Rahvusvaheline alpilaager Pamir

Rahvusvaheline alpilaager Pamir (vene keeles Международный альпинистский лагерь "Памир"; inglise keeles Internationnal Mountaineering Camp "Pamirs"; lühend MAL-Pamir) oli Nõukogude Liidu esimene rahvusvaheline alpinismilaager.

Püsivalt tegutseva rahvusvahelise alpilaagri loomise idee tekkis 1969. aastal pärast rahvusvahelist alpinistide kokkutulekut, mille käigus sooritati ühiselt tipputõus Pamiiris asuva Lenini mäetippu (7134 m). Esimene selline laager rajatigi Pamiiri-Alai mäestikus Alai orus (eraldab põhja jäävat Alai ahelikku ja lõunasse jäävat Taga-Alai ahelikku) Atšik-Taši väljal. Territoriaalselt jääb see ala Oši oblastisse Kõrgõzstanis.^[1]

MAL-Pamir allus NSV Liidu Spordikomiteele. Oma tegevuse esimesel aastal teenis laager riiklikule spordikomiteele 100 000 dollarit. Varsti avati teisigi rahvusvahelisi alpilaagreid (Kaukasuses, Tian Shanis ja Kasahstanis). MAL-Pamir rajas oma filiaalid Fortambeki ja Moskvini liustiku juurde.^[1]

MAL-Pamiri teenindavale personalile kehtestati kõrged ametialased ja moraalsed nõuded. Treeneritel-päästjatel pidi olema vähemalt meistrikandidaadi järk alpinismis ja instruktori kvalifikatsioon alpinismis. Kõigi töötajate dokumendid vormistati sarnaselt välismaale minekuga ning kõik töötajad läbisid NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee liinis kontrolli ja pidid saama loa töötamaks välismaalastega.^[1]

1985. aasta

Laagrisse oli tulnud üle 300 alpinisti 17 välisriigist. Kõige arvukamalt olid esindatud Jaapan ja Bulgaaria, kumbki 40 inimesega, teised maad 10–15 osavõtjaga.^[2]

Sel hooajal saabus laagrisse ka maailma edukaim mägironija Reinhold Messner. Tema eesmärk oli tõusta Kommunismi mäetippu, kuid põlvevigastuse tõttu jäi tema tõus ära^[3]. Tollal seal instruktorina tegutsenud Jaan Künnap pildistas seal Messneri.

Eestlased alpilaagris Pamir

Aastatel 1978–1985 tegutses Ilmar Priimets instruktorina (st treener-konsultandi ja mägipäästjana) rahvusvahelises alpilaagris Pamir.^[4] Koos Priimetsaga olid Enn Saar ja Jaak Sumeri eesti esimesi treener-instruktoreid selles laagris^[5]. Sealsamas laagris suri 1983. aastal infarkti tagajärjel Jaak Sumeri^[6]. Hiljem töötasid laagris Jaan Künnap, Alfred Lõhmus (1985^[2]) ja Kalev Muru (1985).

1985. aastal oli eestlaste rühma esmaülesanne julgestada Jaapani ja Hispaania mägironijaid tõusudel ja laskumistel, samuti marsruutide ettevalmistamine (köite ülespanek, vahelaagrite hädavajalikuga varustamine jms) ^[2] Ajalehes Sovetski Sport samal aastal avaldatud intervjuus meenutas Junko Tabei (käis naistest esimesena Everesti tipus) soojade sõnadega treenereid-alpiniste Ilmar Priimetsa, Jaan Künnapit, Alfred Lõhmust ja Kalev Muru, kes rahvusvahelises alpilaagris aitasid kolmest jaapanlannast koosneval grupil laskumisel baaslaagrisse mööda Fortambeki liustikku osa nende varustusest alla kanda^[7].

Kui töö laagris vähegi võimaldas, ronisid instruktorid iseseisvalt mägedes. 1986. aastal tegid Künnap, Lõhmus ja Muru kolme nädalaga kolme kõrgtippu – Korženevskaja (7105 m), Kommunismi (7495 m) ja Lenini mäetipp (7134 m). Samal aastal olid Künnap, Lõhmus ja Muru giidideks ka kahele prantslasele (Emmanuel Chombot ja Christophe Revěret), kes laskusid Lenini mäetipult 7000 meetri kõrguselt langevarjudega.^[8]

1987. aastal korraldati ametiühingute üleliiduline mägiekspeditsioon Tian Shani Han-Tengrile (7010 m). Selle koosseisus tõusid tippu 8. augustil esimeste eestlastena Kalev Muru ja Jaan Künnap.^[8]

Tänapäeval

Pärast Kõrgõzstani ja Tadžikistani iseseisvumist jääb Alai oru piirkond piiritsooni, seetõttu oru külastamiseks on vaja hankida piiriluba.

Kõrgõzstani Alpiklubi korraldab igal hooajal (juulis-augustis) mägiekspeditsioone Leninile (7134 m) baaslaagriga Atšik-Tašis (kõrgusel 3700 m).^[9] Kasahstani Vabariigi Alpinismi ja Kaljuronimise Föderatsioon koos kahe mägiturismifirmaga organiseerib igal hooajal (juunis-augustis) Taga-Alai ahelikus Atšik-Taši mäekurus (kõrgus 3560 m) alpilaagri^[10].

Kommunismi mäetipp (7495 m) ja Korženevskaja (7105 m) jäävad lähestikku. Nende jalamil, nn Moskvini väljal (kõrgusel 4200 m), töötab igal hooajal (juulis-augustis) rahvusvaheline alpilaager (MAL). Laagris on mitu kapitaalset hoonet (sh söökla), mis rajatud veel nõukogude ajal (vajalik ehitusmaterjal toodi toona kohale helikopteritega). Ka personal ja alpinistid pääsevad laagrisse praktiliselt vaid helikopteritega. Laagri teenindamise ja alpinistidelt raha kogumise on monopoliseerinud üks Dušanbe mägiturismifirma^[11].^[12]