Saatja

Allikas: Vikipeedia
Kommertsliku FM-ringhäälingu saatja. See saadab sagedusel 101.9 MHz 48 kW kiirgusvõimsusega.

Elektroonikas ja telekommunikatsioonis on saatja või raadiosaatja elektronseadis, mis antenni abil tekitab raadiolaineid. Saatja tekitab raadiosageduslikku vahelduvvoolu, mis rakendatakse antennile. Antenn, millele on rakendatud vahelduvvool, kiirgab välja raadiolaineid. Lisaks ringhäälingule kasutatakse raadiosaatjaid raadiosidet kasutavates elektroonikaseadmetes. Näiteks mobiiltelefonides, traadita kohtvõrkudes, Bluetooth-seadmetes, kahepoolses sides lennukites, laevades ning kosmoseaparaatides ja radarites. Terminit saatja kasutatakse ainult sides ja raadiolokatsioonis kasutusel olevate ja raadiolaineid tekitavate seadmete puhul. Soojendamiseks kasutatavaid raadiolainete tekitamise seadmeid ei nimetata tavaliselt saatjateks, kuigi nende tööpõhimõte on sama.

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Raadiosaatja võib olla eraldi seade või elektriahel seadme sees. Saatja ja vastuvõtja võivad olla kombineeritud transiiveriks. Enamike saatjate eesmärgiks on informatsiooni raadioteel vahemaa taha edastamine. Informatsioon jõuab saatjasse elektrisignaalina, näiteks helisignaal mikrofonist, videosignaal kaamerast või traadita side võrkudes digitaalsignaal arvutist. Saatja lisab informatsiooni raadiosageduslikule signaalile. Saadud kõrgsageduslikku signaali nimetatakse ka kandevsageduseks ning kasutatakse raadiolainete tekitamiseks. Seda protsessi nimetatakse moduleerimiseks. Informatsiooni saab kandevsagedusele erinevates saatjates lisada mitmel eri viisil. Amplituudmodulatsiooni korral lisatakse informatsioon raadiosignaali amplituudi muutmise abil. Sagedusmodulatsioonis muudetakse veidi sagedust. Lisaks neile on olemas palju teisi moduleerimise tehnikaid.

Antenn võib olla saatja korpuse sees või kinnitatud korpuse välisküljele nagu mobiiltelefonides, raadiotelefonides ja teistes kandeseadmetes. Võimsamate saatjate puhul on antenn hoone katusel või eraldi torni otsas. Sel juhul on saatja ja antenn omavahel ühendatud ülekandeliiniga.

Õiguslikud piirangud[muuda | muuda lähteteksti]

Enamikus maailma riikides on saatjate kasutus tugevalt seadustega reguleeritud, et vähendada potentsiaalselt ohtlike raadiohäireid. Kõik saatjad peavad olema valitsuse poolt litsentsitud mõnda litsentsiklassi, näiteks ringhääling või amatöör. Saatjad tohivad kasutada ainult kindlaid sagedusi ja võimsusi. Mõnedel juhtudel antakse igale saatjale unikaalne kutsung, mis koosneb unikaalsest numbrite ja tähtede jadast, mida peab kasutama suhtlustes enese identifitseerimiseks.

Madalatel võimsustel lühikeste vahemaade taha tohib erandlikult ka ilma litsentsita saata, näiteks mobiiltelefonidega, juhtmevabade mikrofonidega, Wi-Fi- ja Bluetooth-seadmetega jne. Kuigi neid võib kasutada ilma litsentsita, peavad need seadmed ikkagi läbima nõutud tüübitestid enne müügikõlblikuks kuulutamist.

Tööpõhimõte[muuda | muuda lähteteksti]

Raadiosaatja on elektroonikalülitus, mis muudab akust või elektrivõrgust pärit elektrienergiat raadiosageduslikuks vahelduvvooluks. Kiirelt suunda muutev vool, millele on lisatud vajalik informatsioon, kiirgub elektrijuhilt (antennilt) elektromagnetilise kiirgusena. Kui lained kohtuvad raadiovastuvõtja antenniga, tekitavad need sarnase (kuid väiksema võimsusega) kõrgsagedusliku voolu. Vastuvõtja eraldab vastu võetud signaalist informatsiooni. Praktiline raadiosaatja koosneb tavaliselt järgnevatest osadest:

Kõrgema sagedusega saatjates, ultrakõrgsagedus- ja mikrolainealas pole võimalik stabiilseid ostsillaatoreid valmistada. Nende sageduste juures kasutatakse madalama sagedusega ostsillaatoreid, mille väljund korrutatakse sageduskorrutajaga, et saada vajalik sagedus.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]