Vasegravüür

Vasegravüür ehk vaselõige on vanim sügavtrükimenetlus, mille puhul joonistus graveeritakse vaskplaati.

Vasegravüür on ka selles tehnikas teostatud kunstiteos.

Töö käik[muuda | muuda lähteteksti]

Joonistus graveeritakse 2–4 mm paksusesse vaskplaati. Selleks kasutatakse uuritsat.
Tekkinud servajooned vajutatakse šaabriga siledaks.
Plaat kaetakse trükivärviga.
Plaat hõõrutakse üle nii, et trükivärv jääks alles üksnes joonise vagudesse.
Trükkimiseks kasutatakse trükipressi. Trükitakse niisutatud paberile.

Vasegravüüri võimalused[muuda | muuda lähteteksti]

Vaselõikes kasutatakse motiivi edasiandmiseks erineva jämeduse ja tihedusega jooni ning kolmnurkseid või rombikujulisi punkte. Joont iseloomustab selle peenenemine otstes, mis eristab seda ofordijoonest. Vaskplaadile graveerimise plussiks on võimalus kujutatavat väga üksikasjalikult edasi anda, kasutades selleks paindliku kontuuri ja pinnaviirutusi. Vaselõikeplaat annab ligi 200 väga head, 600 head ja 800 keskpärast tõmmist.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Vasegravüür kasvas välja kullassepakunstist ilmselt 15. sajandi algul Lõuna-Saksamaal ning levis peatselt Itaaliasse ja Madalmaadesse.

Vasegravüüris saavutati tehniline täius juba Martin Schongaueri (1430–1491) ja Albrecht Düreri teostes.

16. sajandil sai vaselõige kõige kasutatavamaks paljundusviisiks (eriti itaalia ja prantsuse kunstis, kus põhieesmärgiks kujunes maaliteoste reprodutseerimine).

Kunstnikud[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Prantsuse 17. sajandi ja 18. sajandi 1. poole graafika TÜ Raamatukogus