Saali tavaõigus

Saali tavaõigus (ladina Lex Salica) oli tavaõiguste kogu, mis loodud Saali frankide valitsemiseks varakeskajal kuningas Chlodowech I valitsemisajal 6. sajandil. Kuigi Saali tavaõigus kajastab iidset kasutust, loodi Lex Salica arvatavasti alles umbes 507. ja 511. aasta vahel.

Hästi tuntud tõsiasi Saali tavaõigusest on meesliinis pärilus, seadus, mis välistab naised trooni või lääni pärimisest. Tõepoolest, "Saali tavaõigust" kasutatakse sageli lihtsalt meesliinis pärimise sünonüümina. Kuid Saali tavaõiguse tähtsus ulatub üle pärimisseaduste, kuna see on õigussüsteemide otsene eellane paljudes Euroopa osades tänapäeval.

Üldine õigus

Karl Suure õigus põhines Saali tavaõigusel, mõjult sama suurel kui Kreeka ja Rooma õigus. Selle seose kaudu on Saali tavaõigusel olnud kujundav mõju kirjutatud õiguse traditsioonile, mis on laienenud sellest ajast kuni uusajani Kesk-Euroopas, eriti Saksa riikides, Prantsusmaal, Belgias, Hollandis, Itaalia osades, Austrias ja Ungaris, Rumeenias ja Balkani poolsaarel.

Saali tavaõigus kodifitseeris pärandi, kuriteo ja mõrva. Paljurahvuselises kuningriigis eeldas igaüks, et teda valitsetaks oma seadustega. Üksikasjaliste õigusaktidega kehtestati makstav kahjutasu ja sissenõutavad trahvid hüvitiseks vigastuste ja varalise kahju eest, näiteks orjad, vargus ja provotseerimata solvangud. Üks kolmandik trahvist läks kohtukuludeks. Kohtuliku tõlgenduse andis vandekohus. Need seadused ja nende tõlgendused annavad ülevaate frankide ühiskonnast; Saali tavaõigus sätestab, et üksikisik on seadusega kaitsmata, kui ta ei kuulu perekonda.

Kõige kujundlikum Saali pärimisõiguse (geo-)poliitiline aspekt Euroopa ajaloole oli maa võrdne jaotamine kõigi elusolevate meessoost laste vahel, mitte esmasünniõiguse järgi. See ei põhjustanud mitte ainult Karolingide impeeriumi jagunemist Karl Suure pojapoegade vahel (Verduni lepinguga), vaid paljude kuningriikide jagunemist keskajal.

Meesliinis pärilus

Saali tavaõigus reguleerib pärandit soo järgi. Meesliinis pärilus tähendab trooni või lääni pärimist eelkäija meessoost järglase poolt; näiteks vend, poeg või lähim meessoost sugulane meesliinis, sealhulgas meesliini kõrvalharud, näiteks väga kauged nõod. Peamised vormid on meesliinis vanuse järgi ja meesliinis esmasünniõiguse järgi. Viimane, mis oli kõige tavalisem, tähendab pärandi minekut monarhi vanimale pojale; kui monarhil poegi ei olnud, läks troon lähimale meessoost sugulasele meesliinis.

Naisliinis pärilus

Ühel sättel Saali tavaõiguses oli jätkuvalt tähtis roll Euroopa poliitikas keskajal ja hiljem. Seoses maa pärimisega ütles Saali tavaõigus

Aga Saali maa, mis ei ole osa pärandist, peab minema naisele: vaid kogu maapärand läheb meessoole.

või teine väljavõte:

Seoses terra Salica'ga, mis pole osa või pärand, on naisele, kuid kogu maa kuulub meessoole, kes on vennad.

Nagu Saali frangid tegelikult tõlgendasid, keelas seadus lihtsalt naistele pärimise, mitte kogu vara (nagu vallasvara), vaid esivanemailt päritud "Saali maa"; ja Chilperich I valitsemisajal kusagil 570. aasta paiku tegelikult muudeti seadust, et võimaldada maa pärimine tütrel, kui mehel ei olnud elusolevaid poegi. (See muudatus, sõltuvalt sellest, kuidas seda kohaldati ja tõlgendati, pakkus aluse kas pool-Saali pärimisele või meessugu eelistavale esmasünniõigusele või mõlemale).

Seaduse sõnastus, samuti tavapärane kasutamine neil päevil ja sajandeid hiljem, näib toetavat tõlgendust, et pärandi jagasid omavahel vennad. Ja kui see on mõeldud valitsuse järjepidevuseks, võib seda tõlgendada volitusena vanemale meesliini esindajale, mitte otsese esmasünniõigusena.

Pärilikes monarhiates alates 15. sajandist peetakse Saali tavaõigust meesliinis pärimise eesmärgil kõiki naisi pärimisest välistavaks, samuti keelatakse pärimisõiguse üleandmist mistahes naisele. Vähemalt kaks pärimissüsteemi on otseselt ja täielikult Saali tavaõigusest tulenevad: meesliinis vanuse järgi ja meesliinis esmasünniõiguse järgi.

Niinimetatud pool-Saali versioon pärimiskorrast sätestab, et esiteks rakendatakse kõiki meesliine, sealhulgas kõik meessoost kõrvalliinid; kuid kui kõik meesliinid on hääbunud, siis pärib viimase meessoost varandusehoidja lähim naisliin (nagu tütar), ja pärast teda tema meessoost pärijad vastavalt Saali korrale. Teiste sõnadega, viimasele valdjale lähimat naist võetakse pärimise eesmärgil kui meest. See on pragmaatiline viis korra hoidmiseks: naine on lähim, seega jätkub viimase valdja vereliin, ja kaugemat sugulast pole vaja (vaata näiteks: Pragmaatiline sanktsioon Austrias). Sel moel algne esmasündinu ei päri vajaliku naise suhtes. Ta võib olla dünastia suhteliselt noore haru laps, kuid siiski pärida tänu oma haru elujõulisusele.

Keskajast alates on meil üks praktiline pärimise süsteem ühise päritoluga meesliini esmasünniõigusele, mis tegelikult täidab algse Saali tavaõiguse ilmsed erinõuded: pärimist võimaldati ka naisliini pidi, kuid naised ise välistati nende poegade kasuks. Näiteks ilma poegadeta vanaisa vara pärib tema lapselaps, tema tütre poeg, kui kõnealune tütar on veel elus. Või lastetu onu varanduse pärib tema õepoeg, kui kõnealune õde on veel elus.

Rangelt võttes, see täidab Saali tingimuse "naine maad ei saa, vaid maa läheb meessoole". Seda võib kutsuda peaaegu-Saali pärimissüsteemiks ja seda võib klassifitseerida kui esmasünniõigusega, lähisugulane ja meessoost.

Rakendamine Prantsusmaal

Aastal 1316 suri kuningas Jean I ja esimest korda Kapetingide ajaloos ei olnud kuninga lähim elusolev sugulane pärast tema surma tema poeg. Prantsuse isandad (arvatavasti viimase kuninga onu, Philippe de Poitiers' juhituna, oma positsioonide kindlustamise nimel) tahtsid keelata naisliinis pärimise. Need isandad tahtsid pooldada Philippe'i nõuet Jeani poolõe Jeanne'i (hilisem Jeanne II de Navarre) suhtes, kuid rikkusid tema hilisema nõude Prantsuse troonile, ja mistahes võimalikud Edward III nõuded tulevikus. Need sündmused viisid hiljem Saja-aastase sõjani (1337–1453).

Aastal 1328 vajati veelgi piiranguid, meesliinis pärimise piiramiseks läbi naisliini. Nende pärimistoimingute kohta esitati mitmeid vabandusi, nagu "genealoogiline lähdus kuningas Püha Louis'ga"; monarhi roll sõjapealikuna; ning kinnisvara naise kaudu võõra mehe ja tema klanni kätte sattumise piiramine, mis keelas ka pärimiskorra, kus võõras mees võiks saada Prantsusmaa kuningaks abielu kaudu kuningannaga, ilma prantsuse vere olemasoluta. Ning aastal 1316 oli rivaalitsev pärija 5-aastane naissoost ja rivaaliga võrreldes võimuta. Aastast 1328 oli rivaaliks Inglismaa kuningas, kelle vastu Prantsusmaa oli vahelduvas sõjaseisundis üle 200 aasta. Niipalju, kui on võimalik kindlaks teha, ei olnud Saali tavaõigust selgelt mainitud.

Juristid taaselustasid hiljem kaua mittetoiminud Saali tavaõiguse ja mõtestasid selle ümber pärilusliini õigustamiseks 1316. ja 1328. aasta juhtumites, keelates mitte ainult pärimise naiste poolt, vaid ka pärimise naisliini kaudu (In terram Salicam mulieres ne succedant).

Kui François II de Bretagne suri aastal 1488 ilma meessoost järeltulijata, päris tema tütar Anne hoolimata Saali tavaõigusest tema valdused ja valitses kui Bretagne'i hertsoginna kuni oma surmani aastal 1514. (Bretagne'i oli ka varem naine pärinud – François oma dünastia omandas hertsogkonna nende esivanema hertsoginna Constance de Bretagne kaudu 12. sajandil.) Fran?ois oma perekond, dünastia Montforti haru, omandas Bretagne'i 1350. aastatel meesliini pidi pärides ja sellest ajast piirati pärimist ainult meesliiniga.

See seadus ei olnud kaugeltki ette nähtud kõigi pärimisküsimuste lahendamiseks — näiteks mitte vallasvara pärimise lahendamiseks – ainult selle maa kohta, mida peeti "Saali maaks" — ja siiani vaieldakse selle sõna õigusliku määratluse üle, kuigi üldiselt nõustutakse viitega kuninglikule maksumaale. Ainult mõnisada aastat hiljem, Kapetingidest Prantsusmaa kuningate ja nende Inglise kaasaegsete ajal, kes valdasid maid Prantsusmaal, sai Saali tavaõigus põhimõtteks pärimisõiguse jõustamisel või arutlemisel. Selleks ajaks mõnevõrra anakronistlik (siin ei olnud Saali maad, kuna Saali monarhia ja selle maa tekkis algselt seal, mis nüüd on Holland), taaselustas Philippe V aastal 1316 idee toetada tema nõudeid troonile, eemaldades oma vennatütre Jeanne'i pärast oma vennapoja Jeani surma pärimisest.

Hiljemalt aastal 1328 vajas Saali tavaõigus edasist tõlgendamist mitte ainult naise poolt pärimise, vaid ka naisliini kaudu pärimise keelamiseks, et keelata Edward III-l (Inglismaa kuningas ning Iirimaa isand 1327–1377, Akvitaania hertsog 1325–1339, Akvitaania isand 1360–1369 ning Ponthieu krahv 1325–1336), Prantsuse kuningate järglasel oma ema Prantsuse Isabelle (Prantsusmaa kuninga Philippe IV tütre ja Louis X, Philippe V ja Charles IV) õe) kaudu, pärida. Kui Kapetingide pealiin hääbus, vaidlustas seaduse Inglismaa, andes oletatava motiivi Saja-aastaseks sõjaks.

Shakespeare väitis, et Charles VI lükkas tagasi Henry V nõude Prantsuse troonile Saali tavaõiguse pärimisreeglite põhjal, mis viis Agincourti lahinguni. Tegelikult oli konflikt Saali õiguse ja Inglise õiguse vahel õigustus paljudele kattuvatele nõuetele Prantsuse ja Inglise monarhide vahel Prantsuse trooni suhtes.

Teisi näiteid Saali pärimisseaduste kasutamisest

Arvukalt sõjalisi konflikte Euroopa ajaloos tulenes Saali tavaõiguse kasutamisest või eiramisest. Karlistide sõjad Hispaanias küsimuse üle, kas troonipärija peaks olema naissoost või meessoost sugulane. Austria pärilussõja päästis valla Pragmaatiline sanktsioon, milles Karl VI, kes ise oli pärinud Austria suguvõsa pärandvara oma vennatütarde ees Saali õiguse tulemusena, püüdis kindlustada pärimise otse oma tütrele Maria Theresiale, mis on näide pool-Saali õiguse toimimisest.

Moodsas Itaalia kuningriigis Savoia dünastia võimu all oli troonijärglus reguleeritud Saali tavaõigusega.

Suurbritannia ja Hannoveri troonid eraldati pärast kuningas William IV surma aastal 1837. Hannover kasutas Saali tavaõigust, Suurbritannia mitte. Kuningas Williami vennatütar Victoria päris Suurbritannia ja Iirimaa trooni, kuid Hannoveri troon läks Williami vennale Ernst Augustile. Saali tavaõigus oli ka tähtis küsimus Schleswig-Holsteini küsimuses, ning mängis vaevalist proosalist igapäevast rolli pärimis- ja abielu otsustes Saksa vürstkondades nagu Saksi-Weimar, kui tuua iseloomulik näide. Pole palju liialdatud öeldes, et Euroopa aadel seisis silmitsi Saali küsimusega igal sammul ja diplomaatia nüansis, ja muidugi eriti abielu läbirääkimistel, kus kogu meesliin pidi olema hääbunud maa saamise sooritamiseks (abielu kaudu) naise abikaasale – naisvalitsejad olid põhimõtetega vastuolus Saksa riikides kuni uusajani.

Sarnasel viisil eraldusid Madalmaade kuningriigi ja Luksemburgi suurhertsogkonna troonid aastal 1890, kui pärijaks sai printsess Wilhelmina kui esimene Madalmaade valitsev kuninganna. Saali tavaõiguse jäänukina on valitseva Madalmaade monarhi ametinimetus alati ametlikult 'Kuningas' isegi kui tiitel võib olla 'Kuninganna'. Luksemburgi päris Oranje-Nassau dünastia kauge meessoost sugulane Nassau-Weilburgi dünastiast. Siiski seisis sel dünastial ees väljasuremine meesliinis vähem kui kaks aastakümmet hiljem. Kuna teisi meessoost liikmeid Nassau dünastia ülejäänud harudes ei olnud, rakendas suurhertsog Wilhelm IV pool-Saali pärimisseadust nii, et tema tütred said pärida.

Kanalisaartel, endise Normandia hertsogkonna ainus osa, mida veel valitseb Briti kroon, oli kuninganna Elizabeth II-le traditsiooniliselt omistatud tiitel Normandia hertsog (mitte hertsoginna). Saali tavaõiguse mõju eeldatakse selgitamisel, miks kasutati väljendit "Kuninganna, meie hertsog". Sama juhtum oli Lancasteri hertsogkonnas Inglismaal. Seal kasutati väljendit "Kuninganna, Lancasteri hertsog".

Vanahollandi keel

Saali tavaõigus sisaldab ainsa otsese tõendi vanahollandi keelest. See sisaldab peamiselt üksikuid sõnu (Malbergse glossen), kuid ka terve lause:

Maltho thi afrio lito

"Ma ütlen sulle: ma vabastan su, pooleldi vabastan."