Leprosoorium

Allikas: Vikipeedia

Leprosoorium on leeprahaigete ehk pidalitõbiste ravila. See on paik, asutus või hoone, kus hoitakse haigeid eraldatult (karantiinis).

Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]

Leprosooriumid hakkasid laialt levima keskajal, eriti Euroopas ja Indias. Neid pidasid tihti mungaordud. Ajalooliselt on leeprat kardetud kui ravimatut ja väga nakkavat haigust. Leepra leviku piiramiseks kasutati kuni 20. sajandini haigete isoleerimist leprosooriumidesse. Leprosooriume rajati mägedesse või teistesse kõrvalistesse kohtadesse, et tagada eraldatus, või just suuremate teede lähedale, et koguda annetusi nende ülalpidamiseks. Tänapäeval arvatakse, et leepraks liigitati ajalooliselt ka paljusid muid, nüüdseks eristatud nahahaigusi, seega võis leprosooriumides olla ka muude haiguste põdejaid.

20. sajandi alguses tegutses Eestis viis leprosooriumi:[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]