Suur rahvasterändamine
|
See artikkel on hilisantiikaja rändest; 21. saj sisserändelainete kohta Euroopasse vaata Euroopa rändekriis |
 | See artikkel vajab toimetamist. (Mai 2012) |
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Juuli 2022) |
Suur rahvasteränne (saksa keeles Völkerwanderung "rahvasteränne") oli intensiivne rändeperiood Euroopas umbes aastatel 400–800 pKr. See periood tähistab üleminekut hilisantiikajalt varakeskajale. Rännet soodustasid sügavad muutused Rooma riigis ja selle "barbaripiiril". Esimesed saabujad olid germaani hõimud (goodid, vandaalid, langobardid, sueebid, friisid ja frangid), hiljem surusid neid lääne poole hunnid, avaarid, slaavlased, bulgarid ja alaanid. Hilisemad ränded (araablaste vallutused ning viikingite, madjarite, mauride, türklaste ja mongolite sissetungid) omasid ka märkimisväärset mõju (eriti Põhja-Aafrikas, Pürenee poolsaarel, Anatoolias ning Kesk- ja Ida-Euroopas); siiski jäävad need Suure rahvasterände ulatusest välja.
Germaani hõimude päritolu[muuda | muuda lähteteksti]
Germaani rahvad lahkusid Lõuna-Skandinaaviast, Taanist ning naabermaadest Elbe ja Oderi jõe vahel pärast 1000 eKr. Esimene laine liikus läände ja lõunasse (surudes keldid Reini jõest läände umbes 200 eKr) ning jõudis Lõuna-Saksamaale Rooma provintsi Gallia piiridele 100 eKr, kus neid peatasid Gaius Marius ja Julius Caesar. See oli see läänegrupp, keda kirjeldasid rooma ajaloolane Tacitus (56–117 pKr) ning Julius Caesar (100–44 eKr). Germaani hõimude hilisem laine liikus Skandinaaviast 600 ja 300 vahel eKr itta Läänemere vastaskaldale, liikudes Vislat pidi Karpaatidesse. Tacituse ajal olid nendeks vähetuntud hõimud nagu heruskid, hermundurid ja katid; siiski tekkisid liitude sõlmimisel tuntumad grupid nagu alemannid, frangid, saksid, friisid ja tüüringid.
Esimene faas[muuda | muuda lähteteksti]
Suure rahvasterände võib jagada kaheks faasiks. Esimest faasi, mis toimus aastatel 300–500 pKr, on osaliselt dokumenteerinud kreeka ja ladina ajaloolased, kuid seda on raske kinnitada arheoloogiliselt. goodid sisenesid Rooma territooriumile (pärast kokkupõrget hunnidega) aastal 376. Järgmisel aastal läänegoodid mässasid, tungisid lõpuks Itaaliasse ja rüüstasid aastal 410 Roomat, enne asumist Ibeeria poolsaarele ja kuningriigi asutamist, mis kestis 200 aastat. Neile järgnesid Rooma territooriumile Theoderich Suure juhtimisel idagoodid, kes asusid Põhja-Itaaliasse.
Gallias sisenesid frangid (läänegermaani hõimuliit, mille juhid olid Roomaga seotud alates 3. sajandist pKr) Rooma maadele tasapisi ja rahulikult 5. sajandi kestel, ja rooma-gallia elanikkond tunnistas neid oma valitsejatena. Tõrjudes alemannide, burgundide ja läänegootide väljakutseid, sai frankide kuningriik tulevase Prantsusmaa ja Saksamaa tuumikuks. Esialgne anglosaksi asustus Britannias tekkis 5. sajandi kestel, kui Rooma Britannia hääbus.
Teine faas[muuda | muuda lähteteksti]
Teine faas leidis aset aastatel 500–700 ning nägi slaavi hõimude asumist Kesk- ja Ida-Euroopasse (eriti Ida-Germaaniasse), mis järk-järgult muutus slaavlaste alaks. Aastal 567 hävitasid avaarid ja langobardid enamuse gepiidide kuningriigist. Germaani rahvas langobardid asusid Põhja-Itaalias piirkonda, mida nüüd tuntakse Lombardiana. Bulgarid (türgi või iraani päritolu rahvas, kes paiknesid kaugel Ida-Euroopas teisest sajandist alates) vallutasid Bütsantsi Ida-Balkani territooriumi seitsmendal sajandil.
Esimeste Bütsantsi-Araabia sõdade ajal seitsmenda sajandi lõpul ja kaheksanda sajandi algul püüdsid araablaste väed tungida Kagu-Euroopasse Väike-Aasia kaudu, kuid alistati Konstantinoopli piiramisel Bütsantsi ja bulgarite ühendvägede poolt. Kasaari-Araabia sõdades peatasid kasaarid araablaste tungimise Ida-Euroopasse üle Kaukaasia. Samal ajal tungisid maurid (araablased ja berberid) Euroopasse üle Gibraltari (vallutades Hispaania – Pürenee poolsaare – Läänegootide kuningriigilt aastal 711), enne kui frangid nad aastal 732 Poitiers' lahingus peatasid. Need lahingud kinnistasid suuresti piiri kristliku maailma ja islamimaailma vahel järgmiseks tuhandeks aastaks. Järgnevad sajandid nägid moslemite edu Sitsiilia ja Lõuna-Itaalia osade vallutamisel kristlastelt.
Klimaatilised tegurid[muuda | muuda lähteteksti]
On leitud viiteid äärmusliku ilma perioodile aastail 535–536, millel olid pikemaajalised tagajärjed. Selle külma perioodi tõendeid on leitud ka dendrokronoloogias ja igijääs. Selle külma perioodi põhjusi ja tagajärgi alles arutatakse.