Rootsi-Novgorodi sõjad

Allikas: Vikipeedia

Rootsi-Novgorodi sõjad olid seeria 12. sajandil ja 13. sajandil toimunud konflikte Novgorodi Vabariigi ja keskaegse Rootsi vahel, mille eesmärk oli Soome lahe kui Hansa Liidu jaoks olulise piirkonna ning varjaagide juurest kreeklasteni viiva kaubatee osa kontrollimine. Rootslaste rünnakutel õigeusklike venelaste vastu olid ka religioossed põhjused, kuid enne 14. sajandit ei ole andmeid ametlike paavsti poolt välja antud ristisõdade bullade kohta.

Taust[muuda | redigeeri lähteteksti]

Skandinaavlased olid nautinud kaubanduslikke ja muid suhteid Novgorodiga juba alates viikingiajast. Gotlandi kaupmeestel oli Veliki Novgorodis ka oma kauplemise hoone Gutagård ning Püha Olavi kirik. Toimusid ka üksikud skandinaavlaste poolsed rüüsteretked Novgorodi: näiteks Eiríkr Hákonarson rüüstas Ladogat aastal 997 ning tema vend Sveinn Hákonarson tegi sama aastal 1015. Peale seda kui Jaroslav Tark abiellus aastal 1019 Rootsi kuningatütre Ingegerd Olofsdotteriga, sai Ladogast Kiievi-Vene riigi mõjualas olev piirkond jarli võimu all. Seda valitses Rootsi kuninga Stenkili isa jarl Ragnvald Ulfsson. Venemaa ja Rootsi kuninglike perekondade vahel esines mitmeid dünastilisi abielusid: näiteks abiellus Stenkili lapselaps Kristina Mstislav Suurega (tuntud ka kui Novgorodi Mstislav ja Kiievi Mstislav), kelle surma järel lõi Novgorodi Vabariik Kiievi-Vene riigist lahku.

Peamine pöördepunkt püsivama Rootsi ja Novgorodi vahelise konflikti suunas saabus siis kui Rootsi riik sidus end 12. sajandil kindlamini katoliku kirikuga ja paavst hakkas välja andma nõudeid ristisõdadeks aladele, mida kontrollis Vene Õigeusu Kirik.

Võitlus jätkub[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ladoga kivikindlus ehitati 12. sajandil ning taastati 400 aastat hiljem.

12. sajand on Rootsi allikates kehvasti dokumenteeritud ning Venemaa dokumendid on katkendlikud. Kuid säilinud allikate põhjal tundub ilmne, et vastrajatud vabariik ja Rootsi kaldusid vaenutegevusse, mida ei suudetud enam kunagi jäävalt klaarida.

Novgorodi esimese kroonika järgi ründasid Rootsi väed aastal 1142 kuskil Läänemere piirkonnas Novgorodi kaupmehi ning tapsid 150 inimest. Tegemist on esimese teadaoleva sõjategevusega rootslaste ja novgorodlaste vahel. Aastal 1164 lähenes tugev Rootsi laevastik Laadogale, kuid nad alistati kindlalt ja Novgorod sai enda kätte enamuse laevadest.[1] Mainitud kroonika kirjelduste järgi pidasid aastatel 1142 ja 1164 lahingut vastavalt 60 ja 55 laeva[2][3]. On arvestatud, et vastavad laevastikud (rootsi keeles ledung) mahutasid kõige rohkem 280 laeva, kuid korraga mobiliseeriti neist tavaliselt vaid veerand. See arv on aga lähedane sellele, mida kroonikad on väitnud. Sellises laevastikus võis olla ligikaudu 2500 meest.[4]

On väidetud ka, et novgorodlased koos oma Karjala liitlastega sooritasid 12. sajandil meritsi röövretki Rootsi maismaa-alade vastu.[5] Vastavalt legendile toodi ühe sellise reidi ajal autasuna Novgorodi Sigtuna katedraali uksed, millest said sealse Sofia katedraali uksed. Kuid Sigtuna hävitajate taust ei ole kindel: Rootsi allikad kutsuvad neid lihtsalt paganateks ning Novgorodi allikaid ei maini sellest sündmusest sõnagi (juhul kui nemad selle retke sooritasid, on see üpris üllatav). Ainus allikas, mis väidab, et ründajad olid karjalased, on 14. sajandi alguses Novgorodi-vastase propagandana kirjutatud Eriku kroonika. Enamik ajaloolastest arvab, et ründajad tulid Läänemere rannikult. Lisaks väidavad Rootsi allikad, et Jon jarl veetis 12. sajandi lõpus üheksa aastat novgorodlaste ja isurite vastu võideldes.[6] Neid retki ei ole Venemaa allikates dokumenteeritud.

Neeva lahing[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Neeva lahing

Peale pikemat pausi avalikus vaenutegevuses võtsid rootslased 1240. aastal ette rünnaku Novgorodi vastu. Ainus allikas, mis seda rünnakut kajastab, on 100 aastat hiljem kirjutatud Novgorodi esimene kroonika. Spekuleeritakse, et rünnakut juhtis Birger Magnusson, kes ülendati aastal 1248 jarliks. Ainus selles allikas mainitud Novgorodi vaenlaste pealik on Spiridon, kes aga lahingus tapeti; kuid siiski on püütud teda samastada Birgeriga.[7] Kroonika väidab ka, et lisaks tapeti sõjaväge saatnud piiskop, kuid ei ole teada, et ükski Rootsi piiskop oleks sel ajal surnud.[8] Varsti peale seda kui rootslaste laevastik Neeva jõe suudmesse jõudis, alistati nad kuulsas Neeva lahingus noore prints Aleksandri poolt. Aleksander sai hiljem selle võidu mälestuse jäädvustamiseks epiteedi "Nevski".

Sellest hetkest alates suunas Rootsi oma huvid Soome poole ning nende sõjasalgad ei naasnud Neevale enne kui 13. sajandi lõpus, mil Rootsi oli saavutanud kindla kontrolli Soome alade üle. Varem olid rootslased üritanud Lihula lahinguga tulutult rajada sillapead Eesti aladele.

Tähelepanu koondub Soome[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lisaks Laadogale põrkusid Rootsi ja Novgorodi huvid ka Soomes – kohas, mida Vene väed olid alates 11. sajandist korduvalt rüüstanud. Talvel 1226-1227 toimunud rüüsteretk tõi soomlaste poolel kaasa suuri kaotusi. Soomlaste kättemaksurünnak Ladoga vastu aastal 1228 lõppes hävinguga ning see aitas kaasa soomlaste alistumisele katoliiklikele rootslastele teise ristiretke ajal aastal 1249. Seitse aastat hiljem laastasid novgorodlased taas siis juba Rootsi valduses olevat Soomet.

Rootslaste poolt aastal 1293 rajatud Viiburi loss

Aastal 1293 õnnestus rootslastel võita osa läänepoolsest Karjalast ning nad rajasid sinna Viiburi lossi. Seda retke on traditsiooniliselt nimetatud ka kolmandaks Rootsi ristiretkeks. Seitse aastat hiljem rajasid nad Neeva jõe suhu Ohta jõele Landskrona kindluse ning hävitasid Neeval olnud Novgorodi asulad. Veel samal aastal maksid novgorodlased kätte ja hävitasid Landskrona.

14. sajandi alguses sõjalised pinged eskaleerusid ning kaks osapoolt olid pidevalt sõjas. Aastal 1311 rüüstasid Novgorodi väed Soome keskosa, kuhu rootslased olid hiljuti ehitanud uue lossi (soome keeles Hakoisten linnavuori). Vastusena sellele asus Rootsi laevastik teele Ladoga poole ning süütas selle olulise kaubandusliku keskuse. Kolm aastat hiljem pääses valla karjalaste rahulolematus Novgorodi valitsemisega ning nad tapsid novgorodlastest valitsejad ja otsisid abi Rootsist. Peale mitme kuu pikkust vaenutegevust andis Karjala end taas Novgorodi võimu alla.

1318. aastal ründas Novgorod Åbo asulat edela Soomes, põletades nii linna kui Turu katedraali ja Kuusisto (rootsi keeles Kustö) piiskopilossi. Neli aastat hiljem piirasid nad Viiburit ning rajasid Orešeki, olulise kindluse, mis valitses Laadoga järve sissepääsu üle.

Nöteborgi leping ja selle tagajärjed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Nöteborgi leping
Orešek, üks novgorodlaste poolt Rootsi laienemise takistamiseks ehitatud kindlustest.

Konflikti osapoolte esimene omavaheline leping oli 1323. aasta 12. augustist pärinev Nöteborgi leping, millele järgnes 1326. aastal Norra ja Novgorodi vaheline Novgorodi leping. Loodeti, et lepingud toovad piirkonda "igavese rahu", kuid need osutusid vaid ajutiseks leevenduseks.

Juba nii vara kui aastal 1328 õhutas Rootsi asunikke võtma üle Põhjalahe põhjarannikut, mis oli lepingu järgi määratletud Novgorodi omandusena.[9] Kui karjalased 1337. aastal Novgorodi vastu mässasid, saatis Rootsi kuningas Magnus IV oma väed neid toetama, suutes lühiajaliselt hõivata ka Käkisalmi kindluse. Järgmisel aastal piiras Novgorod Viiburit, kuid peagi lepiti kokku relvarahus.

Peale kümme aastat kestnud rahu tundis Rootsi kuningas end valmis vaenutegevust uuesti alustama ning nõudis, et novgorodlased tunnustaksid paavsti võimu. Novgorodi esimese ja neljanda kroonika järgi nõudis kuningas, et nad väitleksid tema "filosoofidega" (katoliiklike teoloogidega) ning kes iganes kaotas, pidi astuma võitja usku. Novgorodi peapiiskop Vassili Kalika pidas nõu posadniku (linnapea) ning teiste linna eliidi liikmetega ja teatas kuningale, et kuna nemad on saanud ristiusu Konstantinoopolist, peaks ta saatma oma filosoofid sinna, et väidelda bütsantslastega.[10] Olles selle vastuse kätte saanud, saatis kuningas oma sõjaväe Orešeki ning süütas selle põlema. Novgorod taastus aga peagi.[11]

Aastal 1350 üritas kuningas järjekordset tulutut rünnakut. Samal ajal puhkes Põhja-Euroopas must surm, mis lõpetas ka edasise vaenutegevuse.[12]

Hilisemad arengud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hilisemad kokkupõrked olid juhuslikuma loomuga. Rootsi püüd Põhjalahte kontrollida kutsus esile selle, et Novgorod hakkas 1370. aastatel Oulu jõe suudmealale lossi rajama. Rootsi vastas lähedusse oma lossi ehitamisega. Novgorod ründas seda aastal 1377, kuid ei suutnud seda vallutada. Järgmisel aastal sekkus paavst Gregorius XI, andes välja bulla ristisõjaks Novgorodi vastu. Varsti peale seda taganesid venelased Pohjanmaalt, jättes selle rootslastele.

14. sajandi lõpus rajasid novgorodlased piirialadele mitu lääni, mis pidid moodustama puhverala Novgorodi peamiste dominioonide ja Rootsi vahel. Seda Ingeri hertsogiriiki kutsuti valitsema mitu oma sõjaliste oskuste poolest kuulsat Leedu hertsogi: Narimantas, tema poeg Patrikas ja seejärel Lengvenis. Nemad aitasid kindlustada Vene-Rootsi piiri ja ehitasid piirkonda mitu uut kindlust, sealhulgas Jami kindluse.

Aastatel 1392 ja 1411 taastus kahe jõu vaheline sõjategevus, kuid Rootsist oli selleks ajaks saanud konfliktiderohke Kalmari uniooni liige ja riik oli kogu 15. sajandi jooksul hõivatud võimuvõitlusega Skandinaavias. Viimane kahe vaenupoole vaheline kokkupõrge leidis aset aastal 1445, mitu aastakümmet enne seda kui Novgorodist sai Moskva suurvürstiriigi osa. Novgorodi langus ei toonud aga siiski kaasa rahu ning konfliktid Venemaa ja Rootsi vahel kestsid 19. sajandi alguseni.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. The Novgorod "Karamzin's" Annals, the Full Collection of Russian Annals, vol. 42, St. Petersburg 2002.
  2. "1142". Originaali arhiivikoopia seisuga 27.09.2007. 
  3. "1164". Originaali arhiivikoopia seisuga 27.09.2007. 
  4. Jokipii, Mauno. "The ledung institution - the instrument of Scandinavian crusades". Suomen museo, 2002 (ISBN 951-9057-47-1), lehekülg 85.
  5. Домонгольское могущество. 31.08.2006. (vene)
  6. Suomen museo 2002. Vt lk 65.
  7. Riasanovsky, Nicholas V.: "A History of Russia". Oxford 1993.
  8. "Vastav sissekanne kroonikas (rootsi keeles)". Originaali arhiivikoopia seisuga 27.09.2007. 
  9. Vahtola, Jouko. "Tornionlaakson historia I". Birkarlit, 'pirkkalaiset'. Malungs boktryckeri AB. Malung, Sweden. 1991.
  10. Arsenii Nikolaevich Nasonov, ed. "Novgorodskaia pervaia letopis: starshego i mladshego izvodov", Moscow and Leningrad, 1950. p.359. "Novgorodskaia chetvertaia letopis" in "Polnoe Sobranie Russkikh Letopisei", vol. 4. Moscow, 2000. p. 276; Michael C. Paul, "Archbishop Vasilii Kalika of Novgorod, the Fortress of Orekhov, and the Defense of Orthodoxy," in Alan V. Murray, ed., "The Clash of Cultures on the Medieval Baltic Frontier" (Farnham, UK and Burnlington, VT: Ashgate, 2009), 266.
  11. Paul, "Archbishop Vasilii Kalika of Novgorod," 253-271.
  12. Kari, Risto. "Suomalaisten keskiaika", 2004. ISBN 951-0-28321-5. Vt lk 163; Paul, "Archbishop Vasilii Kalika of Novgorod," 266-269.

Täiendavat kirjandust[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Hipping, A. J. "Neva och Nyenskans", Helsingfors, 1837.