Pikkade nugade öö
See artikkel ootab keeletoimetamist. (Oktoober 2023) |
Pikkade nugade öö (saksa keeles ⓘ, mõnikord nimetatud ka kui "operatsioon Koolibri" või saksa keeles Röhm-Putsch) oli poliitiliste mõrvade sari, mis leidis aset Saksamaal ajavahemikus 30. juuni – 2. juuli 1934. Mõrvatute hulgas olid mitmed Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei (NSDAP) vasaktiiva – strasseristide – juhtivad tegelased, nende hulgas ka Gregor Strasser. Mõrvati ka väljapaistvad konservatiivsed natsismivastased ekskantsler Kurt von Schleicher ja 1923. aastal Hitleri Õllesaali putši maha surunud Gustav von Kahr. Paljud tapetutest olid poolsõjalise pruunsärklastest rünnakrühma Sturmabteilung (SA) liikmed.
Adolf Hitler pöördus SA ja selle juhi Ernst Röhmi vastu, sest ta nägi SA iseseisvuses ja kalduvuses tänavavägivallale otsest ohtu oma äsja saavutatud poliitilisele võimule. Samuti soovis Hitler operatsiooniga lepitada Saksamaa sõjaväe Reichswehri juhtkonda, kes kartis ja põlgas Röhmi ambitsiooni allutada endale ka sõjavägi. Lisaks kõigele kasutas Hitler "puhastust" selleks, et õiendada arveid vanade vaenlastega ja vaigistada asekantsler Franz von Papeni ümber koondunud natsirežiimi kriitikuid.
Pikkade nugade ööst on teada 85 tapetu nimed, kellest enamik olid SA liikmed. Lõplik ohvrite arv võis hinnanguliselt olla 150 ja 200 vahel. Arreteerituid oli üle tuhande.[1] Suurema osa mõrvadest sooritasid Schutzstaffel (SS) ja režiimi salapolitsei Gestapo (Geheime Staatspolizei). "Puhastus" kindlustas ja tugevdas Reichswehri toetust Hitlerile.
Pikkade nugade ööd on mõnikord nimetatud ka operatsiooniks Koolibri (saksa keeles Kolibri). Koodsõna kasutati signaalina, et saata mõrvasalgad tegevuspaigale.[2] Koodsõna näib olevat suvaline, sellel puudub sisuline põhjendus. Väljend "pikkade nugade öö" oli olemas juba enne seda veresauna ja tähendas kättemaksu.
Sakslased nimetavad seda puhastusaktsiooni mõnikord ka Röhmi putšiks (Röhm-Putsch). See nimi võeti kasutusele natsirežiimi ajal ja sel näib olevat pigem ideoloogiline tähendus – seniajani pole leitud ühtki asitõendit, mis näitaks, et mõrvadega püüti ära hoida Röhmi võimalikku riigipööret. Ideoloogilise tausta rõhutamiseks kasutavad saksa autorid nime "Röhmi putš" ümber sageli jutumärke või ütlevad "nn Röhmi putš".[3]
Hitler ja SA
[muuda | muuda lähteteksti]President Paul von Hindenburg nimetas 30. jaanuaril 1933 Hitleri Saksamaa kantsleriks.[4] Esimestel valitsemiskuudel kärpis Hitler Reichstagi mõju ja vaigistas kõik konkureerivad parteid. 1933. aasta keskpaigaks oli Saksamaast saanud üheparteiline riik kantsleri valitsemise ja kontrolli all. Hoolimata poliitilise võimu koondamisest ei omanud Hitler absoluutset võimu. Kantslerina ei allunud talle näiteks sõjavägi. Seda juhtis jätkuvalt Hindenburg. Kuigi paljud ohvitserid vaimustusid Hitleri plaanidest suurendada sõjaväge, naasta kohustusliku ajateenistuse juurde ja võtta välispoliitikas senisest agressiivsem positsioon, jätkas sõjavägi esialgu iseseisva institutsioonina presidendi alluvuses.
NSDAP poolsõjaline organisatsioon Sturmabteilung (SA) säilitas parteis vähesel määral autonoomia. See arenes välja I maailmasõja järgsete vabakorpuste (Freikorps) liikumise riismetest. Vabakorpused olid rahvuslikud organisatsioonid, mis loodi 1919. aasta jaanuaris võitlemaks Saksamaad ähvardava kommunistliku revolutsiooniga ajal, kui riigil puudus lojaalne sõjavägi. Need koosnesid peamiselt rahulolematutest, pettunud ja vihastest Esimese maailmasõja Saksa sõjaveteranidest. Paljud neist uskusid, et aastate 1918–1919 Saksamaa Novembrirevolutsioon reetis nad. Vabakorpused olid opositsioonis Novembrirevolutsiooni tagajärjel sündinud Weimari Vabariigiga, mille väljakuulutajaid nimetati põlglikult "novembrikriminaalideks".
Reichswehri kapten Ernst Röhm teenis Baieri vabakorpuse kontaktisikuna. 1920. aastate alguses pandi talle hüüdnimi "Baieri kuulipildujakuningas" – ta vastutas Baieri Freikorpsi kuulipildujate hoiustamise ja väljastamise eest. Röhm lahkus Reichswehrist 1923. aastal. Mõni aeg hiljem sai ta SA juhiks. SA tegutses 1920–1930. aastatel NSDAP rünnakrühmana. Hitler kasutas seda oma rivaalide hirmutamiseks ja konkureerivate erakondade – Saksamaa Sotsiaaldemokraatliku Partei ja Saksamaa Kommunistliku Partei – tegevuse häirimiseks. Tuntud ka "pruunsärklastena", sai SA kurikuulsaks kommunistidega peetud tänavalahingutes.[5]
Vägivaldne vastasseis natsionaalsotsialistide ja kommunistide vahel destabiliseeris Weimari Vabariiki.[6]. Poliitilise vägivalla mõttes oli üks hullemaid juuni 1932, mil toimus üle 400 tänavalahingu. Neis hukkus 82 inimest.[7] Ebastabiilsus ühiskonnas soosis Hitleri esiletõusmist. Paljud sakslased uskusid, et kantsleriks saades suudab Hitler lõpetada riigis valitseva kaose.
Hitleri nimetamine kantsleriks ei lõpetanud aga SA rünnakrühmade vägivalda. Tänavarahutused puhkesid mõnikord näiteks pärast suuremat pummeldamist. "Pruunsärgid" ründasid tänaval juhuslikke möödujaid ja politseid, kes kutsuti korda looma.[8] 1933. aasta keskpaigaks muutusid kaebused rünnakrühmlaste "üleannetu ja mühakliku" käitumise kohta igapäevaseks. Tuli ette olukordi, kus jõhkralt koheldi ka välisdiplomaate[9]. SA ülbus häiris konservatiivsemat osa Saksa ühiskonnast. Häirituna tundis end ka sõjavägi.
Hitler soovis tugevdada oma positsiooni armee toel, kelle ta seadis vastukaaluks SA-le.[10] Kõrgete riigiametnike kogunemisel 6. juulil 1933 deklareeris Hitler natsionaalsotsialismi või natsistliku pruunrevolutsiooni edu. Nüüd, kus NSDAP oli haaranud Saksamaal võimu, saabus aeg koondada kontroll selle üle. "Revolutsiooni voog on murdnud kõik tammid. Nüüd aga on aeg see suunata turvalise evolutsiooni sängi," lausus Hitler.[11]
Hitleri kõnest võis välja lugeda soovi ohjeldada ka SA-d, mille roll ühiskonnas oli 1930. aastate alguses kiiresti kasvanud. Kuigi Sturmabteilungi moodustasid suures osas kõige andunumad natsismi toetajad, ei pruukinud "pruunsärkide" 'kodustamine' olla väga lihtne. SA kasvatas populaarsust iseäranis kiiresti ülemaailmse majanduskriisi alguses, kui paljud Saksa kodanikud kaotasid töö ja usu traditsioonilistesse institutsioonidesse. Kuigi natsismil ei olnud just palju ühist töölisklassi ideaalidega, täitis SA paljude töötute igatsuse solidaarse ühiskonna ja rahvusliku eneseuhkuse järele.[12]
Paljud rünnakrühmlased uskusid natsionaalsotsialismi sotsialistlikku alget ja eeldasid, et natsirežiim võtab ette palju radikaalsemad majanduspoliitilised sammud – näiteks tükeldab aristokraatide suurmaaomandid. Neile, kes tahtsid näha majanduslikku ja poliitilist revolutsiooni, mõjus kainestavalt see, kui natsirežiim selliseid samme ei astunud.[13]
Konflikt sõjaväe ja SA vahel
[muuda | muuda lähteteksti]Nagu üks tuntud rünnakrühmlane märkis, ei rääkinud keegi nii valjult "Saksa revolutsiooni jätkumisest", nagu seda tegi Röhm.[14] Ühena esimestest natsipartei liikmetest osales Röhm 1923. aastal Müncheni õllekeldri putšis, mille käigus püüdis Hitler võtta võimu. I maailmasõja veteranina oli Röhm hoobelnud, et võib hukata 12 meest kättemaksuks mõne rünnakrühmlase tapmise eest. [15] Röhm nägi vägivallas vahendit poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Ta võttis tõsiselt natsionaalsotsialismi sotsialistlikku lubadust ning nõudis Hitlerilt ja teistelt partei liidritelt ulatuslike sotsialistlike reformide algatamist Saksamaal.
Röhm ei rahuldunud üksnes SA juhtimisega, vaid taotles Hitlerilt kaitseministri portfelli. Kaitseministriks oli tollal konservatiivne kindral Werner von Blomberg.[16] Blomberg ei kuulunud NSDAP-sse. Ta pärines Preisimaa aadelkonnast ja kohtles SA-d kui kampa alamrahva kaabakaid, kes ohustasid armee traditsiooniliselt kõrget staatust Saksa ühiskonnas.[17]
Põlgus oli vastastikune. Paljusid rünnakrühmlasi häiris, et sõjavägi ei pühendunud piisavalt natsionaalsotsialistlikku revolutsiooni. Alavääristades sõjaväge kaasvõitlejate silmis, ütles Bummelsburgi SA juht Max Heydebreck: "Mõned ohvitserid on sead. Enamik ohvitsere on aga vanad ja tuleb asendada noortega. Ootame, kuni papa Hindenburg on surnud, siis marsib SA armee vastu."[18]
Hoolimata vaenulikust suhtumisest pruunsärkide ja sõjaväe vahel, nägi Blomberg SA-s liikumist, kust värvata taaselustatud väe jaoks sõjaväelasi. Röhm seevastu nägi SA-s uue Saksa sõjaväe tuumikut, kelle toel on võimalik kõrvaldada Preisimaa aristokraatidest koosnev kindralkond. Samal ajal, kui Saksa sõjavägi oli Versailles' lepinguga piiratud saja tuhande meheni, vaatasid sõjaväejuhid hirmuga, kuidas SA liikmeskond kasvas 1934. aasta alguseks kolme miljonini.[19] Jaanuaris 1934 esitles Röhm Blombergile memorandumit, mis nõudis regulaarväe asendamist SA-ga.[20]
Hitler kohtus Blombergi, SA ja SS-i juhtidega 28. veebruaril 1934. Kantsleri survel allkirjastas Röhm vastumeelselt tõotuse, millega nõustus allutama Sturmabteilungi Reichswehrile. Hitler teatas, et SA tegutseb edaspidi Reichswehri abijõuna. Kui kantsler ja enamik sõjaväejuhtidest olid lahkunud, deklareeris Röhm, et ei kavatse arvestada "naeruväärse kaprali" juhistega. Kapralina pidas ta silmas Hitlerit.[21] Kuigi Hitler jättis Röhmi vihapurske suurema tähelepanuta, süvendas see siiski lõhet nende kahe vahel.
Kasvav surve SA vastu
[muuda | muuda lähteteksti]Vaatamata tõotusele jätkas Röhm unistamast Saksa väest, mille tuumiku moodustab SA. Kuna kahe mehe vaated sõjaväele olid teineteist välistavad, sai Röhm oma nägemuse ellu viia vaid Hitlerit ohvriks tuues. Reichswehr ei olnud ainus, kes nägi ohtu SA-s. Mitmed Hitleri leitnandid[küsitav] kartsid Röhmi kasvavat rahulolematust ja võimsust. Erinevad nägemused "pruunsärkide" positsioonist ühiskonnas tekitasid NSDAP-s pingeid. Vastuolude valguses häälestusid Hitler ja mitmed tema lähimad kaasvõitlejad, näiteks Hermann Göring, propagandaminister Joseph Goebbels, SS-i juht Heinrich Himmler ja Hitleri asetäitja Rudolf Heß Röhmi vastu.
Kõik need mehed olid natsiliikumise veteranid. Kui teised vandusid truudust Hitlerile, siis Röhm püüdis vastupidi – demonstreerida oma sõltumatust Hitlerist. Röhmi põlgus parteis valitseva bürokraatia suhtes vihastas Hessi. SA vägivald Preisimaal pani tõsiselt muretsema Göringi, kes oli Presisimaa peaminister (Ministerpräsidenten von Preußen).[22]
Röhmi ja Hitleri erimeelsuste taustal otsustas 1934. aasta kevadel poliitikasse naasta endine kantsler, kindral Kurt von Schleicher.[23] Schleicher kritiseeris Hitleri valitsust, tema mõttekaaslased kindral Ferdinand von Bredow ja Werner von Alvensleben asusid aga koostama Hitleri uue kabineti nimekirja, kus Schleicher pidi saama asekantsleriks, Röhm kaitseministriks, Heinrich Brüning välisministriks ja Gregor Strasser rahvusliku majanduse ministriks.[23] Schleicherit ja tema kaaskonda uurinud Briti ajaloolane Sir John Wheeler-Bennett pidas Bredow' käitumist "hirmutavalt taktitundetuks", sest ta näitas enda koostatud ministrite nimekirja kõigile, kes selle vastu huvi tundsid.[24] Kuigi Schleicheri positsioon oli 1934. aastaks Saksa poliitikas suhteliselt teisejärguline, võis tema naasmine võimukoridoridesse vallandada Saksamaal valitsuskriisi.[25]
Isoleerimaks Röhmi, loovutas Göring 20. aprillil 1934 kontrolli Preisi poliitilise politsei (Gestapo) üle Himmlerile. Göring uskus, et Himmleril on jõudu astuda Röhmile vastu.[26] Himmler oli selleks ajaks alustanud ümberkorraldusi, et moodustada SS-i parimatest jõududest NSDAP-i juhte turvav iseseisev eliitüksus, mis oleks lojaalne nii temale kui ka Hitlerile. Üksus pidi aitama kaasa Röhmi kukutamisele. Mai alguses hakkasid Göringi ja Himmleri kaaskonnas levima nimekirjad inimestest, kes tuli "likvideerida".[25]
1934. aasta mai lõpus said endised kantslerid Heinrich Brüning ja Kurt von Schleicher oma Reichswehri sõpradelt hoiatuse, et nende elu on ohus ja et nad peaksid Saksamaalt lahkuma.[25] Brüning põgenes Hollandisse, kuid Schleicher pidas soovitust halvaks naljaks ja jäi kohale.[25] Juuni alguseks oli kõik operatsiooniks valmis. Vajalik oli vaid Hitleri luba.[25]
Konservatiivsed jõud sõjaväes, tööstuses ja poliitikas avaldasid Hitlerile üha suuremat survet, et ta kärbiks SA mõju ja võtaks midagi ette Röhmi vastu. Konservatiive häiris lisaks poliitilistele ambitsioonidele ka Röhmi homoseksuaalsus. Hitler aga jäi esialgu erapooletuks. Ta ei olnud päris kindel selles, mida teha SA juhiga.[27] Hitleri kõhklused olid osalt tingitud sellest, et Röhm oli pidevalt avalikkuse tähelepanu keskmes oma miljoneid järgijaid leidnud rahvusliku relvarühmitusega.
15. juunil 1934 sõitis Hitler Veneetsiasse kohtuma Benito Mussoliniga. Enne kohtumist saatis välisminister Konstantin von Neurath Hitleri teadmata Mussolinile sõnumi, et too võtaks jutuks ka SA negatiivse mõju Saksamaa kuvandile.[28] Neurathi manööver kandis vilja, Mussolini võttis tema palvet kuulda (Neurath oli endine suursaadik Itaalias ja teadis hästi Mussolinit).[28] Veneetsias toimunud kohtumise ajal tõreles Mussolini Hitleriga, et too sallib SA vägivalda, huligaanset käitumist ja homoseksuaalsust, mis rikub Hitleri head mainet maailmas. Näitena, kuidas kontrollimatud järgijad võivad põhjustada diktaatorile probleeme, tõi ta isiklikust kogemusest Giacomo Matteotti mõrvamise. Itaalia sotsialistlik poliitik Matteotti rööviti ja tapeti Itaalia fašistide poolt 1924. aastal. [28] Isegi kui Mussolini kriitika ei pannud Hitlerit kohe tegutsema, oli sel kindlasti mõju pikemas plaanis.[28]
Samal ajal tulid konservatiivid välja järjekordse nõudmisega. 17. juunil 1934 pidas asekantsler Franz von Papen kõne Marburgi Ülikoolis, hoiatades "teise revolutsiooni" eest.[29]Hindenburgi usaldusalune Papen, katoliiklik aristokraat, kel oli sidemeid nii sõjaväes kui ka tööstuses, lubas tagasi astuda, kui Hitler ei asu tegutsema.[30] Kuigi Papeni taandumine asekantsleri kohalt ei oleks ohustanud Hitleri positsiooni, põhjustanuks see üksjagu segadust Saksa sisepoliitikas.
Vastuseks konservatiivide survele kohtus Hitler Neudeckis Hindenburgiga. Blomberg, kes oli kohtunud presidendiga varem, vahendas Hitlerile etteheiteid, et too pole teinud midagi Röhmi ohjeldamaks. Blomberg ütles, et Hindenburg on juba valmis välja kuulutama sõjaseisukorra ja andma valitsuse üle Reichswehrile, kui Hitler ei astu kohe samme Röhmi ja tema "pruunsärkide" vastu.[31]
Hindenburg oli ainus isik Saksamaal, kel oli võimu tõugata troonilt natsirežiim. Ähvardus kuulutada välja sõjaseisukord sundis Hitlerit tegutsema. Ta lahkus Neudeckist kavatsusega hävitada Röhm ja õiendada arved vanade vaenlastega. Nii Himmler kui ka Göring kiitsid Hitleri otsust, kuna mõlemal oli Röhmi tagandamisest võita – Himmlerit innustas SS-i sõltumatus, Göringit aga võimalik sõjaväe ülemjuhataja koht.[32]
"Puhastust" ette valmistades koostasid Himmler ja tema asetäitja, SS-i julgeoleku teenistuse ülem Reinhard Heydrich toimiku fabritseeritud tõenditega, justkui oleks Röhm saanud Hitleri kukutamiseks Prantsusmaalt 12 miljonit Saksa marka. SS-i juhtivatele ohvitseridele näidati 24. juunil fabritseeritud tõendeid, et Röhm kavandas SA toel vandenõud valitsuse vastu (Röhm-Putsch).[33] Göring, Himmler, Heydrich ja Victor Lutze koostasid nimekirja SA liikmetest ja teistest Hitleri jaoks tülikatest inimestest, kes tuli tappa. Teiste hulgas abistas Göringit nimekirja koostamise juures Gestapo ametnik ja NKVD spioon Willi Lehmann. 25. juunil seadis kindral Werner von Fritsch Reichswehri kõrgendatud valmisolekusse [34].
Blomberg ja armee kontaktisik kindral Walther von Reichenau heitsid Röhmi välja Saksamaa ohvitseride liidust.[35] 29. juunil ilmus ajalehes Völkischer Beobachter Blombergi artikkel, kus ta teatas kirglikult Reichswehri toetusest Hitlerile.[36] Hitler tundis end nüüd piisavalt kindlana, et osaleda ühel Essenis toimunud pulmapeol. Sealt helistas ta Röhmi adjutandile Bad Wiessees ja kutsus SA juhte 30. juunil endaga kohtuma.[32]
"Puhastus"
[muuda | muuda lähteteksti]1934. aasta 30. juuni varahommikul kell 4.30 lendas Hitler saatjaskonnaga Münchenisse. Lennujaamast sõitsid nad Baieri siseministeeriumisse, kuhu olid kutsutud eelmisel ööl linna tänavail toimunud SA märuli juhid. Raevunult rebis Hitler Müncheni politseiülema Obergruppenführer Schneidhuberi särgilt õlakud, kuna too ei suutnud tagada linnas korda. Hitler karjus ja ütles, et politseijuht lastakse maha.[37] Schneidhuber hukati samal päeval. Sellal, kui rünnakrühmlasi vangistati, kogus Hitler kokku hulga SS-lasi ja politseinikke ning siirdus Hanselbauer Hotelli Bad Wiessees, kus peatusid Ernst Röhm ja tema kaaslased.[38]
Bad Wiessees arreteeris Hitler isiklikult Röhmi ja teised SA tippjuhid. Haarangu ühe tunnistaja Erich Kempka sõnul andis Hitler Röhmi üle "kahele salapolitseinikule, kes hoidsid käes püstoleid, mille kaitseriivid olid vabastatud". SS leidis Breslau SA juhi Edmund Heinesi voodist tundmatu 18-aastase noormehega.[39] Goebbels rõhutas hiljem "puhastust" õigustavas propagandas, et see oli haarang moraalse allakäigu vastu.[40] Nii Heines kui ka tema kaaslane lasti Hitleri korraldusel kohapeal[küsitav] maha.[37] Bad Wiessees vangistas SS ka hulgaliselt SA juhte, kes saabusid Röhmiga kavandatud kohtumisele.[41]
Tõsiasi, et Röhmi vandenõud natsirežiimi kukutamiseks pole kunagi eksisteerinud, ei takistanud Hitlerit õiendamast arveid SA juhtkonnaga.[40] Saabunud tagasi partei peakorterisse Münchenis, esines Hitler avaliku pöördumisega. Raevunult mõistis Hitler hukka "suurima reetlikkuse maailma ajaloos". Hitler kuulutas rahvale, et "distsiplineerimatud, sõnakuulmatud tegelased ja asotsiaalsed või haiged elemendid" hävitatakse. Rahvahulk, kuhu kuulus nii partei liikmeid kui arreteerimisest õnnekombel pääsenud SA liikmeid, kiitis selle häälekalt heaks. Rudolf Hess kutsus koguni üles kodanikualgatuse korras "reetureid" maha laskma.[41]
Hitleriga Bad Wiessees viibinud Joseph Goebbels käivitas puhastusaktsiooni viimase faasi. Naasnud Berliini, helistas ta Göringile. Andnud edasi koodsõna "Koolibri", pani ta liikvele karistussalgad, kes asusid jahtima pahaaimamatuid ohvreid.[40]
Konservatiivide ja vanade vaenlaste vastu
[muuda | muuda lähteteksti]Režiim ei piirdunud üksnes SA puhastamisega. Vangistanud eelnevalt tuntud sotsiaaldemokraadid või kommunistid, kasutas Hitler nüüd juhust õiendada arved konservatiividega, kelle vastu oli kaotanud usalduse. Nende hulgas olid ka asekantsler Papen ja tema lähemad kaasvõitlejad. Göringi isiklikul korraldusel ründasid SS-üksused Berliinis asekantsleri residentsi. SS-lastega liitunud Gestapo ohvitserid lasid hoiatuseta maha Papeni sekretäri Herbert von Bose. Gestapo arreteeris ja hukkas hiljem Papeni lähedase kaaslase Edgar Jungi, kes oli ühtlasi Papeni Marburgi kõne autor.[42] Mõrvatute hulgas oli ka Papeni kaaskondlane ja Katoliku Aktsiooni juht Erich Klausener.[37]
Kui karistussalgad jõudsid asekantslerini, lootis too immuniteedile viidates arreteerimisest pääseda. Protest ei kandnud vilja. Asekantsler vangistati. Kuigi Hitler vabastas Papeni mõned päevad hiljem, ei söandanud too enam režiimi kritiseerida.[43]
Hitler, Göring ja Himmler kasutasid Gestapot ka selleks, et õiendada arveid vanade vaenlastega. Hitleri eelkäija, kantsler Kurt von Schleicher ja tema naine tapeti nende kodus. Tapetute hulgas olid ka Gregor Strasser – endine natsipartei liige, kes vihastas Hitlerit sellega, et lahkus 1932. aastal parteist, ja Gustav von Kahr – endine Baieri piirkonna volinik, kes lämmatas 1923. aasta õllesaali putši.[44] Kahri saatus oli eriti võigas. Tema surnukeha leiti ilmselt kirkaga räsituna Müncheni lähedal metsast.
Tapetute hulgas oli vähemalt üks süütu ohver: Müncheni ajalehe Münchner Neuste Nachrichten muusikakriitik. Gestapo pidas teda ekslikult Ludwig Schmittiks, Otto Strasseri endiseks toetajaks.[45]
Nende sündmuste valguses süvenes natsi salapolitsei Gestapo vägivaldne maine.
Röhmi saatus
[muuda | muuda lähteteksti]Röhm peeti lühikest aega kinni Münchenis Stadelheimi vanglas (iroonilisel kombel veetis Hitler samas vanglas viis nädalat 1921. aasta jaanuaris pärast ühe konkureeriva erakonna kampaania nurjamist). Hitler mõistis ta surma. 2. juulil külastasid Röhmi hilisem Dachau koonduslaagri komandant Theodor Eicke ja SS-i ohvitser Michael Lippert. Kambris ulatasid nad Röhmile laetud Browningu püstoli ja andsid talle 10 minutit enesetapuks. Vastasel juhul lubasid nad ise Röhmi maha lasta. Röhm aga nõudis: "Kui mind tahetakse tappa, siis tehku seda Adolf ise."[37] Kümne minuti pärast naasid karistussalga mehed kambrisse, kus Röhm seisis, rind trotsist paljastatud.[46] Lippert tulistas.
Röhmi tapnud Lipperti üle pidasid Saksa võimud kohut alles 1957. aastal. Selle ajani oli Lippert üks väheseid kättemaksuoperatsioonis osalenuid, kel õnnestus kohut vältida. Lippert mõisteti 18 kuuks vangi.
Järelmäng
[muuda | muuda lähteteksti]Kuna "puhastus" nõudis paljude tuntud sakslaste elu, ei olnud seda võimalik hoida saladuses. Näib, et esialgu jagunesid NSDAP-s arvamused kaheks, kuidas sündmust avalikkusele serveerida. Göring andis politseijaoskondadele korralduse põletada "kõik dokumendid, mis puudutasid kahe viimase päeva tegemisi".[47] Goebbels püüdis takistada ajalehtedel avaldamast tapetute nimekirju. Samal ajal esines ta 2. juulil raadiopöördumisega, kus kirjeldas, kuidas Hitleril õnnestus vaevu ära hoida Röhmi ja Schleicheri riigipöördekatse, mis paisanuks riigi kaosesse.[45]
Hitler esines oma tõlgendusega aktsioonist Reichstagis 13. juulil 1934. Ülekanne Hitleri esinemisest kõlas raadio vahendusel üle Saksamaa:[48]
„Sellel tunnil vastutasin ma Saksa inimeste saatuse üle ja muutusin sellega Saksa rahva ülemkohtuks. Andsin korralduse tulistada reetureid. Andsin korralduse kiskuda lihani lahti haavad, mis mürgitasid kaevusid meie koduses elus. Rahvas teadku, et selle eksistentsi – mis sõltub sisemisest korrast ja julgeolekust – ei saa karistamatult ähvardada keegi! Ja olgu teadmiseks võetud igavesest ajast igavesti, et kui keegi tõstab käe Reichi vastu, on tema saatuseks kindel surm.“
Asetamaks veresauna avalikkuse jaoks mõistetavasse õiguslikku raamistikku, deklareeris Hitler 3. juulil, et "30. juunist 2. juulini toimunud rünnakuid reeturite vastu tuleb võtta kui riigi enesekaitset ja need on seega õiguslikult põhjendatud".[49] Reichi justiitsminister Franz Gürtner (konservatiiv, kes oli Weimari Vabariigi päevil Baieri justiitsminister) demonstreeris lojaalsust uuele režiimile sellega, et visandas veresauna legaliseeriva seadusandliku akti.[50]
Hitleri, Gürtneri ja siseminister Wilhelm Fricki allkirjaga "Seadus Riigi enesekaitse meetmetest" seadustas tagasiulatuvalt ka "puhastuse" ajal sooritatud mõrvad.[51]
Reaktsioon
[muuda | muuda lähteteksti]Põdura tervisega Hindenburg saatis "puhastuse" järel Hitlerile telegrammi, milles tänas kantslerit "siiralt" riigireeturite vandenõu paljastamise eest.[52]
Sõjaväe jaoks tõi toetus Hitleri aktsioonile kaasa kaugeleulatuvaid tagajärgi. SA ei ohustanud enam sõjaväe positsiooni. Enamgi veel, seistes "puhastuse" ajal Hitleri kõrval, sidus sõjavägi end tihedamini natsirežiimiga.[53]
Kuuldused Pikkade nugade ööst levisid kiiresti üle riigi. Goebbelsi sõnul suhtusid paljud sakslased sündmuse ametlikku kajastusse skeptiliselt. Oli neid, keda šokeeris mõrvaseeria ulatus ja kaaskodanike näiline rahulolu aktsiooni tulemustega. Ajakirjanik ja hilisem kirjandusprofessor Victor Klemperer on oma päevikus täheldanud, et paljud hukatutest aitasid Hitleril tulla võimule. "Kantsler mõistab hukka ja laseb maha oma enda eraarmee!" kirjutab ta.[54] Ent olid ka neid, kes olid valmis võtma omaks režiimi tõlgenduse ja uskusid, et Hitler päästis Saksamaa suuremast kaosest.[55] Luise Solmitz, kooliõpetaja Hamburgist, peegeldas paljude sakslaste tundeid oma päevikus, kui osutas Hitleri "isiklikule julgusele, otsustuskindlusele ja tõhususele". Ta võrdles Hitlerit koguni Friedrich Suurega.[1]
Massimõrva ulatus ja Gestapo kõikjalolek tähendas aga seda, et ka need, kes taunisid puhastust, hoidusid sellest kõva häälega rääkimast. Üks väheseid erandeid oli kindral Kurt von Hammerstein-Equord ja feldmarssal August von Mackensen, kes alustasid kampaaniat kindralite Kurt von Schleicheri ja Ferdinand von Bredow' rehabiliteerimiseks.[56]
13. juulil Reichstagis peetud kättemaksuaktsiooni õigustavas kõnes ründas Hitler ka kindral Kurt von Schleicherit, kes olevat juhtinud Ernst Röhmiga valitsusvastast vandenõu. Hitler väitis, et mõlemad olid reeturid, kes töötasid Prantsusmaa kasuks.[57] Et Schleicheri hea sõber oli Prantsuse suursaadik André François-Poncet, mõjus teave Schleicherist kui Prantsusmaa kasuks töötavast reeturist paljude sakslaste jaoks usutavana isegi siis, kui see ei olnud tõene.[57] Hitleri valelikkust kinnitab näiteks see, et François-Poncet'd ei kuulutatud persona non grata'ks, mis olnuks sel juhul enesestmõistetav.
Schleicheri lähedast sõpra Hammersteini solvas see, et SS keeldus teda lubamast matusetseremooniale ja konfiskeeris pärjad, mille leinajad olid toonud.[56] Lisaks sellele, et Hammerstein ja Mackensen tegelesid Schleicheri ja Bredow' rehabiliteerimisega, saatsid nad 18. juulil 1934 Hindenburgile memo, milles tõid välja mõlema kindrali mõrva üksikasjad ning märkisid, et Papenil õnnestus napilt põgeneda.[58] Memo nõudis Hindenburgilt vastutavate isikute karistamist ja kritiseeris Blombergi, kes väljendas avalikku toetust Schleicheri ja Bredow' mõrvale.[58] Lõpetuseks palusid Hammerstein ja Mackensen Hindenburgil reorganiseerida valitsus ja tagandada kabinetist Konstantin von Neurath, Robert Ley, Hermann Göring, Werner von Blomberg, Joseph Goebbels ja Richard Walther Darré.[58] Memo järgi sooviti Hindenburgilt Saksamaa valitsemiseks direktoraadi loomist, kuhu kuuluksid kantslerina Hitler, asekantslerina kindral Werner von Fritsch, kaitseministrina Hammerstein ja välisministrina Rudolf Nadolny.[58] Soov asendada Neurath endise Moskva suursaadiku Nadolnyga osutas Hammersteini ja Mackenseni soovile parandada suhteid NSV Liiduga.[58] Mackensen ja Hammerstein lõpetasid memo järgmiste sõnadega:
"Ekstsellents, olukorra tõsidus on sundinud meid pöörduma Teie kui ülemjuhataja poole. Kaalul on meie kodumaa saatus. Teie ekstsellents on kolmel korral päästnud Saksamaa hukust – Tannenbergis, sõja lõpus ja hetkel, kui teid valiti Reichi presidendiks. Ekstsellents, päästke Saksamaa neljandat korda! Alla kirjutanud kindralid ja vanemohvitserid tõotavad olla viimse hingetõmbeni lojaalsed Teile ja isamaale".[58]
Hindenburg ei vastanud kunagi memole. Pole kindel, kas ta seda kunagi ka nägi, sest Otto Meißner, kes otsustas oma saatuse siduda natsidega, ei pruukinud teadet Hindenburgile edasi anda.[59]
Tähelepanuväärne on see, et isegi sellised sõjaväelased nagu Hammerstein ja Mackensen, keda häirisid tapmised, ei süüdistanud kättemaksuaktsioonis Hitlerit. Nad nägid Hitlerit jätkuvalt kantslerina. Ainus, mida nad soovisid, oli kabineti ümberkorraldamine ja Hitleri kõige radikaalsemate järgijate tagandamine.[60]
Rehabiliteerimiskampaaniaga liitunud Werner von Fritsch ja Werner von Blomberg survestasid Hitlerit seni, kuni ta nõustus 1935. aasta alguses kustutama Schleicheri ja Bredow' karistused.[61]
1934. aasta lõpus deklareerisid Fritsch ja Blomberg, et sõjaväejuhtidena ei saa nad nõustuda ajakirjanduse üha ägeneva rünnakuga kindralite aadressil. Press portreteeris neid alates juulist kui kõige nurjatumaid reetureid, kes Prantsusmaa palgal olles töötasid isamaa vastu.[61]
3. jaanuaril 1936 Berliini Riigiooperis peetud kõnes teatas Hitler, et Schleicher ja Bredow lasti maha "ekslikult" valeinformatsiooni põhjal. Kindralite nimed tuleb otsekohe taastada nende rügementide aunimekirjades.[62] Hitleri kõnet ei kajastatud küll Saksa ajakirjanduses, kuid sõjaväge see siiski rahustas.[62]
Karistuse kustutamisest hoolimata jätkasid natsid eraviisiliselt Schleicheri süüdistamist. Teekonnal Varssavisse jaanuaris 1935 ütles Göring diplomaat Jan Szembekile, et Schleicher oli jaanuaris 1933 palunud tungivalt Hitlerit leida üksmeel Prantsusmaa ja Nõukogude Liiduga, et jagada Poola. Hitlerile olevat aga selline soovitus tekitanud tülgastust.[57] Kohtumisel Poola suursaadik Józef Lipskiga 22. mail 1935 ütles Hitler Lipskile, et Schleicher "mõrvati asja eest juba ainult seepärast, et ta püüdis järgida Rapallo lepingut".[57]
Seisukoht, et Schleicher tapeti seepärast, et ta soovis Poola jagada Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel, avaldati 1939. aastal Poola "Valges raamatus" – diplomaatiliste dokumentide kogumikus, mis täpsustas Saksa-Poola suhteid II maailmasõja puhkemiseni.[57]
Hitler nimetas Victor Lutze Röhmi asemel SA juhiks. Nagu üks tunnustatud ajalooline seda kirjeldas, siis nõudis Hitler Lutzelt "homoseksuaalsuse, prassimise, joomarluse" lõpetamist.[63] Samuti tuli SA-l lõpetada raha raiskamine limusiinidele ja bankettidele, millega "pruunsärgid" oli Hitleri hinnanguil liiale läinud.[63] Nõrga juhina ei suutnud Lutze järgnenud aastatel kindlustada SA sõltumatust ja Sturmabteilung kaotas järk-järgult oma jõu Natsi-Saksamaal. Organisatsiooni liikmeskond vähenes 2,9 miljonilt augustis 1934 1,2 miljonini aprillis 1938.[64]
Pikkade nugade öö tähistas Hitleri triumfi ja murrangut Saksamaa valitsemises. Kättemaksuaktsiooni tagajärjel sai Hitlerist "Saksa rahva ülemkohtunik", nagu ta sõnastas oma rolli kõnes Reichstagile 13. juulil 1934. Aprillis 1942 võttis Hitler ametlikult endale selle tiitli, asetades end nii de jure kui de facto kõrgemale seadustest. Peagi ilmnes, et ükski seadus ei takista Hitleril kasutada oma suva järgi jõudu ja võimu.[51]
Pikkade nugade öö saatis selge sõnumi avalikkusele, et isegi kõige tuntumad sakslased ei ole puutumatud arreteerimiste ja hukkamise eest, kui natsirežiim näeb neis ohtu. Selles mõttes andis "puhastus" vägivallale uue mõõtme – seda võis kasutada impeeriumi ülesehitamiseks.
Samas tõid sündmused kaasa ka välismaiste, eriti aga Šveitsi lehtede tellimise kasvu, kuna Saksa lehed kajastasid ainult valitsuse seisukohti.[65]
Reaktsioon Eestis
[muuda | muuda lähteteksti]Algselt kajastati sündmusi SA mässukatsena. Postimees kirjutas 1. juulil, et vandenõus riigi vastu ja välisriikide teenistuses osalesid nii Schleicher kui Röhm.[66] Päewalehe uudised on kantud samast vaimust, ent siiski esitatakse seal küsimus, kas sündmused ei olnud lihtsalt võimalus vabaneda Hitlerile ebalojaalsetest pahem-ja parempoolsetest isikutest.[67] Esmaspäev kajastab sündmusi väga täpselt ja märgib ühe põhjusena ka vastuolu vasakpoolsemate SA liikmete ning jõukamate SS-i liikmete vahel.[68]
Juba järgmises Postimehes ilmus aga arvamuslugu, kus sündmusi nimetati giljotiini ja tšekaa ajajärgu alguseks ja leiti, et mässukatse oli provokatsioon.[69] Sündmused ja selle järellainetus olid Postimehe esikaanel esimesest kuuenda juulini.
Omapärane lugu ilmus 2. juuli Päewalehes, kus leitakse, et kui väited Schleiheri kohta olid tõesed, siis oli pikkade nugade öö parempoolse mässukatse ärahoidmine. Seal leiti, et Hitleri režiimi esimesed aastad olid flirt nii paremkonservatiivsete ringkondadega, kes soovisid riigi tagasipööramist vanadele radadele ja rahva mahasurumist, kui ka töölisliikumisega, kes aga ka pruune särke kandes ei loobunud kommunismist. Arvamusloos kajastati sündmusi kui natside nõrkuse märki ja vastaste üritust tõlgendati soovina Saksamaal taas keisrivõim kehtestada.[70] Sündmused ja selle järellainetus olid Päewalehe esikaanel esimesest kuuenda juulini.
Uudislehes jäi sündmus 1. juulil kajastamata, küll aga ilmus ülevaatlik artikkel 3.[71] ja SA-d tutvustav artikkel 5. juuli lehes,[72] kuigi kumbki lugu ei olnud esikaanel.
Puhastusaktsiooni ohvrite arvuga lehed liialdasid. Kolmanda juuli Postimees näiteks räägib sajast hukatust ja kaheasajast mahalaskmist ootavast isikust, ka on arreteerituid vähemalt 2000.[73]
Reaktsioonid piiri taga
[muuda | muuda lähteteksti]Välisriikide ajakirjandus – eelkõige Suurbritannia, Prantsusmaa, Šveitsi ja USA oma – kajastas 30. juuni ja sellele järgnenud päevade sündmusi suuresti eriti teravas vormis. Enamik suurte päevalehtede ajakirjanikke tõlgendasid "puhastust" kui enesepaljastust, mis ühemõtteliselt kinnitas Hitleri ja teiste natsionaalsotsialistliku Saksamaa liidrite (ja kogu natsirežiimi) kriminaalset olemust tervele maailmale.[74]
Hollandis eksiilis elav keiser Wilhelm II oli toimunust šokeeritud ja küsis, mida oleks rahvas öelnud, kui tema oleks üritanud midagi taolist läbi viia. Hiljem, kui ta Kurt von Schleicheri ja tema naise tapmisest kuulis, märkis ta, et seaduslikkuse valitsusaeg on lõpule jõudnud ja et nüüd peab igaüks olema valmis võimaluseks, et natsid trügivad sisse ja panevad nad seina äärde.[75]
Samal ajal oli ka teisi reaktsioone. Anastass Mikojani mälestuste järgi oli Stalin pikkade nugade öö sündmustest vaimustuses.[76] 30. juunil Pariisis viibinud USA väliskorrespondent William Lawrence Shirer kirjeldas prantslaste vahetut reaktsiooni järgnevalt: "Prantslased on rahul. Nad arvavad, et see on natsirežiimi lõpu algus".[77] Nii Reuters kui ka prantsuse Petit Journa andsid olukorrale aga realistlikuma hinnangu: sündmused tähendasid Hitleri võimu tugevnemist. Ka leidis Daily Herald, et sündmused märgivad natsionaalsotsialismi lahkumist marksismi radadelt.[69]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 Evans 2005, lk 39.
- ↑ Kershaw 1999, lk 515.
- ↑ "Röhm-Putsch". Deutsches Historisches Museum (DHM), Saksamaa Ajaloomuuseum. Vaadatud 11.04.2012.
- ↑ 1932. aasta parlamendivalimistel võitis NSDAP Reichstagis 584st kohast 196. Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei oli parlamendis küll suurim partei, kuid neil puudus enamus
- ↑ Reiche 2002, lk 120–121.
- ↑ Toland 1976, lk 266.
- ↑ Shirer 1960, lk 165.
- ↑ Evans 2005, lk 23.
- ↑ Kershaw 1999, lk 501.
- ↑ Kershaw 1999, lk 435.
- ↑ Evans 2005, lk 20.
- ↑ Schoenbaum 1997, lk 35–42. "Kõige üldisem teooria, et natsionaalsotsialism oli madalama keskklassi revolutsioon, on kaitstav, kuid ebaadekvaatne."
- ↑ Bullock 1958, lk 80"Oma olemuselt oli NSDAP radikaalne anti-kapitalistlik partei. Seda osa partei programmist võtsid tõsiselt paljud lojaalsed partei liikmed iseäranis majandusliku depressiooni aja. Erimeelsused natsionaalsotsialismi sotsialistliku olemuse osas põhjustasid lahkarvamusi NSDAPs 1934. aasta suveni."
- ↑ Frei 1987, lk 126. Nii olevat öelnud SA juhtivaid tegelasi Edmund Heines.
- ↑ Frei 1987, lk 13.
- ↑ Evans 2005, lk 24.
- ↑ Wheeler-Bennett 2005, lk 712–739.
- ↑ Bessel 1984, lk 97.
- ↑ Evans 2005, lk 22.
- ↑ Wheeler-Bennett 2005, lk 726.
- ↑ Evans 2005, lk 26.
- ↑ Collier & Pedley 2005, lk 33.
- ↑ 23,0 23,1 Wheeler-Bennett 1967, lk 315–316.
- ↑ Wheeler-Bennett 1967, lk 316.
- ↑ 25,0 25,1 25,2 25,3 25,4 Wheeler-Bennett 1967, lk 317.
- ↑ Evans 2005, lk 29.
- ↑ Wheeler-Bennett 1967, lk 317–318.
- ↑ 28,0 28,1 28,2 28,3 Wheeler-Bennett 1967, lk 318.
- ↑ Von Papen 1953, lk 308–312.
- ↑ Von Papen 1953, lk 309.
- ↑ Wheeler-Bennett 2005, lk 319–320.
- ↑ 32,0 32,1 Evans 2005, lk 31.
- ↑ Evans 2005, lk 30.
- ↑ Wheeler-Bennett 1967, lk 321.
- ↑ Bullock 1958, lk 165.
- ↑ Wheeler-Bennett 1967, lk 322.
- ↑ 37,0 37,1 37,2 37,3 Shirer 1960, lk 221.
- ↑ Bullock 1958, lk 166.
- ↑ Kempka 1971.
- ↑ 40,0 40,1 40,2 Kershaw 1999, lk 514.
- ↑ 41,0 41,1 Evans 2005, lk 32.
- ↑ Evans 2005, lk 34.
- ↑ Evans 2005, lk 33–34.
- ↑ Spielvogel 1996, lk 78–79.
- ↑ 45,0 45,1 Evans 2005, lk 36.
- ↑ Evans 2005, lk 33.
- ↑ Kershaw 1999, lk 517.
- ↑ Fest 1974, lk 469.
- ↑ Fest 1974, lk 468.
- ↑ Gürtner deklareeris kabinetis ka seda, et kasutatud abinõud ei loonud tegelikult uut õigust, vaid lihtsalt kinnitasid vana. Kui see on tõsi, siis oli uus seadus täiesti ebavajalik ja ülearune.Kershaw 1999, lk 518
- ↑ 51,0 51,1 Evans 2005, lk 72.
- ↑ Fest 1974, lk 470.
- ↑ Collier & Pedley 2005, lk 33–34.
- ↑ Klemperer 1998, lk 74.
- ↑ Kershaw 2001, lk 87.
- ↑ 56,0 56,1 Wheeler-Bennett 1967, lk 328.
- ↑ 57,0 57,1 57,2 57,3 57,4 Wheeler-Bennett 1967, lk 327.
- ↑ 58,0 58,1 58,2 58,3 58,4 58,5 Wheeler-Bennett 1967, lk 329.
- ↑ Wheeler-Bennett 1967, lk 330.
- ↑ Wheeler-Bennett 1967, lk 329–330.
- ↑ 61,0 61,1 Wheeler-Bennett 1967, lk 336.
- ↑ 62,0 62,1 Wheeler-Bennett 1967, lk 337.
- ↑ 63,0 63,1 Kershaw 1999, lk 520.
- ↑ Evans 2005, lk 40.
- ↑ Postimees nr. 179, 4. juuli 1934
- ↑ Postimees nr. 146, 1. juuli 1934
- ↑ Päewaleht nr. 178, 1. juuli 1934
- ↑ Esmaspäev nr. 27, 1. juuli 1934
- ↑ 69,0 69,1 Postimees nr. 147, 2. juuli 1934
- ↑ Päewaleht nr. 179, 2. juuli 1934
- ↑ Uudisleht nr. 124, 3. juuli 1934
- ↑ Uudisleht nr. 125, 5. juuli 1934
- ↑ Postimees nr. 148, 3. juuli 1934
- ↑ Ian Kershaw: Hitler. 1889–1936. Stuttgart 1998, lk 650. Reinhard Mehring: "Carl Schmitt. Aufstieg und Fall". 2009, lk 351
- ↑ Macdonogh, Giles (2001). The Last Kaiser: William the Impetuous. London: Weidenfeld & Nicolson. ISBN 978-1-84212-478-9. lk 452-453
- ↑ Simon Sebag Montefiore. "Stalin: The Court of the Red Tsar" 2003
- ↑ Paul Maracin. "Night of the Long Knives: Forty-Eight Hours That Changed The History Of The World". Lyons Press; 1. köide (2007), lk 3
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Bessel, Richard (1984). Political Violence and the Rise of Nazism: The Storm Troopers in Eastern Germany 1925–1934. New Haven: Yale University Press. ISBN 0-300-03171-8.
- Bullock, Alan (1958). Hitler: A Study in Tyranny. New York: Harper.
- Collier, Martin; Pedley, Phillip (2005). Hitler and the Nazi State. New York: Harcourt. ISBN 0-435-32709-7.
- Evans, Richard (2005). The Third Reich in Power. New York: Penguin Group. ISBN 0-14-303790-0.
- Fest, Joachim (1974). Hitler. New York: Harcourt. ISBN 0-15-602754-2.
- Frei, Norbert (1987). National Socialist Rule in Germany: The Führer State 1933–1945. Oxford: Oxford University Press. ISBN 0-631-18507-0.
- Höhne, Heinz (1970). The Order of the Death's Head: The Story of Hitler's SS. New York: Coward-McCann. ISBN 0-14-139012-3.
- Kempka, Erich (15. oktoober 1971), Erich Kempka interview, Library of Congress: Adolf Hitler Collection, C-89, 9376-88A-B
- Kershaw, Ian (1999). Hitler: 1889–1936 Hubris. New York: W. W. Norton & Company. ISBN 0-393-32035-9.
- Kershaw, Ian (2001). The "Hitler Myth": Image and Reality in the Third Reich. Oxford: Oxford University Press. ISBN 0-19-280206-2.
- Klemperer, Victor (1998). I Will Bear Witness: The Diaries of Victor Klemperer. New York: Random House. ISBN 0-375-75378-8.
- O'Neill, Robert (1967). The German Army and the Nazi Party 1933–1939. New York: James H. Heineman. ISBN 0-685-11957-2.
- Reiche, Eric G. (2002). The Development of the SA in Nürnberg, 1922–1934. Cambridge: Cambridge University Press. ISBN 0-521-52431-8.
- Schoenbaum, David (1997). Hitler's Social Revolution: Class and Status in Nazi Germany, 1933–1939. W. W. Norton & Company. ISBN 0-393-31554-1.
- Schwarzmüller, Theo (1995). Zwischen Kaiser und "Führer": Generalfeldmarschall August von Mackensen, eine politische Biographie. Dtv. Paderborn. ISBN 3-423-30823-0.
- Shirer, William L (1960). The Rise and Fall of the Third Reich. New York: Simon and Schuster. ISBN 0-671-72868-7.
- Spielvogel, Jackson J. (1996). Hitler and Nazi Germany: A History. New York: Prentice Hall. ISBN 0-13-189877-9.
- Toland, John (1976). Adolf Hitler: The Definitive Biography. New York: Doubleday. ISBN 0-385-42053-6.
- Wheeler-Bennett, John (1967). The Nemesis of Power: The German Army in Politics 1918–1945.
- Wheeler-Bennett, John (2005). The Nemesis of Power: The German Army in Politics 1918–1945 (2nd ed.). Palgrave Macmillan. ISBN 1-4039-1812-0.
- Von Papen, Franz (1953). Memoirs. London: Dutton. ASIN B0007DRFHQ.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- The History Place – Triumph of Hitler – Night of the Long Knives
- The German Embassy in the United States – The Era of National Socialism