Renato Guttuso

Renato Guttuso
	Renato Guttuso 1960. aastal
Sünninimi	Renato Guttuso
Sündinud	26. detsember 1919; Bagheria, Itaalia
Surnud	18. jaanuar 1987; Rooma, Itaalia
Rahvus	itaallane
Tegevusala	maal, joonistamine
Kunstivool	sotsiaalne realism, ekspressionism
Tuntud teoseid	"Ristilöömine" (1940), "La Vucciria" (1974)
Tunnustus	Bergamo auhind

Renato Guttuso (26. detsember 1911 – 18. jaanuar 1987) oli Itaalia maalikunstnik ja kultuuritegelane. Guttuso maalid on tuntud sotsiaalkriitilise sisu, jõuliste kirgaste värvide ning realistliku, aga samas ka äärmiselt ekspressiivse väljenduslaadi poolest.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Renato Guttuso sündis 26. detsembril 1911 Bagherias Sitsiilias, kuid vastuolude tõttu kohaliku linnavalitsusega registreerisid vanemad sünni 2. jaanuaril 1912 Palermos. Guttuso isa Gioacchino Guttuso töötas maamõõtjana ning oli üks kohaliku kultuurielu juhtivaid tegelasi. Renato vanemad tutvusid, kui ema Giuseppina D'Amico pakkus oma luuletust avaldamiseks Gioacchino Guttuso juhitud ajakirjas L'Alba Soluntina.^[1] Vanemate liberaalsed ideed, avalikult fašismivastased vaated ning sellest tingitud pere raske majanduslik olukord avaldasid mõju ka Renato Guttuso hoiakute kujunemisele.^[2]

Guttuso huvi kunsti vastu avaldus juba varajases eas kohalike kunstnike stuudioid külastades. Tänu isa julgustusele, kes muuhulgas oli ka kirglik diletandist maalikunstnik, valmisid Renato Guttuso esimesed maalid juba 13-aastaselt.^[2] Kooliaastatel Palermos oli Guttuso tihe külaline futurist Pippo Rizzo ateljees, kus ta tutvus teiste Sitsiilia kunstnikega ning sai nende kaudu ka oma esimesed tellimused.^[1] 1928. aastal osales Renato Guttuso oma esimesel grupinäitusel Palermos.^[3]

1931. aastal võeti kaks Guttuso maali vastu prestiižsele näitusele Quadriennale Nazionale D'Arte Italiana Roomas, mis andis talle võimaluse kohtuda paljude teiste kunstnikega ning tutvuda nende teostega. Rooma jättis Guttusole nii tugeva mulje, et ta otsustas katkestada õpingud Palermos ning jääda elama pealinna. Roomas asus ta tööle restauraatorina kunstigaleriis Galleria Borghese ning hakkas osalema ka kohalikus kultuurielus. Lisaraha teenimiseks, aga ka enda ja oma lähikonna kunstnike vaadete avaldamiseks tegi Guttuso kaastööd sellistele ajakirjadele ja ajalehtedele nagu L'Ora Palermos, Il Giornale d'Arte Milanos, Il Vecchio e Nuovo Lecces ja Il Selvaggio e Primato.^[1] Juba Guttuso esimestest artiklitest võis välja lugeda poolehoidu ühiskondlikke teemasid käsitleva kunsti suhtes, mistõttu näiteks 1933. aastal kirjutatud artikkel Picassost ei läbinud fašistlikku tsensuuri ning Guttuso kõrvaldati ajakirja L'Ora kaasautorite seast.^[3]

1932. aastal osales Guttuso teiste Sitsiilia kunstnikega grupinäitusel Milanos Galleria del Milliones. Järgneval näitusel Milanos osales Guttuso koos Giovanni Barbera, Nino Franchina ja Lia Pasqualinoga ühenduse Gruppo dei 4 koosseisus, mille eesmärk oli avalikult vastanduda sel ajal domineeriva Novecento primitivismile. 1935. aastal naasis Guttuso sõjaväeteenistuse tõttu Milanosse, sõlmides seekord olulisi tutvusi kunstnike ja kultuuritegelastega nagu Birolli, Sassu, Mansü, Fontana, Raffaele de Grada, Elio Vittorini, Raffaele Carrieri, Eduardo Persico, Salvatore Quasimodo ja Antonio Banfi.^[3] Sõjaväeteenistuse lõppedes otsustas Guttuso jääda Milanosse, mis tänu uutele tutvustele pakkus talle Roomast rohkem stiimuleid, kuid majanduslike raskuste tõttu langes ta sügavasse depressiooni, nagu võis välja lugeda ka tema sel perioodil kirjutatud luuletustest.^[1]

1937. aastal kolis Guttuso lõplikult Rooma, kus juba tema esimene stuudio piazza Molozzo da Forlil kujunes pealinna kultuuritegelaste kogunemiskohaks. 1938. aastal liitus ta kunstnikke, skulptoreid, kriitikuid ja luuletajaid ühendava liikumisega Corrente, mille eesmärgiks oli reageerida kunstis domineerivale idealismile ja formalismile ning väljendada selle asemel tegelikku reaalsust.^[1] Järgnevad aastad kujunesid Guttuso jaoks sündmusterohkeks: esimene isikunäitus Roomas, Bergamo auhind maali "Põgenemine Etnalt" eest, tutvumine tulevase elukaaslase Mimise Dottiga, teine Bergamo auhind maali "Ristilöömine" eest ja 1940. aastal kommunistlikku parteisse astumine.^[3]

1943. aastal lahkus Guttuso poliitilistel põhjustel Roomast ning osales fašismivastases vastupanuliikumises.^[3] Pärast fašistliku režiimi langemist läks ta tagasi Rooma. 1946. aastal reisis Guttuso Pariisi ja tutvus oma kauaaegse eeskuju Picassoga, kellega nad jäid sõpradeks kogu eluks.^[1] Itaaliasse naastes asutas Guttuso koos teiste kunstnikega (Renato Birolli, Emilio Vedova, Giuseppe Marchiori) liikumise Fronte Nuova delle Arti eesmärgiga tuua Itaaliasse Euroopa kunstilised kogemused, mis seni fašistliku režiimi tõttu kättesaamatuks olid jäänud.^[3]

1950. aastal sai Guttuso Varssavis World Council of Peace'i auhinna. Samal aastal toimus tema esimene isikunäitus Londonis. Aastatel 1952, 1954 ja 1956 osales Guttuso Veneetsia biennaalil suuremõõtmeliste maalidega, mis pälvisid rohket tähelepanu. Alates 1950. aastate lõpust toimusid Guttuso näitused juba paljudes olulistes kunstimuuseumides nagu ACA Gallery, Heller Gallery New Yorgis, A. Puškini nimeline Kujutava Kunsti Muuseum Moskvas ja Stedelijk Museum Amsterdamis.^[3] Sitsiilia vastas kunstniku rahvusvahelisele edule, andes Guttusole Palermo Ülikooli audoktori kraadi ning korraldades tema auks näituse Palazzo dei Normannis Palermos.^[1]

Renato Guttuso suri 18. jaanuaril 1987, jättes oma tähtsamad teosed Galleria Nazionale d'Arte Modernale Roomas. Kõige suurem kollektsioon Guttuso maalidest, joonistustest ja graafikast asub tema muuseumis sünnilinnas Bagherias.^[3]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Renato Guttuso loomingus peegeldus hukkamõist sotsiaalse ebaõigluse ja võimu kuritarvitamise suhtes, mida ta väljendas oma isikupärases ekspressionistlikus stiilis. Guttuso ekspressionism erines aga sajandi algusel levinud jõulisest eneseväljendusest, mis oma liialdustega kippus sageli kalduma abstraktsionismini ja kaotama igasugust sarnasust kujutatavaga. Guttusole ei piisanud oma sisemiste emotsioonide edasiandmisest, vaid ta soovis kujutada reaalsust kogu selle intensiivsuses ja värvikülluses koos kõigi üksikasjadega. Guttuso tahtis oma maalidega jäädvustada teda ümbritsevaid olusid viisil, mis oleks kõigile mõistatav. Kuigi Guttuso kuulus kommunistlikku parteisse ning tema maal "Togliatti matused" sai isegi partei manifestiks, kinnitas ta ise alati, et tema kunsti ideoloogia tulenes sügavatest sisemistest veendumustest, mis ei olnud allutatud ühelegi poliitilisele diktaadile.^[2]

Kujunemisaastad[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi isa ja teised kunstnikud tutvustasid noorele Guttusole paljusid maalimistehnikaid, oli ta enamjaolt iseõppija.^[1] Esialgu kopeeris Guttuso peamiselt 18. sajandi Sitsiilia maastikumaalijate teoseid, aga ka moodsate Itaalia kunstnike, näiteks Carlo Carrà maale.^[3] Lisaks õppis ta reproduktsioonide kaudu tundma väljaspool Itaaliat tegutsevaid kunstnikke ning tema suurimateks eeskujudeks nii ideoloogiliselt kui ka stiililiselt kujunesid juba varakult Pablo Picasso, Vincent van Gogh, Eugène Delacroix ja Gustave Courbet.^[2]

14-aastaselt sai Guttuso Pippo Rizzo kaudu oma esimese tellimuse sitsiillase Castrense Civello raamatu illustreerimiseks. Järgmiseks tööks oli üks altarimaal ning seejärel sai ta tellimuse freskode maalimiseks väikese kaluriküla Aspra kirikusse. Kui teos valmis sai, andis kardinal Lavitrano käsu freskode kinnikatmiseks, kuna Guttuso oli apostlite maalimiseks kasutanud modellidena kohalikke kalureid, kes olid jumalateenistusel osalejate jaoks selgelt äratuntavad. See oli Guttuso esimene vastuolu kirikuringkondadega, millele järgnesid karjääri jooksul veel mitmed.^[1]

Kui Guttuso algusaastate maalid olid lihtsameelselt naturalistlikud ja kujutasid peamiselt müütilist Vahemere olustikku, nagu näiteks "Palinuro" (1932), "Meremehe naine" (1932) ja "Merehädalised" (1932), siis 1930. aastatel ilmusid tema loomingusse tõsisemad teemad. Guttuso peamiseks inspiratsiooniallikaks sai teda ümbritsev maailm, mida ta kujutas ülima väljendusrikkusega, sageli ka sümboolseid viiteid lisades.^[1]

Küpsusaastad[muuda | muuda lähteteksti]

1938. aastal maalis Guttuso ühe oma tuntuma teose "Mahalaskmine maakohas", mis näitas selgelt kunstniku vastandumist valitsevale Mussolini režiimile ning selle ilu ja vaatemängulisust ülistavatele kaanonitele. Maal kujutas Frederico García Lorca hukkamist ja oli inspireeritud Francisco Goya maalist "Ülestõusnute mahalaskmine (3. mail 1808)", järgides otseselt ka selle kompositsiooni.^[2] Järgnes "Põgenemine Etnalt" (1938/39), esimene suureformaadiline Guttuso küpset stiili esindav maal, mis tõi talle 1940. aastal tähtsa Bergamo preemia. Teose eeskujuks oli Pablo Picasso "Guernica", mille reproduktsiooni nägi Guttuso Pariisist saadud postkaardil ning kust ta võttis otseselt üle mitmed elemendid, näiteks ehmunud poolalasti naised, hirmunud hobused ja vasakult ilmuv härg.^[1]

1940. aastal maalis Guttuso oma kuulsaima teose "Ristilöömine". Guttuso enda selgituse kohaselt soovis ta kujutada Kristust kaasaegses kontekstis kõigi nende inimeste sümbolina, kes oma ideede eest seismise tõttu pidid kannatama solvanguid, vangistust ja piinamisi.^[3] Teos šokeeris avalikkust kujutatavate tegelaste alastiolekuga ning kirikuringkondi kristliku teema vaba käsitluslaadi tõttu, kuid sellest hoolimata võitis maal 1942. aastal teise Bergamo preemia. "Ristilöömine" oli selgelt ekspressionistlik maal kontrastsete ja tugevate värvidega, moonutatud perspektiiviga ning nurgeliste deformeerunud figuuridega. Vaataja pilgule avanes erinevate vaadetega ruumiline kaos, kus ristilöödud Kristust varjas pooleldi teise hukatava rist. Maalis oli aimata ka Picasso kubismi mõju, eriti aga seotust "Guernicaga" oma taotluse poolest väljendada kõigi sõdade ja inimliku ebaõigluse üleüldist traagikat. Nagu Guttuso ise kriitikutele selgitas, maaliski ta tegelased alasti selleks, et asetada nad ajatusse konteksti, mitte skandaali esilekutsumise eesmärgil.^[2] Vatikan keelas siiski usklikel maali vaatamise.^[3]

1940. aasta tähistas ka Guttuso debüüti lavakunstnikuna, kui Teatro delle Arti Roomas tellis temalt nii lavakujunduse kui ka kostüümid etenduse "Soldati lugu" jaoks. Järgnes töö samas teatris lavastuva Gian Francesco Malipiero "Öine turniir" juures, millest kujunes üks Itaalia 20. sajandi olulisemaid muusikalisi teoseid. Guttuso jätkas tegevusega teatris lavakunstnikuna paralleelselt maalikunstiga kogu oma elu.^[1]

Guttuso kogemusest vastupanuliikumises pärast 1943. aastat valmis põrandaaluse trükivärviga joonistatud seeria "Gott mit uns".^[3] Pealkirja näol oli tegemist õõvastava saksakeelse motoga "Jumal on meiega", mis sai hiljem natside julmuse sümboliks. Sõja lõppedes olid "Gott mit uns" seeria joonistused üleval Roomas Galleria La Margheritas.^[1]

Sõjajärgsed aastad[muuda | muuda lähteteksti]

Kohe pärast sõja lõppu maalis Guttuso teose "Tööpaus" (1945), mille toon väljendas juba uut lootust tuleviku suhtes.^[2] Järgnevate aastate loomingus olid endisest olulisemal kohal natüürmordid, Guttuso stuudios Villa Massimos valminud interjöörid ning seda ümbritsevast rikkalikust aiast võetud kaunid motiivid, näiteks "Musträstas" (1947). Guttuso huvitus sel perioodil ka talupoegade teemast, nii tööhetkel, nagu "Talupoeg, kes kõplab" (1947), kui ka võitluses ebaõiglaste tingimuste vastu, näiteks "Talupoja marseljees" (1947). Samuti kujutas Guttuso tööelu linnas, näiteks "Pesunaised" (1947).^[1]

1940. aastate lõpus muutus Guttuso stiil selgelt realistlikumaks, mis oli sobivam tema sel perioodil valmivate narratiivide kujutamiseks. Rohkem oli ka suuremõõtmelisi töid, näiteks Veneetsia biennaalile esitatud "Harimata maade hõivamine" (1950), "Ammiraglio silla lahing" (1952), "Rand" (1956) ja "Arutelu" (1960).^[1] Tõsisemate teemade kõrval kujutas Guttuso ka jõudeolekut ja lõbustusi, millest üks kuulsamaid oli "Boogie Woogie" (1953). Dünaamilisel maalil tantsis hulk noori populaarset tantsu, mida nähti sõjajärgse parema maailma lootuse sümbolina. Maali eripäraks oli paremas servas istuv tüdinud näoga tüdruk ning tema seljataga seinal olev fragment Piet Mondriani samanimelisest maalist. Iroonilise vihjega väljendas Guttuso selgelt oma seisukohta sel ajal aktuaalses vastasseisus realismi ja abstraktsionismi vahel.^[2]

Uute teemade otsingul pöördus Guttuso 1950. aastate lõpul modernse metropoli kujutamise poole. Maalidele ilmusid linnaelust korrumpeerunud kodanlased, intellektuaalid ja rahvarohked tänavad. Maalimise kõrval tegi Guttuso 1960. aastate algul ka illustratsioone tuntud raamatutele nagu Dante Alighieri "Jumalik komöödia", Victor Hugo "Hüljatud" ja Alessandro Manzoni "Kihlatud".^[1]

Hilisem looming[muuda | muuda lähteteksti]

1966. aasta suvel alustas Guttuso oma autobiograafiliste maalide tsüklit, mis kujutasid temakujunemisaastate mälestusi Sitsiiliast ja Roomast. Valmis mitu Guttuso erilisemat teost: "Vankrite maalija" (1966), "Punane pilv"(1966), "Maamõõtja Gioacchino Guttuso" (1966). Kuigi Guttuso oli veetnud suurema osa elust Roomas, oli ta alati säilitanud Sitsiiliaga tugevad sidemed.^[1] Tema rohkes loomingus esinesid sageli nii Sitsiiliale omased värvid kui ka sünnipaigast pärit motiivid. Ka Guttuso ise kinnitas kiindumust kodukoha vastu, öeldes: "Kui maalin ühe õuna, on selles Sitsiilat."^[2] Pärast 1966. aastat sagenes Sitsiilia kujutamine tema maalidel veelgi, tipnedes 1974. aastal valminud maaliga "La Vucciria". Teos kujutas ilmekalt ja jõuliselt Palermo südames asuvat antiikset turgu ning kujunes üheks Guttuso tuntuimaks teoseks.^[1]

Guttuso jätkas autobiograafiliste maalidega. "Caffè Greco" (1976) kujutas üht sellel ajal Rooma kosmopoliitse kultuuri sümboliks olevat kohvikut ning oli samas austusavaldus Guttuso poolt hinnatud Giorgio de Chiricole, kes seda sageli külastada armastas. Maalil "Vahemere bassein" (1977) oli kujutatud stseen ühe Palermo hotelli supluskohast, kus Guttuso sõpradega aega veetmas käia armastas.^[1]

Alates 1978. aastast ilmus Guttuso loomingusse uus suund allegooriliste maalide näol, nagu näiteks "Van Gogh toob oma lõigatud kõrva Arles'i bordelli" (1978). 1979. aastal valmis neljast suurest vertikaalsest teosest koosnev "Allegooriate" tsükkel. Samal ajal tuli Guttuso teostesse ka tugev melanhoolne noot, näiteks "Melancholia Nova" (1980), "Kaardimängijad" (1981) ja "Õhtu allegooria" (1982). Guttuso tegeles oma maalides aina rohkem elu ja surma teemaga ning enda mineviku analüüsiga, mis kulmineerus 1982. aastal maalitud allegoorias "Spes contra spem".^[1]

Guttuso viimaseks tähtsaks teoseks oli 1985. aastal valminud Messina teatri Vittorio Emmanuele monumentaalne laemaal. Teos võttis enda alla üle 120 ruutmeetri ja kujutas Sitsiila legendi poiss Colast, kes osaliselt kalaks muutudes asus toestama üht saart üleval hoidvatest mõranevatest sammastest. 1986. aastal alustas Guttuso ajatule naise teemale pühendatud maalide tsüklit, mille viimane maal "Selles toas naised tulevad ja lähevad" jäigi lõpetamata.^[3]