemiseks majandusmullina oleks tulbisibulate hind pidanud lahknema nende omaväärtusest. Tänapäeva majandusteadlased on pakkunud välja mitmed võimalikud ratsionaalsed selgitused, miks hindade tõus ja langus ei tähendanud veel majandusmulli.[39]

1630. aastate hinnatõus langes rahulikumale ajale kolmekümneaastases sõjas.[40] Seetõttu võisid hinnad vähemalt esialgu reageerida ratsionaalselt nõudluse kasvule. Hilisem hinnalangus oli hinnatõusust kiirem ja suurem. Müügiandmeid ei ole pärast veebruaris 1637 toimunud järsku hinnalangust kuigi palju säilinud, aga muud kaudsed allikad lubavad väita, et tulbisibulad kaotasid oma väärtust veel mitmeid aastakümneid pärast maania lõppu ja tegemist oli seega pikaajalise protsessiga.

Lillehindade loomulik kõikumine[muuda | muuda lähteteksti]

Garber võrdles tulpide kohta kättesaadavat hinnainfot hüatsintide hindadega 19. sajandi alguses, mil hüatsint asendas moelillena tulbi, ja avastas sarnase mustri. Kui hüatsindid Euroopa turule jõudsid, võistlesid floristid teineteisega ilusate hüatsintide kasvatamises, sest nõudlus oli suur. Kui aga inimesed hüatsintidega ära harjusid, hakkasid langema ka hinnad. Kõige kallimate sibulate hind langes 30 aastaga 1–2 protsendini nende tippväärtusest. Garber on märkinud, et "väike kogus liilia prototüübi sibulaid müüdi hiljuti ühe miljoni kuldna (1987. aasta vahetuskursi alusel 480 000 USA dollari) eest", näidates sellega, et ka tänases maailmas võivad lilled maksta äärmiselt kõrget hinda. Kuna tulbisibulate hinnatõus toimus pärast tulbiistutuse hooaega, ei oleks tulbikasvatajad saanud reaktsioonina hinnatõusule ka toodangut suurendada.[41]

Teised majandusteadlased ei usu, et ainuüksi need elemendid suudaksid selgitada tulbihindade tohutut tõusu ja langust.[42] Garberi teooriat on kritiseeritud ka sellest aspektist, et isegi kui see kehtib tähtpäevalepingute puhul, siis tavaliste tulbisibulalepingute samasugust tohutut hindade kasvu ja langust see selgitada ei suuda.[3] Mõned majandusteadlased juhivad tähelepanu teistele tulbimaania perioodil esinenud faktoritele, mis iseloomustavad tavaliselt just majandusmulle, näiteks ringluses oleva raha kasvule. Viimasele osutas tulbimaania perioodil Amsterdami vahetuspangas toimunud hoiuste kasv.[43]

Õiguslikud muudatused[muuda | muuda lähteteksti]

California Ülikooli (UCLA) professor Earl Thompson väidab oma 2007. aasta uurimuses, et Garberi teooria ei suuda selgitada tulbisibulate lepinguliste hindade äärmiselt kiiret langust. Hinnalanguse aastamäär oli 99,999%, samal ajal kui teistel lilledel oli see keskmiselt 40%.[44] Tema pakub tulbimaaniale teistsuguse selgituse. Hollandi parlament kaalus sel ajal seaduseelnõud (mida algselt toetasid Hollandi tulbiinvestorid, kes olid kaotanud raha Saksamaa lüüasaamiste tõttu kolmekümneaastases sõjas),[45] mis oleks muutnud tulbilepingute toimimispõhimõtteid:

„24. veebruaril 1637 avaldas ennast ise reguleeriv Hollandi floristide gild otsuse, mille hiljem ratifitseeris Hollandi parlament. Selles anti teada, et kõiki tähtpäevalepinguid, mis olid sõlmitud pärast 30. novembrit 1636 ja enne sularahaturu taasavanemist varakevadel, tuli käsitleda optsioonilepingutena. Nad tegid seda, vabastades lihtsalt tähtpäevalepingutes ostjad kohustusest tulevikus tulpe osta ja sundides neid hüvitama müüjatele vaid väikese fikseeritud protsendi lepingulisest hinnast.[46]

Hans Bollongieri maal "Vaikelu lilledega" (1639) kujutab hinnalist 'Semper Augustuse' tulpi.

Enne seda seadust oli ostjal vastavalt tulpide ostu-müügilepingule (mis kaasaegse rahanduse seisukohalt on tähtpäevaleping) seaduslik kohustus tulbid ära osta. Nüüd muutus nende lepingute olemus: kui jooksev turuhind langes, siis uue korra järgi võis ostja maksta kahjutasu ja loobuda tulbisibulate omandamisest, mitte ei pidanud enam maksma lepingus sätestatud täishinda. See seadusemuudatus tähendas kaasaegses terminoloogias seda, et tähtpäevalepingud olid muudetud optsioonilepinguteks. Vastavat eelnõud hakati arutama sügisel 1636 ja kui investorid said teada, et eelnõu läheb tõenäoliselt parlamendis läbi, võis see tekitada hinnatõusu.[46]

Vastavalt seadusele võis lepingu tühistada, makstes vaid 3,5% (ehk umbes 1/30) lepingus sätestatud täishinnast. Seetõttu ostsid investorid üha kallimaid lepinguid. Spekulant võis allkirjastada lepingu, milles ta nõustus ostma ühe tulbi 100 kuldna eest. Kui hind tõusis 100 kuldnast kõrgemale, pani spekulant vahe kasumina taskusse. Kui hind jäi madalaks, võis spekulant lepingu vaid 3,5 kuldna eest tühistada. Seega maksis leping, mille nimiväärtus oli 100 kuldnat, investorile reaalselt ainult 3,5 kuldnat. Veebruari alguses, kui hinnad tõusid tippu, sekkusid Hollandi võimud ja peatasid kauplemise nende lepingutega.[46]

Thompsoni sõnul jäi tulbisibulate tegelik müük sel ajaperioodil tavapärasele tasemele. Sellest järeldab ta, et "maania" oli ratsionaalne reaktsioon lepingulistes kohustustes sisse viidud muudatustele.[47] Tuginedes tähtpäeva- ja optsioonilepingute tasuvusandmetele, väitis Thompson, et tulbisibulate lepingulised hinnad püsisid taseme lähedal, mida eeldas ratsionaalne majandusmudel: "Tulpide lepingulised hinnad enne "tulbimaaniat", selle ajal ja järel näivad suurepäraselt illustreerivat "turu efektiivsust"."[48]

Mõjud ja võrdlused[muuda | muuda lähteteksti]

Mackay' loo populaarsus on püsinud tänapäevani, tema "Erakordseid populaarseid eksiarvamusi ..." antakse regulaarselt üha uuesti välja. Uutele väljaannetele on eessõnu kirjutanud investor Bernard Baruch (1932), rahandusteemaliste raamatute autor Andrew Tobias (1980), psühholoog David Schneider (1993) ja rahandusajakirjanik Michael Lewis (2008).

Goldgar väidab, et isegi kui tulbimaania ei kujutanud endast spekulatiivset majandusmulli, oli see hollandlastele muudel põhjustel siiski traumaatiline: "Olgugi, et finantskriis puudutas väga väheseid, oli tulbimaaniast saadud šokk ulatuslik. Kahtluse alla seati terve väärtuste võrgustik."[49] 17. sajandil ei suutnud enamik inimesi ette kujutadagi, et midagi nii tavalist nagu lill võiks maksta palju rohkem suurema osa inimeste aastasest sissetulekust. Arusaamine, et ainult suvel kasvavate lillede hinnad võivad talvisel ajal nii meeletult kõikuda, paiskas ümber kogu senise arusaama, mis on üldse "väärtus".[50]

Tulbimaania põhjustatud hädadest kõnelevad paljud allikad. Teiste seas on tekitatud majanduslike kahjude tõendina kasutatud Beckmanni ja Mackay' käsitluste aluseks olnud spekulatsioonivastaseid pamflette. Neid pamflette ei kirjutanud aga tulbimaania ohvrid, vaid need olid eelkõige religioosselt motiveeritud. Toimunud mullitamises nähti moraalse korra rikkumist, tõestust, et "keskendumine maisele, mitte taevasele lillele toob kaasa tõsised tagajärjed".[51] Seega on täiesti võimalik, et suhteliselt väike majandussündmus võis hakata moraliseeriva jutukesena elama oma elu.

Tänapäevased tulbipõllud Hollandis, kus tulp on endiselt üks rahvuslikke sümboleid

Sajandi jagu hiljem, Mississippi kompanii ja Lõunamere kompanii kokkuvarisemise ajal 1720. aasta paiku hakati tulbimaaniat ära kasutama nende mullide lõhkemise kohta avaldatud satiirilistes trükistes.[52] Kui Johann Beckmann kirjeldas 1780. aastatel esmakordselt tulbimaaniat, siis võrdles ta seda oma aja läbikukkunud loteriidega.[53] Goldgari sõnul kasutasid isegi mitmed populaarsed tänapäevased teosed finantsturgudest tulbimaaniat moraalse õppetunnina, näiteks Burton Malkieli raamat "A Random Walk Down Wall Street" (1973) ja John Kenneth Galbraith'i raamat "A Short History of Financial Euphoria" (1990, kirjutatud peatselt pärast 1987. aasta börsikrahhi).[54][55][56] Tulbimaaniale hakati taas laialdaselt viitama 1990. aastate lõpu internetimulli ajal.[57][58]

21. sajandil on ajakirjanikud võrrelnud tulbimaaniat Ameerika Ühendriikide hüpoteegikriisiga, mis aitas kaasa suure majandussurutise tekkele.[59][60] Novembris 2013 kirjeldas Hollandi keskpanga endine president Nout Wellink Bitcoini "tulbimaaniast hullemana", lisades, et "siis sa said vähemalt tulbi, nüüd aga üldse mitte midagi".[61]

Vaatamata maania kestvale populaarsusele on Slate'i ajakirjanik Daniel Gross märkinud, et kui tulbimaaniat efektiivse turu hüpoteesi raamistikus käsitlevatel majandusteadlastel "on õigus ... siis peaksid majandusautorid tulbimaania oma käepärasest mullide analoogia paketist eemaldama".[62]

Eestis kirjutas tulbimaaniast kui esimesest ajaloolisest suurspekulatsioonist 1922. aastal ajaleht Esmaspäev.[63] Hiljem on Avo Graf tõmmanud paralleele tulbimaania ja Eesti 1990. aastate lõpu börsikrahhi vahel, Virgo Kruve on aga näinud sarnaselt Hollandi keskpankuriga sarnasusi tulbimaania ja Bitcoini tehingute vahel.[64][65]

Kajastamine kunstis ja kirjanduses[muuda | muuda lähteteksti]

Crispijn van de Passe noorema vaselõige "De Mallewagen alias het valete der Bloemisten" ("Narrivanker ehk lillearmastajate hüvastijätt", 1637)

Liigestest lahti läinud tulbikaubandust hakati kohe käsitlema ka kunstis. Crispijn van de Passe noorema vaselõige "De Mallewagen alias het valete der Bloemisten" ("Narrivanker ehk lillearmastajate hüvastijätt") kannab endas moraliseerivat kriitikat, mis on mõjutanud tugevalt tulbimaania käsitlemist ohjeldamatu spekuleerimishulluse ühe faasina. Purisõidukil istuva jumalanna Flora käes olevate tulpide juurde on kirjutatud nende tulbisortide nimed, mis sümboliseerisid kaubeldud lillede hinnalisust: 'Semper Augustus', 'Generael Bol' ja 'Admirael van(n) Horn'. Vankrile järgi jooksvad kodanikud hüüavad: "Me tahame kaasa tulla!" Masti külge klammerduv ahv roojab Flora peale, keda mõningates pamflettides nimetatakse ka "lillehooraks" (Bloemenhoertje).[66] Vanker ise suundub unustuse voogude (Laetus vloet) suunas. Rannas üritab üks Zandvoorti talupoeg (Santvorder Boer) kupja (Schout) tähelepanu katastroofile juhtida. Vankril kujutatud vappe võib seostada teatud lõbumajadega, sest Witte Wambuis või Bastart Pyp olid selliste asutuste tüüpilised nimed. Neljal kujutisel vaselõike nurkades on kujutatud stseene tulbikaubandusest: üleval vasakus nurgas tulbipeenar koos ostjaga, üleval paremas nurgas tulbikaupmeeste kogunemine (Compariti der Bloemisten) ja all vasakus nurgas taas üks kauplemisstseen kõrtsist. All paremas nurgas on illustreeritud spekulatsioonide äkilist lõppu – "kui narride teod on tehtud, siis otsitakse tarka nõu" (Als is geschiet een Sotte daet soo wort gesocht een wysser raet). Kaupmehed istuvad ja seisavad segaduses, samal ajal kui üks käsitööline märgib paremas pildiservas pead kratsides: "Kes oleks seda osanud arvata" (Wie hat dat gemeent).[67]

Hendrik Gerritsz Poti maal "Flora's Mallewagen" ("Flora narrivanker", u 1640)

Crispijn van de Passe noorema vaselõikest veelgi tuntum on selle eeskujul Hendrik Gerritz Poti 1640. aasta paiku maalitud satiiriline pilt "Flora's Mallewagen" ("Flora narrivanker"), mis asub tänapäeval Haarlemis Frans Halsi muuseumis. Ka siin on kujutatud purisõidukit, kus istub Flora, tulbiõied käes. Tema jalge ees on näha narrimütsiga joodikut, omalaadset "maiasmokka" (Leckebaerd), kes sümboliseerib aplust. Sama pildimustrit jälgides võib vankrilt leida veel teisigi pahesid. Üks tulpidega ehitud narrimütsis meestest on "valevorst" (Liegwagen), vanem mees kella ja kotiga "rahalemb" (Graegreich), kaalusid käes hoidev naine "kokkukrahmaja" (Vergaer al) ja kahe näoga tegelane, kes vankri esiotsas istub, "tühi lootus" (Ydel Hope). Ta sirutab oma kätt linnu poole, kes on "tühja lootuse eest ära lennanud" (Ydel Hope ontflogen). Taamal pildi vasakul poolel on näha Haarlemit Suure kirikuga, samal ajal kui esiplaanil talluvad inimesed jalgadega kangastelgede ja seaduseraamatu otsas. Taamal pildi paremal poolel on näha juba sõiduki ja seal istunute saatust: juhitavuse kaotanud, sööstab see merre.[68]

Cornelis Danckertsi vaselõige "Florae’s Gecks-kap" ("Flora narrimüts", 1637)

Veelgi otsesemalt tuuakse side narruse ja tulpidega spekuleerimise vahel välja Cornelis Danckertsi vaselõikes "Florae's Gecks-kap" ("Flora narrimüts"). Seal on kujutatud ülemõõdulises narrimütsis sisse seatud kõrtsituba, kus käib parajasti tulbioksjon. Kaal laua peal on mõeldud ilmselt tulbisibulate kaalumiseks. Mütsi taga piirab raevunud inimhulk eeslil istuvat Florat. Esiplaanil paremat ja vasakut kätt kantakse närbunud tulpe prahi hulka. Naerev tegelane on kõrtsmik, kes on tulbiarmastajate ja spekulantide pealt kasu lõiganud. Taamal vasakul hoiab kurat õngeridva otsas narrimütsi ja söödana tulbioksjoni registreerimislehti.[69]

Jan Brueghel noorema maal "Tulbimaania satiir" (17. sajandi teine veerand)

Teisel viisil käsitleb seda teemat Jan Brueghel noorem. Tema 17. sajandi teisel veerandil maalitud "Tulbimaania satiir", mis asub tänapäeval Haarlemis Frans Halsi muuseumis, kujutab mitmete eraldiseisvate narratiivsete stseenidena inimriietes ahve. Tulbikaupmeeste ja tulbiostjatena viitavad nad tulbikaubanduse absurdsusele. Vaataja näeb siin pidusööki, millega ahvatletakse ja lõbustatakse potentsiaalseid ostjaid, aga ka tulbikaubanduse erinevaid etappe ja laostunud ostjate meeleheidet. Hinnakirjast, mida üks ahvidest esiplaanil uurib, võib muuhulgas lugeda: "Lillede / hind / Viseroij 300 / Asen 1500". Tulbisordi 'Viseroij' nimi, mis 1637. aastal ühel oksjonil 4600 kuldnat sisse tõi, esineb taas võõrastemaja kiviplaadil. Lisaks on kujutatud ahve, kes kontrollivad tulbisibulate kaalu. Ühe ahviga õiendab tema naine, sest ta on raha ära kulutanud kallite tulbisibulate peale. Teisele ahvile tungivad kallale maanteeröövlid, röövivad teda ja tapavad ta.[70] Teine versioon samast maalist pealkirja all "Tulbimaania allegooria", mis kuulus ühte Austria erakollektsiooni, müüdi 2011. aastal Viini oksjonimajas Im Kinsky 92 500 euro eest.[71]

1966. aastal lavastati Otto Rombachi raamatu põhjal Saksamaal kuueosaline telesari "Adrian der Tulpendieb" ("Tulbivaras Adrian"), mis oli esimene täisvärviline Saksa telesari. See lugu kõneleb rüütel Adrianist, kes trikkide abil tulbimaaniast kasu lõikab, saab rikkaks ja siis taas vaeseks kui kerjus.[72] Uuemal ajal on tulbimaaniat kasutatud jutustustes eelkõige ajaloolise kontekstina. Debora Moggachi raamat "Tulip Fever" ("Tulbipalavik", 1999) räägib maalikunstniku ja tema modelli õnnetust armastusest ning riskantsest katsest ühe 'Semper Augustuse' tulbi hankimise abil rikkaks saada.[73] Tulbimaania ajastut kajastavad ka Enie van Aanthuisi romaan "Die Tulpenkönigin" ("Tulbikuninganna", 2007), kus ühele vaeslapsele pärandatakse tulbisibulad ja ta kasutab seda pärandit, et tulbikauplejana rikkaks saada, ning Olivier Bleys' teos "Semper Augustus" (2007), mis kõneleb ühe tulbikaupmehe põhimõttelagedatest mahhinatsioonidest.[74][75]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Shiller, Robert J.Irrational Exuberance. 2nd edition. Princeton, Princeton University Press, 2005, p. 85.
  2. Kindleberger, Charles P.; Aliber, Robert Z. Manias, Panics and Crashes. A History of Financial Crises New York, John Wiley & Sons, 2005, p. 16.
  3. 3,0 3,1 French, Doug. "The Dutch monetary environment during tulipomania"The Quarterly Journal of Austrian Economics, 2006, 9 (1), p. 3.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 Mackay, Charles. Memoirs of Extraordinary Popular Delusions and the Madness of Crowds London, Richard Bentley, 1841. Chapter 3: Tulipomania.
  5. Goldgar, Anne. Tulipmania: money, honor, and knowledge in the Dutch golden age. Chicago, University of Chicago Press, 2007, pp. 5–6.
  6. Thompson, Earl. "The tulipmania: Fact or artifact?"Public Choice, 2007, 130 (1–2), p. 99.
  7. Kindleberger, Aliber, 2005, p. 115.
  8. 8,0 8,1 Kuper, Simon. "Petal Power"Financial Times, 12.05.2007 (vaadatud 8.03.2017)
  9. Knight, Timothy. Panic, Prosperity, and Progress: Five Centuries of History and the Markets. New York, John Wiley & Sons, 2014, p. 1.
  10. Brunt, Alan; Walsh, John. "'Broken' tulips and Tulip breaking virus". – Microbiology Today, May 2005, p. 68.
  11. Dash, Mike. Tulipomania: The Story of the World's Most Coveted Flower and the Extraordinary Passions It Aroused. London, Gollancz, 1999, pp. 59–60.
  12. Goldgar, 2007, pp. 32–33.
  13. Ricklefs, M. C. A History of Modern Indonesia Since c. 1300. 2nd Edition. London, MacMillan, 1991, p. 27
  14. Dash, 1999, p. 66.
  15. Phillips, S. "Tulip breaking potyvirus"Plant Viruses Online: Descriptions and Lists from the VIDE Database. (vaadatud 8.03.2017)
  16. Garber, Peter M. "Tulipmania". – Journal of Political Economy, 1989, 97 (3), p. 542.
  17. Dash, 1999, pp. 106–107.
  18. Garber, Peter M. Famous First Bubbles: The Fundamentals of Early Manias.Cambridge, MIT Press, 2000, p. 41.
  19. Garber, 1989, pp. 541–542.
  20. Garber, 1989, p. 537.
  21. Garber, 2000, pp. 33–36.
  22. Garber, 1989, p. 543.
  23. Goldger, 2007, p. 322.
  24. Schama, Simon. The Embarrassment of Riches: An Interpretation of Dutch Culture in the Golden Age. Vintage, 1997, pp. 350–366.
  25. Thompson, 2007, pp. 101, 109–111.
  26. Garber, 1989, pp. 543–544.
  27. Garber, 2000, pp. 37–38, 44–47.
  28. Garber, 2000, pp. 49–59, 138–144.
  29. 29,0 29,1 Osa autoreid (Mackay 1841, Schama 1987) väidavad, et need kaubad vahetati ühe tulisibula vastu, kuid teised autorid (Krelage 1942; Garber 2000, 81–83) vaidlevad algselt anonüümses pamfletis sisaldunud info taolisele tõlgendamisele vastu, väites, et see kaubavalik oli välja toodud vaid selleks, et demonstreerida floriini tollast väärtust.
  30. Garber, Peter M. "Famous First Bubbles". – The Journal of Economic Perspectives, 1990, 4 (2), p. 37.
  31. Goldgar, 2007, p. 323.
  32. Deane, Green. Tulips: Famine Food, Appetizer Assistant Eat the Weeds (vaadatud 12.03.2017)
  33. Garber, 1989, p. 535.
  34. Kindleberger, Aliber, 2005, p. 115
  35. Garber, 2000, p. 81.
  36. Goldgar, 2007, p. 141.
  37. Goldgar, 2007, pp. 247–248.
  38. Goldgar, 2007, p. 233.
  39. Thompson, 2007, p. 100.
  40. Thompson, 2007, p. 103.
  41. Garber, 1989, pp. 553–556.
  42. Kindleberger, Aliber, 2005, pp. 115–116.
  43. French, 2006, pp. 11–12.
  44. Thompson, 2007, p. 100.
  45. Thompson, 2007, pp. 103–104.
  46. 46,0 46,1 46,2 Thompson, 2007, p. 101.
  47. Thompson, 2007, p. 111.
  48. Thompson, 2007, p. 109.
  49. Goldgar, 2007, p. 18.
  50. Goldgar, 2007, pp. 276–277.
  51. Goldgar, 2007, pp. 260–261.
  52. Goldgar, 2007, pp. 307–309.
  53. Goldgar, 2007, p. 313.
  54. Goldgar, 2007, p. 134.
  55. Galbraith, John Kenneth. A Short History of Financial Euphoria. New York, Penguin Books, 1990, p. 34.
  56. Malkiel, Burton. A Random Walk Down Wall Street. New York, W.W. Norton, 2007, pp. 35–38.
  57. Goldgar, 2007, p. 314.
  58. Frankel, Mark. "When the Tulip Bubble Burst". – Business Week, 4.04.2000.
  59. Bubble and BustThe Washington Post, 11.08.2007 (vaadatud 15.03.2017)
  60. Horton, Scott. The Bubble BurstsHarper's Magazine, 17.01.2008 (koopia veebiarhiivis archive.org, vaadatud 15.03.2017)
  61. Bitcoin hype worse than 'tulip mania', says Dutch central bankerThe Guardian, 4.12.2013 (vaadatud 15.03.2017)
  62. Gross, Daniel. Bulb Bubble Trouble: That Dutch tulip bubble wasn't so crazy after allSlate, 16.07.2004 (vaadatud 15.03.2017)
  63. Tulbimaania. Esimesest ajaloolisest suurspekulatsioonistEsmaspäev, 16.10.1922, lk 4 (vaadatud 15.03.2017)
  64. Graf, Avo. Tulbimaania, börsimaaniaPostimees, 27.06.1998 (vaadatud 15.03.2017)
  65. Bitcoin on lõhkemist ootav mull Virgo Kruve veebikodu, 28.01.2014 (vaadatud 15.03.2017)
  66. Narre täis vankri motiiv leidub kirjanduses juba alates Sebastian Branti 1494. aastal avaldatud teosest "Narride laev".
  67. Goes, André van der. "De Mallewagen alias het valete der Bloemisten" (Katalognr. 84). – Tulpomanie. Die Tulpe in der Kunst des 16. und 17. Jahrhunderts. Zwolle, Uitgeverij Waanders, 2004, S. 186.
  68. Biesboer, Pieter. "Flora’s Mallewagen" (Katalognr. 83). – Tulpomanie. Die Tulpe in der Kunst des 16. und 17. Jahrhunderts. Zwolle, Uitgeverij Waanders, 2004, S. 185.
  69. Goes, André van der. "Floraes Gecks-Kap" (Katalognr. 86). – Tulpomanie. Die Tulpe in der Kunst des 16. und 17. Jahrhunderts. Zwolle, Uitgeverij Waanders, 2004, S. 187–188.
  70. Biesboer, Pieter."Tulpomanie – Tulpenzucht und Tulpenhandel in den Niederlanden". – Tulpomanie. Die Tulpe in der Kunst des 16. und 17. Jahrhunderts. Zwolle, Uitgeverij Waanders, 2004, S. 52.
  71. Kronsteiner, Olga. Brueghels Affenzirkus in WienHandelsblatt, 16.11.2011 (vaadatud 15.03.2017)
  72. Palitzsch, Jörg. "Tulpendieb" schreibt TV-Geschichte Bietigheimer Zeitung, 16.01.2016 (vaadatud 15.03.2017)
  73. Tulip Fever by Deborah Moggach Goodreads (vaadatud 15.03.2017)
  74. Die Tulpenkönigin Histo-Couch.de, März 2017 (vaadatud 15.03.2017)
  75. Semper Augustus Babelio (vaadatud 15.03.2017)