Raadiovastuvõtja

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Vastuvõtja)
Jump to navigation Jump to search

Raadiovastuvõtja on elektrooniline seade, mis võtab vastu ruumis raadiolainete abil edastatavat või edasikanduvat infot ja annab sellele kasutamiseks vajaliku vormi (heli, pilt, analoog- või digitaalandmed).

Kitsamas tähenduses on raadiovastuvõtja (üldkeeles lühidalt raadio) aparaat raadioringhäälingu saadete kuulamiseks.

Firma Blaupunkt lampraadio (1954)

Üldine tööpõhimõte[muuda | muuda lähteteksti]

Kasulikku signaali kandvad elektromagnetlained indutseerivad raadiovastuvõtja antennis kõrgsageduslikud vahelduvvoolud, millest sisendlülitus eraldab soovitud kandesagedusega võnkumise. See võnkumine ja selles sisalduv signaal läbib mitmeastmelise töötluse: võimendamine, sagedusmuundamine, demoduleerimine, dekodeerimine. Signaali töötlemine toimub peamiselt superheterodüünvastuvõtja skeemi järgi.

Raadiovastuvõtuseadmete arenguetappe[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1907. aastal patenteeris ameerika elektriinsener Lee de Forest raadiovastuvõtja skeemi ja selle realiseerimiseks vajaliku elektronlamptrioodi nime all Audion, milles detekteerimine toimub vastuvõetava signaali sagedusel. See vastuvõtjatüüp oli pärast sagedusmuundusega raadiovastuvõtja (superheterodüünvastuvõtja) kasutusevõttu tuntud ka otsevastuvõtja nimetuse all.
Next.svg Pikemalt artiklis Audion-vastuvõtja.
  • 1918. aastal patenteeris Edwin Armstrong superheterodüünvastuvõtja põhimõtte. [1].
  • 1924. aastal valmistas USA firma RCA superheterodüünraadio (Radiola Superheterodyne AR812), milles detekteerimiseks kasutati veel trioodiga audionlülitust. Järgmistel aastatel, kui võeti kasutusele eraldi vaakumdioodid ja mitmeelektroodilised elektronlambid ‒ tetroodid ja pentoodid –, kaotas audionlülitus oma tähtsuse. Alates 1930. aastatest muutus supervastuvõtja põhiliseks vastuvõtjatüübiks.
Next.svg Pikemalt artiklis Superheterodüünvastuvõtja.

Liigitus [2][muuda | muuda lähteteksti]

Kõigi ringhäälingu-lainealadega kaasaskantav nn maailmaraadio Sangean ATS 909
Sony FM-taskuraadio
Digitaalnäiduga kellraadio

Kasutusvaldkonna järgi on raadiovastuvõtjate tähtsamad liigid järgmised:

Märkus. Ringhäälinguseaduses [3] tähendab ringhääling nii raadio- kui ka televisiooniprogrammide edastamist. Sel alusel kuuluvadki ringhäälinguvastuvõtjate mõistesse nii raadiod kui ka telerid.

Raadiod[muuda | muuda lähteteksti]

Raadioks nimetatakse rahvapäraselt aparaati, millel on lisaks raadioringhäälingu vastuvõtjale ka helisagedusvõimendi ja valjuhääldi(d).

Raadioid valmistati esialgu suurte, enamasti lauapealsete aparaatidena, seejärel ka kaasaskantavate mudelitena ja nn taskuraadiotena. Tänapäeval toodetakse peamiselt kompaktseid sangaga või lauapealseid raadioid (sealhulgas nn köögiraadioid) ja äratusfunktsiooniga kellraadioid.

Raadiolaine moduleerimise viisi järgi olid esialgu kasutusel amplituudmoduleeritud (AM-) saadete vastuvõtjad (saadete vastuvõtmiseks pikk-, kesk- ja lühilainel). Alates 1950. aastatest algas sagedusmoduleeritud (FM-) saadete edastamine ultralühilainel (ULL), nii et raadiotele lisandus ULL-ala.

Raadioringhäälingu saadete edastamisel moduleeritakse kõrgsagedusvõnkumist valdavalt analoogsignaaliga. Digitaalraadio süsteemide (DAB, DRM) laialdane areng seisab alles ees.[4] Digitaalselt edastatavaid raadioringhäälingu programm saab vastu võtta sidesatelliitidelt (lisaks televisiooniprogrammidele) ja interneti vahendusel (vt internetiraadio).

Soovitud saatja sagedusele häälestamiseks on raadiol osutiga skaala või sageduse numbernäiduga vedelkristall- (LCD-) näidik. Vastavalt on tegemist analoog- või digitaalhäälestusega. Viimasel juhul saab raadio täpselt häälestada teadaolevale sagedusele, samuti salvestada kuulatavaimate saatjate sagedused (vähemalt 5) ja edaspidi valida saatja lihtsalt vastavale nupule vajutamise teel.

Kassettmakiga raadiod

Kombineeritud raadioseadmed[muuda | muuda lähteteksti]

Grammofoniga kokkuehitatud lampraadiovastuvõtjate üldnimetus oli radioola ning magnetofoniga kombineeritud raadioseade magnetoola.

Mitmest funktsionaalsest üksusest koosneva muusikakeskuse ehk stereoseadme koosseisu kuulub raadiovastuvõtja raadiotuuneri nime all.

Transistorraadioid hakati alates 1970. aastatest kombineerima kassettmagnetofoniga ja järgmisel aastakümnel ka CD-mängijaga.

Alates sajandivahetusest kuulub raadio funktsionaalse üksusena audio-videopleieritesse ja mobiiltelefonidesse.

Raadioskanner ICOM IC-R5 2

Raadioskanner[muuda | muuda lähteteksti]

Raadioskanner ehk skannerraadio võimaldab vastu võtta mitut liiki raadiosignaale avaras sageduspiirkonnas, näiteks sajast kilohertsist kuni mitme gigahertsini, ümber lülitada eri modulatsiooniliikidele, kasutada mitmesuguseid digitaalhäälestuse mooduseid, salvestada sagedusi eri tunnuste järgi sadadesse, koguni tuhandetesse mälupaikadesse jm (nt avastada pealtkuulamisseadmeid). Tundlikkus on viidud tehniliste võimaluste piirini (0,1–0,5 μV).

Vastuvõetavasse sagedusalasse jäävad lisaks raadioringhäälingu-sagedusaladele ka CB (vabakasutus-raadioside sagedusalad), amatöörraadio ja ametkondliku side sagedusribad. (Teadmiseks: ainult ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud teadete sisu edastamine ja kasutamine on sideseaduse kohaselt keelatud ja karistatav.) Võimalikud modulatsiooniliigid:

  • AM – vastuvõtuks nt raadioringhäälingu sagedusaladel;
  • SSB – peamiselt AM-vastuvõtuks ühel külgribal: ülemine USB (amatöörsides sagedustel üle 10 MHz) ja alumine LSB (amatöörsides kuni sageduseni 10 MHz); kommertssides on kasutusel USB;
  • FM (kitsaribaline) ja W-FM (ringhäälingusaadete vastuvõtuks ultralühilainel);
  • CW – raadioamatöörsideks moduleerimata kandesageduse katkestamisega vastavalt morsekoodile.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Patent US1342885: Method of Receiving High Frequency Oscillations
  2. Raadiovastuvõtja – EE, 7. kd, lk 652
  3. https://www.riigiteataja.ee/akt/831359
  4. Norra lülitas esimese riigina FM-raadio välja

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]