Mine sisu juurde

Soo-piimalill

Allikas: Vikipeedia
Soo-piimalill
Soo-piimalill
Soo-piimalill
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Malpiigialaadsed Malpighiales
Sugukond Piimalillelised Euphorbiaceae
Perekond Piimalill Euphorbia
Liik Soo-piimalill
Binaarne nimetus
Euphorbia palustris
L. 1753

Soo-piimalill (Euphorbia palustris) on piimalilleliste sugukonda piimalille perekonda kuuluv rohttaim.

Taime levila põhjapiir läbib Lõuna-Norra ja Lõuna-Soome, sellest lõuna pool kasvab ta kõikjal Mandri-Euroopas peale Portugali. Väljaspool Euroopat kasvab ta Põhja-Kaukaasias, Gruusias, Türgis ja Lääne-Siberis Tobolist läänes. Eestis kasvab paiguti.

Taime kõrgus on 60–150 cm. Risoom on silindriline, varre alt paksenenud. Varred on püstised ja vahel on neid mitu. Varred on torujad, allosas 7–14 mm paksud, ülevalpool kitsamad. Varred on harulised. Harudest 1–5 ülemist lõpevad õitega, aga alumistest, millel pole õisi, ulatuvad mõned õitest kõrgemalegi.

Soo-piimalille alumised varrelehed on labidakujulised, piklikud, ülejäänud varrelehed on rombjad, elliptilised või äraspidimunajad, ühes kohas märgatavalt laienenud. Mõlemat tüüpi lehed on 2–6, vahel kuni 7 cm pikad ja 5–8, harva kuni 23 mm laiad, tavaliselt nürid, servast kõhrjad, sileda servaga, ainult otsast kergelt saagjad.

Õieraagusid on 5–8. Nad on ebaühtlase pikkusega (3–5 cm) ja ülemises otsas nad harunevad korra või isegi kaks korda, moodustades tillukestest õitest koosneva õisiku. Kattelehed, nagu ka ülemised varrelehed, on munajad, elliptilised või äraspidimunajad, 1,6–4,5 cm pikad ja 1–2,3 cm laiad, tavaliselt nürid ja sileda servaga. Tupplehed on elliptilised või ümarad, 11–18 mm pikad ja 10–16 mm laiad, nüri otsaga ja kollakad. Õis on kellukjas, 3–3,5 mm pikk ja 2,5–4,5 mm läbimõõduga, väljast paljas, seest karvane, ümmarguste hambuliste õielehtedega. Nektaariumid on varrega samas suunas piklikud. Emakad on 1–2 mm pikad, alt kokku kasvanud ja ülevalt sügavalt kaheks lõhestunud. Taim õitseb juuni lõpus ja juuli alguses.

Vili on kolmeosaline kupar. See on 4,5–5 mm pikk ja 6–7 mm lai, lapik, sügavate soonte abil kolmeks jagunenud ja selle peal on arvukalt lühikese silindri kujulisi nürisid kasvundeid. Seemned on 3–4 mm pikad, umbes 2,5 mm laiad, munakujulised, siledad, pruunid, väikeste nüri koonuse kujuliste lisemetega. Vili valmib juulis.

Taim kasvab soostunud niitudel ja veekogude kallastel.

Esimest korda kirjeldas soo-piimalille teaduslikult Carolus Linnaeus aastal 1753.

Soo-piimalill on mürgine taim, mille kõik osad eritavad vigastamisel mürgist valget piimmahla. Taim sisaldab orgaanilisi happeid, parkaineid, katehhiine, flavonoide ja vaiku. Seemnetes leidub rasvõli. Mürgisuse tõttu kasutatakse teda putukate, näiteks mesilaste ja kalade eemalehoidmiseks.

Mürgisusest hoolimata kasutatakse soo-piimalille meditsiinis. Tarvitatakse nii taime rohtunud osi, piimmahla, risoomi kui seemneid. Rahvameditsiinis kasutatakse soo-piimalille tõmmist lahtistina, oksetina ja ussnugilistevastase vahendina, samuti gastriidi, maksa- ja neeruhaiguste ja pahaloomuliste kasvajate korral. Välispidiselt kasutatakse soo-piimalille tõmmist reuma, leišmanioosi ja nahal olevate seenhaiguste raviks, samuti soolatüügaste ja konnasilmade eemaldamiseks. Seemnetes olevat rasvast õli kasutatakse maksa- ja sapijuhade haiguste korral ning lahtistina.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]