Tallinna Jaani seegi kirik

Tallinna Jaani seegi kirik on kirik Tallinna kesklinnas Tartu maantee alguses.

Seda kasutab Armeenia Apostliku Kiriku Eesti Püha Gregoriuse kogudus.

Praegune kirik kujutab endast pikka trapetsikujulist paekiviehitist, mis paikneb küljega vastu Tartu maanteed. Kiriku barokne laternaga torn ja viilud on puidust, lõunaseinas paiknev lihtne raidportaal on ümarkaarne.

Kiriku üks kunagisi kantsleid asub praegu Karula kirikus.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene kirik selles paigas rajati tõenäoliselt 14. sajandil (mõnede allikate kohaselt 13. sajandi I poolel). Praeguse kuju sai kirik 1648. ja 1724. aastate ümberehituste ajal. Torni tipus asetsev kukega tuulelipp pärineb 17. sajandist, tornis olevad kaks kella aga aastatest 1619 ning 1731.

1559. aastal, kui käis Liivi sõda, kirik suures osas lammutati, hiljem ehitati uuesti üles. Põhjasõja ajal säilis kirik puutumatuna, arvatavasti oli tegemist erandjuhusega väljaspool linnamüüre. Pärast Tallinna vallutamist 1710. aastal hakkasid venelased kasutama Uue Johannese (Jaani) seeki vene vägede garnisonikirikuna, kuid juba 1716. aastal sundis Eestimaa kuberner krahv Aleksandr Menšikov rootslaste Rootsi-Mihkli koguduse oma senisest Suur-Kloostri tänaval asunud endisest Tallinna Püha Mihkli kloostrikirikust asuma seegihoonesse Rüütli tänaval ning esimene muudeti vene vägede garnisonikirikuks (tänapäeval Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Issanda Muutmise peakirik Suur-Kloostri tänav 14).

Jaani seegi kirik seisis kaua sihipäraselt kasutamata, alates 1993. aastast kasutab seda Armeenia Apostliku Kiriku Eesti Püha Gregoriuse kogudus.

2000. aasta novembris tuli kiriku väravaehitise seest välja korjanduskarp 1804 mündiga, neist enamik olid pärit 19. sajandist. Kõige vanem münt pärines Rootsi ajast (17. sajandist).

Restaureerimistööde käigus, mis toimusid 15. märtsil 2001, leiti kiriku torni tuulelipu küljes olevast munast kolm ajaloolist ürikut ja mündid. Ürikud olid pärit vastavalt 1648., 1724. ja 1781. aastast. Ürikute juurde kuulusid ka mõned samast ajast pärit mündid. Nii pärgamentürikud kui mündid olid haruldaselt hästi säilinud. Ürikutes on juttu tornikiivri restaureerimisest, tähtsaima osa moodustavad loetelud Eesti ja Tallinna aukandjatest – alates keisrist ja lõpetades kooliõpetajatega.

Seegi kiriku restaureerimistööde lõpus asetati vana tuulelipp taas oma kohale – lisaks vanade ürikute koopiatele peideti muna sisse ka sõnum tänapäevast.

Vanadest ürikutest tehti paber- ja CD-ROM-koopiad, lisati informatsioon praegustest ehitustöödest kirikus, Tallinnas toimuvast ning tänapäeva mündid. Vanade ürikute originaalid on hoiul Tallinna linnaarhiivis.

30. juuli 2008 ööl kell 3:15 sai Põhja-Eesti päästekeskus väljakutse kiriku juurde. Põles aknalaud.

Jaani seegi kalmistu[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Jaani seegi kalmistu

Seegi kabel[muuda | muuda lähteteksti]

Ürikute põhjal on selgunud, et 1448. aastal pühitses Tallinna piiskop Hendrik seegi kabeli ja kiriku, kus oli kolm altarit.

Seegikompleks[muuda | muuda lähteteksti]

Linnalähedast Püha Johannese leprosooriumi (hospidali) ehk Jaani seeki on dokumenteeritult esimesena maininud paavsti legaat Modena Wilhelm 1237. aastal kui Tallinna pidalitõbiste vendade maja.

Seegikompleks paiknes Tallinna vanalinnast ehk toonasest linnapiirist umbes pool kilomeetrit kagus asetsenud Kivisilla eeslinnas, Tartu maantee ja Härjapea jõe ristumiskohas ning koosnes arvukatest hoonetest, näiteks Härjapea jõel asunud vesiveski.

Seegid oli vanade, haigete ja vigaste varjupaigad keskajal, mida rajasid kirikud, kloostrid ja kogukonnad. Keskaegses Tallinnas tegutses vähemalt 4 seeki. Jaani seegis hooldati 16. sajandini ka pidalitõbiseid ehk leeprahaigeid; sellest ka nimi leprosoorium. Enamjagu seegi hooneid kas lammutati Liivi sõja eel (et vaenlastel ei oleks tugipunkti) või hävisid selles sõjas aastatel 1558–1583, kuid hiljem taastati.

18. sajandil raviti seegis ka süüfilishaigeid.

19. sajandil sai sellest tavaline vaestemaja ja alles 1960. aastal lõpetas tegevuse naha- ja suguhaiguste dispanser ning linna vanadekodu 1901. aastal valminud hoones, mille fassaad on alles aadressil Tartu mnt 16.

Sellega lõppes mitte ainult piirkonna, vaid kogu linna üks pikemaid traditsioone.

Tänapäevani on kompleksist säilinud ainult Jaani seegi kirik.

Tööstusasum[muuda | muuda lähteteksti]

Tööstusasumina tegutses see kant kaua. Esimene seegile kuulunud veski jahvatas vilja juba 13. sajandil, 17. sajandil lisandusid sellele jahu-, paberi-, püssirohu-, vasetöötlemis- ja nahaparkimisveskid.

Nahaveskist sai Eesti ajal mehhaniseeritud jalatsivabrik Union, mis Nõukogude ajal jätkas nahkehistöö tegemist Kommunaari kombinaadina ja töötas Linda nime all 1997. aastani. Viimane paberivabrik lammutati alles 1995. aastal; sinna ehitati Stockmanni kaubamaja. Vabriku torni alumist juppi võib hoone taga veel näha ja endisi aegu meenutab ka Paberi trammipeatus Tartu maanteel.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]