Théodore de Banville

Allikas: Vikipeedia
Théodore de Banville. Nadari foto.
Théodore de Banville. Goupili foto.
Theodore de Banville.jpg
Paul Gavarni. Théodore de Banville. Litograafia. Yale University Art Gallery.
Bénédict Masson. Théodore de Banville. Õli lõuendil. 1862. Anne-de-Beaujeu muuseum.
Alfred Dehodencq. Théodore de Banville. 1868.
Georges-Antoine Rochegrosse. Théodore de Banville. 1886.
Charles Dudley Warner. Théodore de Banville.

Théodore de Banville (õieti Étienne Jean Baptiste Claude Théodore Faullain de Banville; 14. märts 1823 Moulins, Allier' departemang13. märts 1891 Pariis, 6. linnajagu) oli prantsuse luuletaja, näitekirjanik, prosaist, draamakriitik ja luuleteoreetik.

Charles Baudelaire on teda nimetanud õnne poeediks (le poète du bonheur[1]). Teda peeti juba tema eluajal üheks oma aja väljapaistvamaks luuletajaks. Banville'i kuulsamad luulekogud on "Odes funambelesques" ja "Les Exilés". Kaasaegsed hindasid tema virtuooslikkust, teravmeelsust ja fantaasiat.

Ta oli Victor Hugo, Charles Baudelaire'i ja Théophile Gautier' sõber ning Arthur Rimbaud' tärkava ande avastaja.

Théodore de Banville oli viimane romantik, Théophile Gautier' tähtsaim õpilane, parnaslaste "eelkäija", kunsti kunsti pärast pooldaja ning sümbolistide mõjutaja. Ta kuulutas eksklusiivset armastust ilu vastu ning poeetilise akti universaalset selgust, vastandudes ühekorraga nii realistlikule luulele kui ka mandunud romantismile, kuna ta uskus kunstiloome puhtusesse.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Théodore de Banville'i allkiri
Théodore de Banville

Théodore de Banville sündis 14. märtsil 1823. aastal Moulinsis Prantsuse erumereväeleitnandi[2] Claude Théodore Faullain de Banville'i (1785–1846) ja Zélie Thibaut Denozier-Huet'[3] (1799–1876) pojana.

Isa läks erru 1820. aastal ning samal aastal abiellus emaga. Ta töötas maamõõtjana. Juulirevolutsiooni ajal sai ta 13. augustil 1830 sai ta Allier' departemanguvalitsuse nõunikuks; 22. veebruaril 1834 tagandati ta poliitilistel põhjustel sellelt ametikohalt.[4]

Aastal 1830 asus Banville õppima Pariisi Condorcet' lütseumis. Teda ei koheldud halvasti, kuid ta ei osalenud klassikaaslaste tempudes. Ta elas hr Sabatier' pansionis. Aastal 1834 asus ta õppima Collège Bourbonis, kus ta tutvus Charles Asselineau, Edmond de Goncourti ja Alfred Dehodencqiga.

Ema soovis, et poeg pühenduks luuletamisele.[5] Pariisis elades pühendus noormees Victor Hugo ja Théophile Gautier' julgustusel luulele ning liikus nonkonformistlikes kirjandusringkondades. Ta põlgas kommertslikku ja ametlikku luulet ning oli ka realistliku luule ning kurvameelse romantilise luule kindel vastane.

22. novembril 1839 asus Banville õppima õigusteaduskonda. Esimesele eksamile registreerus ta 15. aprillil 1841. Ta registreerus 1842. aastani veel neli korda eksamile, kuid ühtki eksamit ta ei sooritanud. Seejärel lahkus ta õigusteaduskonnast.[6]

Aastal 1842 avaldas ta oma esimese luulekogu "Les Cariatides" ("Karüatiidid"), mis oli mõjutatud Victor Hugo luulest ning Alfred de Musset' vaimus. Sellele järgnes 1846. aastal kogu "Les Stalactites" ("Stalaktiidid"). Kriitika ei võtnud tema esimesi kogusid hästi vastu, kuid teda toetasid oma sõprusega Alfred de Vigny ja Jules Janin. Seejärel kirjutas ta lühikesi näidendeid ning jutustusi, mille seas "Les Pauvres Saltimbanques" (1856) tagas talle hea kirjaniku maine. Tema värsskomöödiaid lavastati Théâtre Français's ja mujal. Proosas kirjeldas ta muu hulgas Pariisi kombeid ja tuntud isikuid. Aastal 1857 järgnes luulekogu "Les Odes funambulesques", kus ta kasutas muu hulgas slängisõnu. Algul arvati, et selle autor on Victor Hugo. Hugo ise hindas seda kogu.

Banville tegi draamakriitiku ja kirjanduskroonikuna kaastööd ajakirjadele Le Pouvoir (1850) ja Le National (1869) ning temast sai kirjandusmaailmas tähtis tegelane. Temast sai Revue Fantaisiste'i liige, kuhu olid koondunud kõigi 19. sajandi kirjandusrühmituste luuletajad.

Aastal 1862 tutvus Banville Marie-Élisabeth Rochegrosse'iga, kellega ta kolm aastat hiljem abiellus. 1867. aastal avaldas ta luulekogu "Les Exilés", mis oli pühendatud tema abikaasale ning mida Banville ise pidas parimaks oma töödest.

Parnassi liikumise koondkogust "Le Parnasse contemporain" innustust saanud 16-aastane Arthur Rimbaud saatis 24. mail 1870 Théodore de Banville'ile kirja, millega pani kaasa mitu oma luuletust, lootes Banville'i eestkostele. Banville vastas Rimbaud' kirjale, kuid luuletusi ei avaldatud. Mais 1871 kritiseeris Rimbaud paroodilises luuletuses "Ce qu'on dit au poète à propos de fleurs" (See, mida öeldakse poeedile lillede puhul) kritiseeris Rimbaud avalikult Banville'i poeetikat. Mõni kuu hiljem, 1871. aasta novembris, võttis Banville Rimbaud' oma tiiva alla.

Aastal 1872 avaldas Banville traktaadi "Petit traité de poésie française" ("Väike traktaat prantsuse luulest") prantsuse värsitehnikate kohta. Ta pidas riimi kõige tähtsamaks elemendiks prantsuse luules üldse. Ta oli ise virtuoosne värsimeister. Ta katsetas soneti, ballaadi ja rondooga, andes ka teistele eeskuju.

1880. aastatel avaldas Banville peaaegu igal aastal ühe teose. Ta suri 13. märtsil 1891. aastal Pariisis veidi aega pärast oma ainsa romaani "Marcelle Rabe" ilmumist. Banville on maetud Montparnasse'i kalmistule Pariisis.

Charles Baudelaire pühendas "Kurja lilledes" ühe luuletuse Banville'ile.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Banville pööras algusest peale tähelepanu ainult ilule, vastustades realistlikku luulet ja romantilisi tundepuhanguid. Luules ei tohtinud tema meelest olla muid tundeid kui need, mis sünnivad vaevalisest tööst stiiliga, sõnade valikuga, värsimõõduga ja riimiga. Nagu skulptor, peab luuletaja vähehaaval, kõhklustega, avastama õige vormi. Sellisena oli ta parnaslaste eelkäija.

Banville kasutas sageli Vana-Kreeka motiive.

Ta mõjutas Leconte de Lisle'i, Stéphane Mallarméd, Paul Verlaine'i, Catulle Mendèsi, François Coppéed ja Alphonse Daudet'd.

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Luule[muuda | muuda lähteteksti]

  • Les Cariatides, 1842 (Charles Baudelaire kiitis seda)
  • Les Stalactites, 1846
  • Odelettes, 1856
  • Odes funambulesques, 1857 (pseudonüümiga Bracquemond; teine trükk 1880)
  • Le Sang de la Coupe, 1857
  • Kaastööd kogus "Le Parnasse contemporain", 1866, 1871, 1873
  • Les Exilés", 1867
  • Nouvelles odes funambulesques, 1869
  • Idylles prussiennes, 1870–1871
  • Théophile Gautier, pühendatud ood, 1872
  • Trente-six Ballades joyeuses, 1873
  • Rondels composés à la manière de Charles d’Orléans (rondellid)
  • Les Princesses, 1874 (sonetid)
  • Les Occidentales, 1875
  • Rimes dorées, 1875
  • Poésies complètes, koondkogu, 1879, 3 köidet
  • Le Forgeron, 1887
  • Dans la fournaise, luulekogu, 1892

Proosa[muuda | muuda lähteteksti]

  • Les pauvres saltimbanques, 1853
  • La vie d'une comédienne, 1855
  • Esquisses parisiennes, 1859
  • La Mer de Nice – Lettres à un ami, kirjad sõbrale, 1861
  • Les fourberies de Nérine, 1864
  • Les camées parisiens, 1866–1873, 3 köidet
  • Roses de Noël, 1878
  • Contes pour les femmes, 1881
  • Contes féeriques, 1882
  • Mes souvenirs, 1882 (mälestused)
  • Nous tous, 1883
  • Contes héroiques, 1884
  • Contes bourgeois, 1885
  • Lettres chimériques, 1885
  • Madame Robert, 1887 (jutustused)
  • Les Belles Poupées, 1888
  • Sonnailles et clochettes, 1888
  • Marcelle Rabe, 1891 (romaan)

Draama[muuda | muuda lähteteksti]

  • Le Feuilleton d'Aristophane, koostöös Philoxène Boyer'ga, 1852
  • Le Beau Léandre, 1856
  • Le Cousin du roi, 1857, koostöös Philoxène Boyer'ga
  • Diane au bois, 1863 (ajalooline värsskomöödia)
  • Les Fourberies de Nérine, 1864
  • La Pomme, 1865
  • Gringoire, 1866 (Victor Hugole pühendatud ajalooline komöödia, mille peategelane on noor luuletaja romaanist "Jumalaema kirik Pariisis")
  • Florise, 1870
  • Deïdamia, 1876
  • La Perle, 1877
  • Comédies, 1878, kogu
  • Riquet à la houppe, 1884
  • Socrate et sa femme, 1885
  • Le Baiser, 1888
  • Ésope, 1893

Kriitika[muuda | muuda lähteteksti]

  • Petit traité de poésie française, 1871
  • Critiques, kriitikat, 1917

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Théodore de Banville'i sünnilinnas Moulinis on temanimeline avenüü, mille lähedal asuvas pargis on tema pronkskuju (skulptor Jean Coulon). Linna vanim lütseum (lycée Théodore-de-Banville) kannab de Banville'i nime.

Nice'i sadamapiirkonnas on Théodore de Banville'i väljak, mis on avatud merele.

Pariisis Luxembourgi aias asub Banville'i büst (skulptor Jules Roulleau). Tema nime kannab tänav 17. linnajaos.

Viisistused[muuda | muuda lähteteksti]

Väljaanded[muuda | muuda lähteteksti]

  • Œuvres poétiques complètes, teoste kogu 9 köites, koostanud ja välja andnud Peter J. Edwards:

Märkused[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Fusées.
  2. Fuchs 1912:3
  3. Fuchs:3
  4. Fuchs 1912:17–25
  5. Fuchs 1912:39
  6. Fuchs 1912:39

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]