Jan Brueghel noorem
| Jan Brueghel noorem | |
|---|---|
| Sünniaeg |
13. september 1601 Antwerpen |
| Surmaaeg |
1. september 1678 Antwerpen |
| Rahvus | flaam |
| Elukutse | maalikunstnik |
| Abikaasa | Anna Maria Janssens |
| Vanemad | Jan Brueghel vanem ja Isabella de Jode |
Jan Brueghel noorem (13. september 1601 – 1. september 1678 Antwerpen) oli flaami maalikunstnik, kes jätkas oma isa Jan Brueghel vanema kunstilisi traditsioone. Teda tuntakse ka Jan Brueghel II ja Jan Breughelina. Viimase nimekuju võttis ta endale pärast isa surma ja tema ateljee ülevõtmist.[1] Tema perekond oli kunstimaailmas silmapaistev: vanaisa Pieter Bruegel vanem ja onu Pieter Brueghel noorem olid samuti nimekad maalikunstnikud. Erinevalt oma kuulsatest sugulastest jäi Jan Brueghel noorema looming aga nii tuntuse kui ka hinnatuse poolest tagasihoidlikumaks.
Elukäik
[muuda | muuda lähteteksti]Jan Brueghel noorem sündis 1601. aastal kunstnikust isa Jan Brueghel vanema ja Isabella de Jode pere vanima pojana. Jani ja tema noorema õe ema suri aastal 1603, kui Jan oli kaheaastane.[2] 1605. aastal abiellus Jan Brueghel vanem teist korda ja sai Catharina van Marienberghega veel kaheksa last.[3]
Hollandi Kunstiajaloo Instituudi andmebaasi kohaselt viibis Brueghel noorem aastatel 1616–1617 Nürnbergis, millest annavad tunnistust linna ja selle ümbruse motiividega joonistused. Varasemad uurijad on seostanud Nürnbergi motiive Jan Brueghel vanemaga.[1]
1622. aastal reisis Jan Brueghel noorem Milanosse, kaasas soovituskiri isalt. Tema metseeniks sai kardinal Federico Borromeo, kes oli ka tema isa eluaegne toetaja. Isa lootusi trotsides ei jäänud Brueghel Borromeo hoole alla pikemaks ajaks, vaid reisis peagi Milanost edasi Genovasse, kus tegutsesid ka tema sõber Anthonis van Dyck ning emapoolsed sugulased, kunstikaupmehed Lucas ja Cornelis De Wael.[1][2][4] 1623. aastal külastas Brueghel Maltat.[1] 1624. aasta kevadel reisis Jan Brueghel noorem koos Van Dyckiga Palermosse.[5]
1625. aasta 13. jaanuaril suri Jani Brueghel vanem koolerasse, misjärel poeg alustas teekonda tagasi kodumaale. Antwerpenisse jõudis Jan Brueghel noorem sama aasta augustis. Ta asus juhtima isa ateljeed ning müüs ja lõpetas isa töid.[5] Tema äritegevusest ja stuudio töökorraldusest on üksikasjalikke andmeid tänu päevikule, mida ta pidas aastatel 1625–1651.[6] Jan Brueghel noorema juhtimisel oli ateljee suunitlus kommertslik ning maalide sisu piirdus juba edu saavutanud teemade ja kompositsioonidega.[6]
1626. aasta 5. juulil abiellus ta maalikunstnik Abraham Janssensi tütre Anna Maria Janssensiga.[2] Nad said 11 last, kellest viis pidasid hiljem kunstnikuametit.[7]
Pärast Itaaliast naasmist astus Jan Antwerpeni Püha Luuka Gildi.[7] Ta jäi paikseks Antwerpenisse, tehes vaid 1650. aastatel mõned lühikesed visiidid Pariisi.[1] 1629. või 1630. aastal valiti Jan Brueghel noorem Antwerpeni Püha Luuka Gildi oldermanniks.[7][1]
Looming
[muuda | muuda lähteteksti]Jan Brueghel noorem oli olnud oma isa Jan Brueghel vanema õpipoiss. Tema stiil oli tugevalt mõjutatud isa loomingust. Seetõttu on Jan Brueghel noorema varaseid teoseid mõnikord ekslikult omistatud Jan Brueghel vanemale. Suur osa tema töödest, mis asuvad tuntud galeriides ja erakogudes, on signeerimata ja dateerimata, mistõttu on tema loomingu täpne kaardistamine keeruline.[7] Uurijatel puudub selge teoste korpus, mida tema loomingu analüüsimiseks kasutada.[8] Vähemalt kolm maali Dresdeni galeriis ja märkimisväärne hulk teoseid Prado muuseumis, nende hulgas ennekõike just suureformaadilised maalid, on ekslikult omistatud tema isale.[2]
Jan Brueghel noorema maalides esinesid tihti elemendid ja teemad, mis olid iseloomulikud Jan Brueghel vanemale, näiteks vanikud ja pärjad religioossetel või allegoorilistel maalidel.[2] Brueghel noorema teosed kujutavad maastikke, usulisi, allegoorilisi ja mütoloogilisi stseene, samuti natüürmorte. Selline sarnasus stiilides ja teemades oli kohati taotluslik, sest Jan Brueghel noorema ateljee pühendas palju aega tolle ajastu kunstiturul hinnatud koopiate tootmisele. Muu hulgas kopeeris Jan ka isa ja enese maale ning müüs Jan Brueghel vanema loodud kaanonite järgi maalitud maale isa nime alt.
Lisaks koopiate valmistamisele lõi Jan Brueghel noorem küllaltki palju maale koos teiste kunstnikega, kusjuures Brueghel maalis enamjaolt taustasid.[7] Koostööpartnerite hulka kuulusid tema äi Abraham Janssens, Sebastien Vranck, Denijs van Alsloot, Hendrik de Clerck, Abraham Van Diepenbecq, õepoeg Jan Van Kessel vanem, Frans Wouters, Gonzales Coques, Pieter de Lierner, Adriaen Stalbemt, Lucas van Uden ja õemees David Teniers noorem. Nii nagu isa, tegi ka Jan Brueghel noorem koostööd Hendrick van Balen vanemaga ja Peter Paul Rubensiga.[2][5][6]
Jan Brueghel noorema tugevuseks oli maastikumaal. Tema maastike temaatikaks on vaated metsadele, veekogudele ja linnadele, küla- ja põrgustseenid, veduudid, maastikud püha perekonna või piiblistseenidega, allegoorilised ja paradiisimaastikud. Suurem osa tema allegoorilisi maale valmis 1620. aastatel ja nende hulgas on märkimisväärsemad "Nelja elemendi", "Viie meele" ja "Aastaaegade" seeriad ning külluse allegooriad.[5]
Enamiku piiblistseenidega maastikke maalis Brueghel koos Hendrick van Balen vanemaga pärast Itaaliast naasmist. Brueghel vastutas taustade ja van Balen figuuride eest. Need maastikud, näiteks "Puhkus Egiptusest põgenemisel" (Amsterdam, Rijksmuseum) kuuluvad mitmete uurijate hinnangul tema parimate tööde hulka.[5] Ühe sellise teose, "Noli me tangere" (1640), ostis 2012. aastal ära Soome Rahvusgalerii.[9] Nende maastike juures pole Jan Brueghel vanema mõju oluliselt märgata.[5]
Kuigi Brueghel noorem oli osav maastikumaalija, kasutas ta oma tööde juures sageli teisi kunstnikke. Näiteks ostis ta valmis maastikutaustu Joos de Momperilt ja lisas neile figuure, tõstes sellega maalide väärtust. Samuti palkas ta maalikunstnikke, kes viimistluse või detailide lisamisega tema teoseid täiustasid.[10]
Kuigi enamik uurijaid on ühel meelel, et Jan Brueghel noorem ei ületanud kunagi kunstimeisterlikkuse tasemelt oma isa, on küpse Jan Brueghel vanema ja noore Jan Brueghel noorema maalidel ometi raske vahet teha. Alates 1640. aastatest hakkas Bruegheli lillemaalides ning maastikumaalides arenema isikupärasem stiil, millele oli suureks eeskujuks Daniel Seghers. Jan Brueghel noorema lillemaalid on tavaliselt vähem tihedad ja detailides vähem täpsed kui ta isal, pildi formaat on sageli kitsam või väiksem. Seghersi mõju on kõige ilmsem Bruegheli kartušimaalide juures, kus keerukate lillede ja ornamentidega dekoratiivne raamistik rõhutas keskset kujundit või motiivi.[5][6]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 "RKD Research". research.rkd.nl. Vaadatud 19. novembril 2024.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Michel, E.; Charles, V. (2012). The Brueghels. Parkstone International. ISBN 978-1-78042-988-5.
- ↑ "Bruegel, Jan, I". Grove Art Online (inglise). DOI:10.1093/gao/9781884446054.001.0001/oao-9781884446054-e-60000100942. Vaadatud 19. novembril 2024.
- ↑ "RKD Research". research.rkd.nl. Vaadatud 19. novembril 2024.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 5,6 "Breughel, Jan, II [the younger]". Grove Art Online (inglise). DOI:10.1093/gao/9781884446054.001.0001/oao-9781884446054-e-60000100943. Vaadatud 19. novembril 2024.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 Vlieghe, Hans (1998). Flemish art and architecture, 1585-1700. Yale University Press Pelican history of art. New Haven: Yale University Press. ISBN 978-0-300-07038-5.
- ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 Detroit Institute of Arts; Held, Julius S., toim-d (1982). Flemish and German paintings of the 17th century. The Collections of the Detroit Institute of Arts. Detroit, Mich: Detroit Institute of Arts. ISBN 978-0-89558-092-4.
- ↑ Miegroet, Hans J. Van (1. jaanuar 2017), "Creating Attributability with the Five Senses of Jan Brueghel the Younger", The Primacy of the Image in Northern European Art, 1400–1700 (inglise), Brill, lk 487–499, DOI:10.1163/9789004354128_037, ISBN 978-90-04-35412-8, vaadatud 19. novembril 2024
- ↑ "Finnish National Gallery - Work: Noli me tangere". www.kansallisgalleria.fi (inglise). Vaadatud 19. novembril 2024.
- ↑ Honig, Elizabeth A. (1998). Painting & the market in early modern Antwerp. Yale publications in the history of art. New Haven, CT: Yale University Press. ISBN 978-0-300-07239-6.