Amatöörraadio

Rahvusvaheline raadioamatööride sümbol

Raadioamatörism (kõnekeeles ka amatöörraadio) on tehniline hobi, kus raadiosideseadmeid ja kindlaksmääratud raadiosagedusi kasutatakse eraviisilisel, mitteärilisel või hariduslikul eesmärgil teabe ja sõnumite vahetuseks, hädaabisuhtluseks või tehnilisteks katsetusteks.

Raadioamatöörid on isikud, kes hobi korras mitteärilistel eesmärkidel suhtlevad raadioside vahendusel, kasutades selleks saate- ja vastuvõtuaparatuuri ja antenne ning järgides sidepidamiseks ette nähtud reegleid ja protseduure.

2011. aastal oli amatöörsidega regulaarselt tegelevaid inimesi maailmas veidi üle miljoni. Eestis oli 2020. aastal umbes 500 raadioamatööri.

Raadioamatörism erineb oluliselt avalikust ringhäälingust, avalikku sektorit kaitsvatest sideühendustest (politsei, kiirabi, tuletõrje jne) ning ärilistest sidepidamisviisidest (nt taksod, turvateenus, valvesignalisatsioon).

Amatöörraadiosides kasutatakse mitmesuguseid modulatsioonitüüpe ja tööliike: sagedusmodulatsiooni, külgribamodulatsiooni, ning kandelaine moduleerimist morsetähestikus telegraafisignaaliga. Erineva lainepikkusega (sagedusega) raadiolained levivad erinevalt, mistõttu optimaalse valikuga (lühilained, satelliitside) on võimalik sidepidamine kogu maailma raadioamatööridega.

Amatöörraadiojaamad võivad olla kas isiklikud või klubijaamad (vana nimetusega kollektiivjaamad). Klubijaama eest vastutab kõrgeima, A-kategooria kvalifikatsiooniga raadioamatöör. Klubiraadiojaamad paiknevad tavaliselt mõne asutuse ruumides (kool, ülikool jms); nende ülesandeks on raadioamatörismi propageerimine ja võimaluste pakkumine neile, kel puuduvad vahendid või tingimused tehniliseks paigaldiseks elukohas.

Raadioamatööride tegevuste hulka kuulub

• raadioside pidamine teiste raadioamatööridega;
• sideks vajaliku raadioaparatuuri (nii saatjate kui ka vastuvõtjate ja ka nende antennide) konstrueerimine, ehitamine ja hooldamine;
• raadiosidevõistlustel osalemine (nn raadiosport);
• raadioside kaudu peetud sideseansi kinnituskaartide, nn QSL-kaartide väljastamine ja saatmine, mingit tüüpi ja kogust sidesid kinnitavate diplomite taotlemine ja kogumine;
• haruldaste või kaugete amatöörraadiojaamade otsimine raadioeetrist, raadioside pidamine sellistega;
• retroaparatuuriga töötamine, ajalooliste raadioseadmete taastamine;
• raadioekspeditsioonides osalemine, st raadioside pidamise eesmärgil reisimine kaugemasse või eksootilisse paika või riiki, kus aktiivseid raadioamatööre on vähe.

Mõne riigi raadioamatööridel lasub kohustus korraldada raadiosidet hädaolukordades. Seda valdkonda reguleerib rahvusvaheline määrus (ARES – Amateur Radio Emergency Service).

Ajalugu

Kaugside ajalugu algas elektrilise telegraafi kasutuselevõtust 19. sajandi keskpaigas. Telegraafiga saadeti sõnumeid morsetähestikku kasutades. Pärast raadioside leiutamist 1890. aastail hakati morsetähestikku kasutama ka raadiotelegraafis, kõigepealt sõjanduses ja seejärel ärimaailmas. Põhjuseks, miks raadioamatöörid peavad lugu telegraafsidest ja morsetähestikust, on sellise sideviisi erakordne töökindlus ka kõige kehvemates oludes.

Raadioamatörism arenes koos 20. sajandi alguses koos tehnika üldise arenguga. Tehnikahuvilised ehitasid ise kodus raadiojaamu ning katsetasid raadioside pidamist eri sagedustel ja kaugete sihtkohtadega. Näiteks ehitas leiutaja Eric Tigerstedt Vene Keisririigis 1905. aastal koduse raadiosaatja ning häiris sellega tahtmatult mereväe raadioside tööd. Ta võeti vahi alla, kuid lasti hiljem vabaks.

1909. aastal ilmus USA-s raamat "The First Annual Official Wireless Blue Book of the Wireless Association of America", kus tehti esimene katse amatöörjaamade sagedusi korraldada ja süstematiseerida.

1912. aastal võeti USA-s vastu seadus (The Radio Act 1912), millega määratleti raadioamatööridele kasutamiseks lubatud raadiosagedused ja sätestati saateaparatuuri võimsuse piirangud. Tegemist oli maailma esimese amatöörraadiosidet käsitleva seadusega.

1913. aastal kasutati amatöörraadiosidet esimest korda hädaolukorras. See leidis aset USA-s Ohio osariigis.

Esimese maailmasõja ajal keelati USA-s amatöörside seadmete kasutamine ning kogu aparatuur tuli demonteerida. Pärast sõja lõppu keeld tühistati.

Raadioamatörism arenes edasi kiires tempos ning on jätkuvalt populaarne tänini.

Raadioamatörism Eestis

Eestis toimus esimene amatöörraadiosaade 11. mail 1924 Haapsalu linnas paiknevast raadiojaamast. Saate viisid läbi kolm koolipoissi: Eugen Tumma, Vitali Aleksandrov-Suigussaar ja Karl Olof Leesment. Neist viimasel sai 5. augustiks 1924 valmis lühilainevastuvõtja, mis võimaldas kuulata Euroopas eetrisse saadetavaid raadiosignaale. Seda päeva peetakse Eesti raadioamatörismi alguspäevaks.

1. jaanuarist 1929 sai Eesti raadioamatööride kutsungite prefiksiks ES. Tõenäoliselt toimus prefiksite koordineerimine Washingtoni konverentsil 1927. aasta novembris.

1. märtsil 1935 registreeriti Eesti Raadioamatööride Ühing (ERAÜ). Seda peetakse Eesti organiseeritud raadioamatörismi sünnipäevaks. 1. septembril 1938 võeti Eesti Raadioamatööride Ühing vastu IARU (International Amateur Radio Union) liikmeks.

Enne 1940. aastat tegutses Eestis kokku 56 amatöörraadiojaama. Teise maailmasõja perioodil keelasid Eestit okupeerivad Nõukogude väed raadioamatööride tegevuse. Paljud raadioamatöörid kas hukkusid või põgenesid. Nõukogude ajal see hobi taastus. ALMAVÜ egiidi all käivitati mitmeid raadioklubisid, kuid raadioamatööride võimalused jäid piiratuks, kuna suhtlemine kapitalistlike riikidega oli keelatud. On teada juhtumeid, kus raadioamatöörid välismaailmaga suhtlemise eest vahistati. Nõukogude Liidu okupatsiooni perioodil oli Eesti raadioamatööride kutsungite prefiksiks UR2, kollektiivjaamadel UK2R. Taasiseseisvumisel sai Eesti tagasi oma prefiksi ES.

Amatöörraadiojaama antenn

Amatöörraadiojaama tegevusluba

Igal amatöörraadiojaamal peab olema eristatav kutsung. Raadiosignaali saatmiseks raadioeetrisse peab amatöörraadiojaamal olema kehtiv tööluba. Riigis väljastab amatöörraadiojaama tööloa ja määrab kutsungi pädev asutus (Eestis Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA)). Tööluba on tähtajaline. Tööloa saamiseks läbib raadioamatöör kvalifikatsioonieksami, mis hõlmab elektrotehnikat, ohutustehnikat ja raadioside aluseid ning sidepidamise reegleid. Eestis korraldab kvalifikatsioonieksameid Eesti Raadioamatööride Ühing (ERAÜ).

Amatöörraadiojaamad tööload liigitatakse kategooriatesse (A, B, D). Sõltuvalt jaamaomaniku tööloa klassist on seatud piirangud raadiojaama maksimaalsele saatevõimsusele, kasutatavatele sagedusaladele ning tööliikidele, mida raadioamatöör tohib kasutada. Kõrgeima, A-kategooria kutsungi taotlemisel Eestis tuleb demonstreerida sidepidamise pädevust morsetähestikus ja raadiotelegraafirežiimis. Tavaliselt alustab algaja kõige madalamast D-kategooriast, mida saab hiljem uue eksamiga tõsta. Kategooriate arvu ja spetsifikatsiooni kehtestab pädev asutus. Eestis väljastatakse harmoniseeritud nn CEPT-töölube, mis annavad raadioamatöörile õiguse sidepidamiseks ka paljudes Euroopa riikides. Ühtlasi on teada kaks riiki, kus poliitilise režiimi tõttu raadioamatööridele töölube ei väljastata: Jeemen ja Põhja-Korea.

Prantsusmaa raadioamatööri tööluba

Klubiraadiojaamu tohivad kasutada ka inimesed, kel omaenda kutsungit ega amatöörjaamatööluba veel pole. Klubijaamu luuakse ülikoolides, koolides ja noortekeskustes, sidepidamine toimub seal litsentseeritud raadioamatööri juhendamisel.

Kuivõrd raadioeeter on avalik ja jagatud ressurss, siis saadete vastuvõtuks tööluba vaja ei ole. Üksnes (ilma saatjata) vastuvõtuaparatuuri omavatele raadioamatööridele on loodud eraldi tööloakategooria, nn. raadioside kuulaja staatus (SWL – short wave listener). Kuulaja saab endale erilise kutsungi, mille järgi on tema staatus selgesti eristatav. Samuti võib kuulaja saada ja saata QSL-kaarte ning taotleda diplomeid, ning isegi osaleda mõnel raadiosidevõistlusel.

QSL-kaart

Raadiolainete vahendusel on võimalik edastada mitte üksnes kõnet ja teksti, vaid ka pilte ja digitaalset informatsiooni. Huvilistel on lubatud raadiotehnikaga eksperimenteerida, kuid igas konkreetses riigis võib olla piiranguid, näiteks kohustus saatja registreerida. Amatöörraadiosides pole krüptograafia kasutamine üldjuhul lubatud.

Seadmestik

Raadiojaama vältimatuteks osadeks on saatja ja vastuvõtja koos vooluallikaga, samuti antenn. Raadioamatörismi algusaastaist kuni 20. sajandi teise pooleni ehitas enamik raadioamatööre oma aparatuuri ise. Ühtlasi hakati juba 1920.–1930. aastatel tootma raadioamatööridele sobivaid saatjaid, vastuvõtjaid, antenne ja muid tarvikuid. Tänapäeval on amatöörraadiotehnika valik suur ning sidepidamiseks vajalik aparatuur kergesti kättesaadav. Vaatamata sellele leidub ka tänapäeval entusiaste, kes konstrueerivad oma raadioseadmed ise.

Tänapäeval levinuimat raadiojaama tüüpi nimetatakse transiiveriks (transmitter + receiver). 1970. aastatel kasutati selles tähenduses eestikeelset uudissõna "vasa" – vastuvõtja/saatja. Transiiver sisaldab nii saatjat kui ka vastuvõtjat. Eraldi saatjaid ja vastuvõtjaid kasutatakse tänapäeval vähe. Koos transiiveriga võidakse kasutada arvutit, mille abil saab raadioseadet seadistada ja juhtida, pidada sidepäevikut (logi) ning lülitada sisse või pöörata antenne. Arvutiga saab teha ka signaalitöötlust (näiteks SDR) ning pidada digisideseansse, kasutades näiteks FT8 sideprotokolli.

Lühilaine transiiverite levinuim saatevõimsus on 100 vatti, harvemini paarsada vatti. Sellest üldiselt piisab, et hea raadiolevi korral luua ühendus maakera iga paigaga. A-kategooria raadioamatöörid tohivad kuuldavuse tõstmiseks kasutada saatel võimsusvõimendeid, mille maksimaalne väljundvõimsus on riigiti ja sagedusalati erinev, kuid jääb suurusjärku 1000–1500 W.

Väga suurt loomingulisust nõuab raadioamatööridelt antennide ehitus ja paigaldus. Lühilaineil ja madalatel sagedustel peab tõhus antenn olema võrdlemisi suur. Kui lühilainel soovitakse kasutada suundantenne, läheb lisaks antennile vaja antennimasti. Linnas elaval raadioamatööril tekivad antennide püstitamisel raskused ruumi vähesuse tõttu. Paljud raadioamatöörid lepivad tavalise juhtmest valmistatud traatantenniga, mis ulatub aknast välja ning on kinnitatud näiteks puu või majakatuse külge. Vahel kasutatakse ehitusnormide või üüritingimuste tõttu ka nn varjatud antenne. See tähendab, et antennina on kasutusel kas lipumast, hoone metallkonstruktsiooni külge vms.

Sagedusplaan

Amatöörraadioside kasutusreegleid ja sagedusplaani koordineerivad Rahvusvaheline Telekommunikatsiooni Liit (ITU) ning rahvusvaheline amatöörraadio ühing (IARU). Tabelis on esitatud ligikaudne sagedusplaan. Eesti kuulub ITU ja IARU esimesse regiooni. Raadioamatööridele määratud sagedusalasid, neile lubatud väljundvõimsust ja ajutisi piiranguid võidakse aeg-ajalt muuta, mistõttu tuleb tutvuda viimase sagedusplaaniga IARU veebisaidil.

Rahvusvahelised amatöörraadio sagedusalad
Ala	Sagedus	ITU regioon 1	ITU regioon 2	ITU regioon 3
LF	2200 m	135,7 kHz – 137,8 kHz
MF	600 m	472 kHz – 479 kHz
	160 m	1,810 MHz – 1,850 MHz	1,800 MHz – 2,000 MHz	1,800 MHz – 2,000 MHz
HF	80 / 75 m	3,500 MHz – 3,800 MHz	3,500 MHz – 4,000 MHz	3,500 MHz – 3,900 MHz
	60 m	5,3515 MHz – 5,3665 MHz
	40 m	7,000 MHz – 7,200 MHz	7,000 MHz – 7,300 MHz	7,000 MHz – 7,200 MHz
	30 m	10,100 MHz – 10,150 MHz
	20 m	14,000 MHz – 14,3500 MHz
	17 m	18,068 MHz – 18,168 MHz
	15 m	21,000 MHz – 21,450 MHz
	12 m	24,890 MHz – 24,990 MHz
	10 m	28,000 MHz – 29,700 MHz
VHF	6 m	50,000 MHz – 52,000 MHz	50,000 MHz – 54,000 MHz	50,000 MHz – 54,000 MHz
	4 m	70,000 MHz – 70,500 MHz
	2 m	144,000 MHz – 146,000 MHz	144,000 MHz – 148,000 MHz	144,000 MHz – 148,000 MHz
	1,25 m		222,000 MHz – 225,000 MHz
UHF	70 cm	430,000 MHz – 440,000 MHz	420 või 430 MHz – 450,000 MHz3	420,000 MHz – 450,000 MHz3
	33 cm		902,000 MHz – 928,000 MHz
	23 cm	1,240 GHz – 1,300 GHz
	13 cm	2,300 GHz – 2,450 GHz
SHF	9 cm	3,400 GHz – 3,475 GHz	3,300 GHz – 3,500 GHz	3,300 GHz – 3,500 GHz
	5 cm	5,650 GHz – 5,850 GHz	5,650 GHz – 5,925 GHz	5,650 GHz – 5,850 GHz
	3 cm	10,000 GHz – 10,500 GHz
	1,2 cm	24,000 GHz – 24,250 GHz
EHF	6 mm	47,000 GHz – 47,200 GHz
	4 mm	75,500 GHz – 81,500 GHz	76,000 GHz – 81,500 GHz	76,000 GHz – 81,500 GHz
	2,5 mm	122,250 GHz – 123,000 GHz
	2 mm	134,000 GHz – 141,000 GHz
	1 mm	241,000 GHz – 250,000 GHz
THF	alla mm	Mõned riigid on andnud raadioamatööride käsutusse lõike ka selles spektripiirkonnas.
Vaata ka: Raadiosagedus · Elektromagnetspekter

Välislingid

• Eesti Raadioamatööride Ühing
• General Regulations annexed to the International Radiotelegraph Convention (Washington, 1927)
• Мировая и отечественная история любительской радиосвязи
• The History of Amateur Radio