Rästiklased
| Rästiklased | |
|---|---|
 Harilik sarvikrästik | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Alamhõimkond |
Selgroogsed Vertebrata |
| Klass |
Roomajad Reptilia |
| Selts |
Soomuselised Squamata |
| Alamselts |
Maolised Serpentes |
| Infraselts |
Alethinophidia |
| Ülemsugukond |
Colubroidea |
| Sugukond |
Rästiklased Viperidae Oppel, 1811 |
| Sünonüümid | |
Rästiklased (Viperidae) on madude sugukond, kelle esindajaid leiab üle kogu Maa, välja arvatud Antarktika, Austraalia, Uus-Meremaa, Iirimaa, Madagaskar, Hawaii ja väiksemad saared ning põhjapolaarjoonest põhja poole jäävatel aladel. Kõikidel liikidel on suhteliselt pikad liigenduvad hambad, millega saab sügavale saaklooma kehasse mürki süstida.
Eesti loomadest kuulub sellesse sugukonda teadaolevalt vaid üks maoliik – harilik rästik.
Klassifikatsioon
[muuda | muuda lähteteksti]Praegu on Integrated Taxonomic Information Systemsis (ITIS-es) tunnustatud 4 alamsugukonda.[2]
- Azemiopinae Liem, Marx & Rabb, 1971 – birmarästiklased
- Viperinae Oppel, 1811 – pärisrästiklased
- Crotalinae Oppel, 1811 – lõgismadulased
- Causinae Cope, 1859 – vaid 1 perekond kuue liigiga (night adders)
Kirjeldus
[muuda | muuda lähteteksti]Kõikidel rästiklastel on vähemalt 1 paar suhteliselt pikki seest õõnsaid hambaid (ka kihvasid), mida kasutatakse mürgi (sülje) süstimiseks mürginäärmetest (oimu-süljenäärmetest), mis asuvad ülalõugade tagaosa kohal. Mõlemad hambad asuvad suu eesosas lühikese ülalõualuu peal ning on liigutatavad ette ja taha. Kui hambaid parasjagu ei kasutata (suu on kinni), on hambad paralleelselt suulaega ning kaetud membraaniga. Mõlemat hammast võib liigutada teisest eraldi. Salvamise ajal võib suu avaneda kuni 180°, ülalõualuu liigub ette, mis suunab hambad ette viimasel hetkel, et nad vahepeal kahjustada ei saaks. Hammustuse ajal surutakse lõuad kokku ning lihased, mis kinnituvad mürginäärmete külge, tõmbuvad kokku ning süstivad mürgi ohvri kehasse läbi hammaste. Kogu see liigutus võib toimuda väga kiiresti ning kaitserünnaku korral meenutab see rohkem torkamist kui hammustust. Rästiklased kasutavad sellist mehhanismi põhiliselt saagi halvamiseks ning eelseedimiseks. Teiseselt kasutatakse seda ka enda kaitseks, kuid sellisel juhul, eriti inimese vastu, võivad nad mürgi süstimata jätta.
Teatmeteose "Loomade elu" V köite 309. leheküljel kirjeldatakse seda järgmiselt:
| „ | Tavalises asendis on põikluu tagasi tõmbunud, ülalõualuu on oma ülapinnaga ette ja alapinnaga taha pööratud. Mürgihambad paiknevad seejuures horisontaalselt, otsekui lamavas asendis, ja nende tipud on suunatud tahapoole. Enne hammustamist nihkub põikluu ette ja tõukab ülalõualuud, mis seejuures pöördub, kuna ta ülemine nurk toetub eeslaubaluule. Ülalõualuu alapoolele kinnitunud mürgihambad joonistavad kaare, nihkuvad ettepoole ja asetuvad vertikaalselt. | “ | |||
Peaaegu kõigil rästiklastel on tugevad sakilise servaga soomused, jässakas kehaehitus lühikese sabaga ning mürginäärmete tõttu kolmnurkse kujuga pea, mis eristub tugevasti kaelast. Enamikul on vertikaalselt elliptilised või kitsad pupillid, mis võivad avanedes katta terve silma ning sulguda peaaegu täielikult, mis annab neile võimaluse näha väga erinevates valgustingimustes. Tüüpiliselt on rästiklased aktiivsed öösiti ning varitsevad oma saaki.
Võrreldes teiste madudega on rästiklased üsna loiud. Enamik suguküpseid emaseid on munaspoegijad (ovivivipaaria), mis tähendab, et sündivad maopojad vabanevad kestadest sündimise käigus, aga mõned munevad ja osad liigid on vivipaarsed (näit harilik rästik). Nende ladinakeelne nimi "Viper" on tuletatud ladinakeelsetest sõnadest vivo – "elus" ja pario – "sünnitama".[3]
Levik
[muuda | muuda lähteteksti]Rästiklasi võib kohata Lõuna- ja Põhja-Ameerikas, Aafrikas ja Euraasias. Ameerika mandritel on nad põlised liigid Kanada lõunaosast kuni Lõuna-Ameerikani. Pärisrästiklaste alamsugukonnast on ka Eesti ainukene mürkmadu – harilik rästik. Rästiklasi ei leidu Austraalias, kus on muidu palju madusid.
Levik alamsugukondade lõikes
[muuda | muuda lähteteksti]| Alamsugukond | Perekond | Liigid | Geograafiline levila[4] |
|---|---|---|---|
| Birmarästiklased | 1 | 1 | Myanmar, Tiibeti kaguosa, Hiina lõunaosa (Fujien, Guangxi, Jiangxi, Kweichow, Sichuan, Yunnan, Zhejiang) ja Vietnami põhjaosa |
| Lõgismadulased | 18 | 151 | Vana Maailma piirkond Ida-Euroopast idas Aasiast Jaapani, Taiwani, Indoneesia, India poolsaare ja Sri Lankani ning Uue Maailma piirkond Kanada lõunaosast lõuna pool läbi Mehhiko ning Kesk- ja Lõuna-Ameerikast lõuna pool |
| Pärisrästiklased | 12 | 66 | Euroopa, Aasia ja Aafrika |
| Causinae | 1 | 6 | Aafrikas Saharast lõunasse jääv ala |
Käitumine
[muuda | muuda lähteteksti]Enim on uuritud rästiklaste käitumist võimalike kokkupuudetega inimestega. Eksperimentidega on kindlaks tehtud, et iga isend suudab otsustada, kui palju mürki igal kindlal korral kasutada. Igal juhul on kõige olulisem süstitava mürgikoguse juures mao keha suurus – suuremad isendid on võimelised süstima rohkem mürki (sülje koostis sarnaneb rästiklastel pankrease nõre biokeemilise koostisega). Teine oluline fakt on kindla mao liik: mõni liik süstib iga kord rohkem mürki või on juba näärmetes rohkem mürki, salvab täpsemalt või on võimeline lühikese aja jooksul mitu korda salvama. Saaklooma salvamise korral määrab mürgi süstimise koguse saaklooma suurus, liik ning mao käitumine salvamisel: kas hoiab saaki kinni või laseb kohe lahti. Viimasel juhul võib mürgil olla roll ka kemoretseptsioonis, et saakloom pärast lahtilaskmist uuesti üles otsida. Kaitseva rünnaku korral võib mürgi koguse määrata samuti ohustaja suurus ja liik ning lisaks veel mao hinnatud ohutase. Siiski ei taga suurem ärritaja ja ohutase kohe suurema mürgikoguse kasutamist.[5]
Rästiklaste kasutamine teaduses
[muuda | muuda lähteteksti]Rästiklaste mürk ja teadus
[muuda | muuda lähteteksti]Rästiklastelt kogutud sülg, mida tänapäeval maokasvandustes kasvatavatelt madudelt ka lüpstakse[6], on olnud uurimisobjektiks tänapäeval sadadele ja tuhandetele teadusasutustele. Enim teatakse rästiklaste sugukonna isendite mürgi baasil komplekteeritud, eraldatud ja sünteesitud aineid farmaatsiatööstuses ning sellega tihedalt seotud teadusasutustes. 1990. aastatel kiitis FDA heaks mitmeid rästiklaste perekonna mürgi baasil keemiliselt sünteesitud ravimeid, mis olid mõeldud sadade miljonite inimeste südamehaiguste ning rinnaangiini (angina pectoris) ja südameinfarkti ennetamise, kohaloleva ja järelravimina, mida tutvustati superaspiriinina: Aggrastat, Plavix, Epetifibatide, Integrilin jpt. Hiljem töötas hiiglaslik ravimifirma AstraZeneca välja ja registreeris ravimi toimeainega ticagrelorum, mille kaubamärk Ameerika Ühendriikides on Brilinta ja Euroopa Liidus, (sh ka Eestis) Possia. AstraZeneca rahastamise abiga kõik peamised meditsiinilis-kliinilised uuringud, koondnimetusega Plato's trial, läbinud, tunnistati Brilinta efektiivsemaks kui Plavix. Lisaks eelnimetatuile on rästiklaste sugukonna madude mürki aluseks võttes sündinud angiotensiin-konvertaasi inhibiitorid ehk (AKE-inhibiitorid), mis pärsivad RAA-süsteemi (toimeaine alusel klassifitseerituna, mõned enimväljastatud retseptiravimid perindoprilum, captoprilum, enalaprilum, lisinoprilum, ramiprilum jpt). Loetletud sünteetilised ravimpreparaadid on päästnud ning pikendamas/ravimas sadu miljoneid inimesi (ja ka loomi) maailmas, lisaks on neil oluline roll maailma riikide majanduses (sajad tuhanded töökohad, tehased, uurijad, laborid, apteegid, arstipraksised ja inimesed).
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]- Pressure immobilisation technique
- rästikuhammustus
- rästikuhammustuse mürgistus
- rästikumürgi antiseerum
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ McDiarmid RW, Campbell JA, Touré T. 1999. Snake Species of the World: A Taxonomic and Geographic Reference, vol. 1. Herpetologists' League. ISBN 1-893777-00-6 (seeria). ISBN 1-893777-01-4 (köide) (inglise keeles).
- ↑ [1], Veebiversioon (vaadatud ˇ17.04.2014) (inglise keeles)
- ↑ Schuett GW, Höggren M, Douglas ME, Greene HW. 2002. Biology of the Vipers. Eagle Mountain Publishing, LC. 580 pp. 16 plates. ISBN 0-9720154-0-X.
- ↑ McDiarmid RW, Campbell JA, Touré T. 1999. Snake Species of the World: A Taxonomic and Geographic Reference, vol. 1. Herpetologists' League. ISBN 1-893777-00-6 (sari). ISBN 1-893777-01-4 (köide) (inglise keeles).
- ↑ Hayes WK, Herbert SS, Rehling GC, Gennaro JF. 2002. Factors that influence venom expenditure in viperids and other snake species during predatory and defensive contexts. In Schuett GW, Höggren M, Douglas ME, Greene HW. 2002. Biology of the Vipers. Eagle Mountain Publishing, LC. 580 pp. 16 plates. ISBN 0-9720154-0-X.
- ↑ Eesti firma ehitab Valgevenesse maofarmi Avaldatud 18.02.2009 kell 19:23 Veebiversioon (vaadatud 06.09.2013)
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Oppel,Die Ordnungen, Familien und Gattungen der Reptilien, als Prodrom einer Naturgeschichte derselben. in Commission bey Joseph Lindauer, München, lk 66–67, 1811 OpenLibrary raamat veebiversioon (vaadatud 23.09.2013) (saksa ja ladina keeles)
- Nicole I. Stacy DrMedVet, A. Rick Alleman DMV, PhDb, Katherine A. Sayler MEdb. Diagnostic Hematology of Reptiles.
- LAURAN NEERGAARD, FDA approves 'super aspirin' for certain heart patients, AP Medical Writer, AP Online, 05-14-1998. Aggrastat for patients hospitalized in America with unstable angina and heart attacks
- Medical Marketing & Media, FDA approves Plavix (clopdogrel bisulfate) for certain heart patients in America with unstable angina and mild heart attacks patients, April 1, 2002. Plavix upgraded to standard therapy for unstable angina
- National Institute of Health (NIH) -27. teadusinstituuti ühendava organisatsiooni internetilehekülg : Kuidas sünnivad ravimid madudest eraldatud droogide kaudu
- Margie Patlak, From Vipers's venom to Drug Design: treating hypertension, Veebiversioon (vaadatud 1.12.2013) (inglise keeles)
- IUCN-is
- Sissekanne NCBI-s
- Sissekanne roomajate andmebaasis
- Sissekanne SITI-s
- Sissekanne veebisaidil Wikispecies
- Sissekanne WoRMS-is
- C Paulchamy,Pharmacological perspectives of snake venoms from Viperidae family, © 2013 Internet Scientific Publications, LLC., veebiversioon (vaadatud 13.05.2014) (inglise keeles)
Selles artiklis on kasutatud prantsuskeelset artiklit fr:Viperidae seisuga 17.04.2014.