Georges Brassens

Allikas: Vikipeedia
Georges Brassens
Georges Brassensi hauakivi detail, millelt võib näha tema muusa, Eestis sündinud Joha Heimani nime

Georges Brassens (21. oktoober 192129. oktoober 1981) oli prantsuse luuletaja ja šansoonilaulja. Tema elukaaslane ja muusa oli Eestis sündinud Joha Heiman (1911–1999), kellele Brassens kirjutas mitmeid Prantsuse kultuuripärandisse kuuluvaid laule.

Georges Brassens prantsuse poeet, helilooja, laulja sündis 22. oktoobril 1921 ja suri 29. oktoobril 1981. Koos kitarrisaatega pani ta muusikasse ja esitas üle saja oma luuletuse. Lisaks enda loodud tekstidele sobitas ta muusikasse Francois Villoni, Paul Verlaine'i, Paul Forti ja Louis Aragoni luulet. Ta on välja andnud 14 albumit (1952–1976). Tuntud prantsuse rahvalaulude autor, millest tuntuimad: Le Gorille, Les Copains d'abord,Chanson pour l'Auvergnat, Les Amoureux des bancs publics, La Mauvaise Réputation, Je me suis fait tout petit, Les Trompettes de la renommée, Supplique pour être enterré à la plage de Sète, La Non-Demande en mariage...

Biograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Georges Brassens sündis Cette'i sadama naabruses (linna nimi ei olnud Sète kuni 1928 aastani; ortograafilise muudatuseni, mida ta mainib laulus Jeanne Martin). Perekondlikus kodus ümbritsesid teda ema Elvira ((† 1962), isa Jean- Louse († 1965), poolõde Simone (sündinud ema esimesest abielust) ja isa vanavanemad Jules ja Marguerite. Tema ema, kelle vanemad olid pärit Marsico Nuevost, Lõuna-Itaaliast, oli pühendunud katoliiklane. Sõjas leseks jäänuna, abiellus Elvira 1919. aastal müürsepa äri pidaja Jean-Louise Brassensiga. George'i isa oli rahulik lahke usuvastane vabamõtleja. Kaks täiesti erinevat karakterit, keda ühendas üks asi: muusikamaise. Muide, kõik Brassenside majas laulsid, taustaks mängimas Mireille, Jean Nohain, Tino Rossi või Ray Ventura.

Kolmekümnendad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ema soovil alustas Georges oma kooliteed 4-aastaselt Sant-Vincenti õdede katoliiklikus koolis. Ta lõpetas kaks aastat hiljem, et astuda isa soovil munitsipaalkooli. Georges ei olnud kaugeltki püüdlik õpilane. Tema sõbrad kirjeldavad teda pigem kui tunnis unistajat. Peale kooli meeldisid talle võitlusmängud, supelrannad ja vaheajad. Kuni ta hinded ei paranenud, keelas ema George'le muusikatunnid. Ta ei tundnud küll nooti, kuid see ei takistanud teda kirjutamast oma esimestest luuletustest laulukesi. 1936. aastal avas ta end luulele tänu oma prantsuse keele õpetajale, Alphonse Bonnafé'le, aliasega "Le boxeur" (poksija). Teismeline oli julgust saanud, et esitada mõned oma riimid. Kaugel sellest, et teda pärssida, julgustas õpetaja teda täpsemale väljenduma, huvituma värsiehituse tehnikast ja riimimisest. Luule ja rahvalaul suurendasid tema kirge uue Ameerikast tulnud rütmi vastu, mida ta raadiost kuulis. Selleks oli džäss. Prantsusmaal oli tema eeskujuks Charles Trenet, kelles oli ühendatud kõik, mida ta armastas.

« On était des brutes, on s'est mis à aimer [les] poètes. […] Et puis, grâce à ce prof, je me suis ouvert à quelque chose de grand. Alors, j’ai voulu devenir poète…1 » "Me olime elajad, me hakkasime armastma luuletajaid. Ja siis, tänu sellele õpetajale ma avasin ennast millelegi suurele. Niisiis, ma tahtsin saada luuletajaks."


Halb maine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tema kasvav huvi luule vastu ei võtnud talt siiski isu " 400 löögi" järele. 16-aastaselt, 1938. aasta kevadel oli ta seotud ühe õnnetu seiklusega. Taskuraha teenimiseks võttis ta oma sõpruskonnaga osa vargusest. Mugavuse huvides olid peamisteks ohvriteks sugulased. Georges varastas oma õe sõrmuse ja käevõru. Need korduvad murdvargused ajasid linna segadusse. Kui politsei lõpuks süüdlased peatas, sai juhtumist skandaal. Järeleandlik Jean-Louis Brassens ei esitanud oma pojale süüdistust. Oma isa mõistva suhtumise auks tegi ta laulu "Les Quatre Bacheliers" (Neli Bakalaureaati). Austusest oma isa vastu ei laulnud ta pärast tema surma. Omalt poolt tasakaalustas see 1939. aastal saadud tingimisi vanglakaristust. Pärast seda ei naasnud ta kooli. Ta redutas kodus (ja kasvatas vuntsid). 3. septembril kuulutati välja sõda Saksamaa vastu. Temast oleks võinud saada müürsepp nagu ta isa, kui ta ei rahuldunud sellise perspektiiviga. Ta veenis oma vanemaid, et nad laseksid tal õnne proovida Pariisis ja lahkuda Sète'ist, kus ta maine oli pärast seda seika tuhmunud.


Neljakümnendad[muuda | redigeeri lähteteksti]

1940. aasta veebruaris majutatakse George oma tädi, Antoinette Dagrosa juurde. Tal on klaver. Ta lõikab sellest kasu ja õpib instrumenti valdama meetodiga, vaatamata oma vähestest teadmistest teoreetilise muusika kohta. Et mitte elada teiste kulul, nagu lubatud, otsib ta endale tööd. Ta saab tööd Renault tehase töökojas. See ei kesta kaua; 3. juunil Pariisi ja selle ümbrust pommitatakse nind Billancourti tehas saab tabamuse. 14. juunil tungib saksa armee pealinna. See sunnib teda lahkuma. Georges naaseb oma kodulinna. Suve seal mööda saatnud, on ta kindel, et tema tulevik ei ole seal, naaseb oma tädi juurde Wehrmachti poolt okupeeritud Pariisi. Georges veedab oma päevad linnaosa raamatukogus. Teadlik oma puudulikest teadmistest luule kohta, õpib ta värsiseadmist ja loeb Villoni, Baudelaire'i, Verlaine'i, Hugod ja palju teisi autoreid. See annab talle aimu kirjanduskultuurist ja tõukab teda kirjutama oma esimesi luulekogusid: "Les Couleurs vagues" (Lainetavad värvid), "Des coups d'epée dans l'eau" (Mõõgad vees), andes teada oma voolavast ja kergest stiilist, kus mängib suurt rolli anarhism. Viimased ilmusid 1942. aastal tänu lähedaste toetusele: abiks olid sõbrad, tädi ja isegi üks juhuslik sõber, õmbleja Jeanne Le Bonniec. Naine hindas väga ta luuletusi.

1943. aasta veebruaris kehtestas natsi Saksamaa Vichy valitsusele kohustusliku töötamise seaduse (STO). 22-aastane Georges kutsuti 14. linnaosa linnavalitsusse, kus ta sai tegevuskava. 8. märtsil oli ta lääneraudteejaamas, et minna Saksamaale, Berliini lähedal asuvasse Basdorfi töölaagrisse. Seal töötas ta BMW lennukimootorite tehases.