Pähkinäsaari rahu
Pähkinäsaari rahu (tuntud ka: Nöteborgi rahu ja Orešeki rahu) oli 1323. aasta 12. augustil, tänapäeva Schlüsselburgis (rootsi: Nöteborg, soome: Pähkinäsaari) sõlmitud rahuleping, millega määrati esimest korda ära Novgorodi vabariigi ja Rootsi vaheline idapiir.
Nimi[muuda | muuda lähteteksti]
Rahulepingul ei olnud algul eraldi nime – seda nimetati sõlmimise ajal lihtsalt poolte "alaliseks rahuks". Paljudes keeltes on lepingu nimi Nöteborgi rahu, sest sellist nimekuju kasutati rootsikeelsetes ürikutes. Venelased nimetavad lepingut Orešeki rahuks. Nii Nöteborg kui ka Orešek on Schlüsselburgis asuva kindluse nimi vastavalt rootsi ja vene keeles.
Rahulepingut on nimetatud ka Pähkinäsaari rahuks, sest Pähkinäsaariks kutsusid soomlased saart, mille peale kindlus oli ehitatud.
Sisu[muuda | muuda lähteteksti]
Lepingu originaaltekst on hävinud. Lepingust on alles osalised koopiad vene, rootsi ja ladina keeles, kuid nende sisu ei ole täpselt sama[1].
Lepingu sõlmimisel olid abiks Hansa Liidu vahemehed, et lõpetada Rootsi-Novgorodi sõjad. Vürst Juri Danilovitš loovutas Rootsile kolm Karjala kihelkonda ja vastutasuks lubas Rootsi mitte sekkuda Novgorodi ja Narva vahel asetleidvatesse konfliktidesse. Mõlemad osapooled lubasid ka, et ei ehita piiri lähedusse kindlusi.
Lepingu järgi hakkas piir jooksma Viiburi kindlusest ida ja põhja pool, kulgedes mööda Sestra (sm k Rajajoki, Sestarjoki) ja Voltšja (sm k Saijanjoki) jõge, poolitades Karjala maakitsuse ning seejärel läbides Savo maakonna ja lõpuks jõudes Pyhäjoki jõe juures Botnia laheni välja. Lepingu sõlmimisel peeti Viiburi kindluse tõttu tähtsaks lõunapoolse piirilõigu paiknemist. Läbi kõnnumaa kulgevat piirilõiku peeti Karjala piirilõigust vähem tähtsaks. Ajaloolased on arvamusel, et leping oleks nii Rootsile kui ka Novgorodile andnud ühise kontrolli Pohjanmaa ja Lapi maakonna üle.
Järelm[muuda | muuda lähteteksti]
Läänemeresoome hõimudele, kelleks olid hämelased, karjalased ja soomlased ning kes jäid kummalegi poole piiri elama, rahu sõlmimisel sõnaõigust ei antud. Rahuleping ei kehtinud kuigi kaua, sest Rootsi hakkas Põhjalahe põhjakalda vastu huvi tundma ja kahtlustatakse, et rootslased võisid selle nimel paar aastat hiljem lepingut võltsida, et oma tahtmine saavutada. Lisaks ehitas Rootsi Uleåborgi (sm k Oulu) ja Olofsborgi (sm k Olavinlinna) kindlused, mis asusid lepingu kohaselt Novgorodile kuulunud maa-alal.
Vastaspool keeldus kuni 1595. aastani lepingu Rootsi versiooni tunnustamast, aga Täyssinä rahuga tunnistati Rootsi versioon lepingutekstist õigeks. Siiski olid rootslased ammu enne lepet võtnud üle suured alad Novgorodi poolel ja sealhulgas ka Pohjanmaa ja Lapi maakonna. Tänapäeval asub Soome Vabariik suurel osal Pähkinäsaari rahuga Rootsile määratud territooriumil, millele lisanduvad põhjapoolsed alad.