Mine sisu juurde

Piinamine ülekuulamisvahendina

Allikas: Vikipeedia
Kaks USA sõdurit ja üks Lõuna-Vietnami sõdur Da Nangi lähedal vangistatud Põhja-Vietnami sõjavangi uppumist imiteeriva (waterboarding) meetodiga piinamas, 1968.

Piinamist ülekuulamisel kasutatakse teabe saamiseks, mitte aga piinamise kasutamine sunnitud ülestunnistuse saamiseks, olenemata sellest, kas see on õige või vale. Piinamist on ülekuulamisel kasutatud läbi aegade, nüüdisajal on see nüüd ebaseaduslik ja rikub rahvusvahelist õigust.

Lisaks piinamise moraalsetele puudustele peab enamik ülekuulamist uurivaid eksperte piinamist ebatõhusaks ja ebaproduktiivseks vahendiks täpse teabe kogumisel, kuna see tekitab sageli valet või eksitavat teavet ja kahjustab hilisemat teabe kogumist.[1][2][3][4]

Toimivuse uurimine

[muuda | muuda lähteteksti]

Valitsused, kes on piinamist laialdaselt ülekuulamiseks kasutanud, ei ole avaldanud süstemaatilist teavet nende piinamisprogrammide kohta, mis takistab nende tõhususe uurimist, kuna puudub juurdepääs salastatud teabele.[5] Young ja Kearns väidavad, et "piinamise tõhususe eksperimente on äärmiselt keeruline ohutul, kuid realistlikul viisil läbi viia." [6] Eetiliste uuringute jaoks on vaja osalejate teadlikku nõusolekut, mistõttu ei ole võimalik mittekonsensuslikku piinamist katsetada.[7] Neuroteadlane Shane O'Mara väidab oma raamatus Why Torture Doesn't Works: The Neuroscience of Interrogation, et ähvardav ülekuulamine ja piinamine kahjustavad neid ajupiirkondi, mis mälestusi tallel hoitakse.[8] Kuigi CIA on väitnud, et piinamisega teabe hankimine on teadus, väidab O'Mara, et see on tegelikult pseudoteadus.[9]

Ülestunnistuste kontrollitavus jääb piinamise tõhususe seisukohalt oluliseks küsimuseks, kuna nii ülekuulaja kui ka uuritav teavad, et kontrollitav ülestunnistus on suurema tõenäosusega õige.[10] Paljud piinamise üle elanud on avaldanud valet või mittetäielikku teavet, kuna nende eesmärk oli piinaja soove täita ja enda kannatused lõpetada, mitte teavet anda.[11]

Darius Rejali hindas 2007. aastal piinamise tõhususe olemasolevaid teaduslikke tõendeid ja järeldas: "Lühidalt öeldes annab organiseeritud piinamine halba teavet, sellesse kaasatakse palju süütuid [uuritavaid], halvendab organisatsiooni suutlikkust ja kahjustab ülekuulajaid. Lahingu või hädaolukorra ajasurve võimendab neid probleeme veelgi."[12] Rejali tunnistab, et on võimalik, et piinamine võib mõnel juhul anda kasulikku teavet, kuid üldiselt on "piinamine kõige kohmakam meetod".[12] Ajakirja Journal of Strategic Studies 2017. aasta artikli kohaselt näitavad "teaduslikud tõendid, ekspertide tunnistused ja ajaloolised andmed, et hirmutav ülekuulamine ei ole vangidelt usaldusväärse teabe hankimiseks tõhus meetod".[13] 2017. aasta ülevaade ajakirjas Psychological Perspectives on Interrogation kinnitab, et "psühholoogiline teooria ja uuringud näitavad, et karmid ülekuulamismeetodid on ebaefektiivsed."[14]

Piinamise ajalugu käsitlevad uuringud näitavad, et piinamine on tõrksateslt kinnipeetavatelt usaldusväärse teabe hankimisel tõenäoliselt olnud kulukas ja ebatõhus viis.[15] Hispaanias Toledos kuulas Hispaania inkvisitsioon aastatel 1575–1610 üle 1046 inimest. Neist, keda ei piinatud, tunnistas end süüdi 42%. Piinatutest tunnistasid süüd 29%.[16]

Filipiinide sõja ajal (1899–1902) rakendati filipiinlastest kinnipeetavatel veega piinamist. Senati komitee ühe tunnistuse kohaselt tegi umbes kaks kolmandikku piinatutest koostööd ja paljastas relvapeidikute asukohad.[17] Saddam Hussein andis Iraagis käsu piinata arvatavaid režiimivastaseid. 31 kinnipeetavast, kes ütlesid hiljem teadlastele, et nad on tõepoolest tegutsenud režiimi õõnestamiseks, tunnistasid kaksteist (39%), et olid andnud täpset teavet oma tegevuse kohta piinamisel.[18] Sellegipoolest väidab Hassner, et on võimatu improviseerida kiiret ja jõhkrat piinamist ning loota samas edukaid tulemusi: "Meie ühiskond peaks rahu või sõja ajal leppima massilise bürokraatiseeritud piinamiskampaaniaga, mis oli puudutab tuhandeid inimesi erinevatest eluvaldkondadest, olenemata süüst, et saada nõrka teavet, mis parimal juhul kinnitavad muid andmeid.[19]

Võtted

[muuda | muuda lähteteksti]

Rejali leiab, et piinamise tõhusust ei saa käsitleda, uurimata konkreetseid võtteid ja nende mõju ohvri kehale ja vaimule.[20] 2010. aastatel hakati uurima spetsiifiliste võtete mõju. Näiteks unepuuduse uuringud on leidnud, et on suur oht saada valeväiteid või ülekuulaja võib sisestada isegid valemälestusi. O'Mara viis läbi uppumist imiteeriva piinamise (ing k waterboarding)[21] uuringu ja leidis, et see suurendab valede mälestuste tekkimist. Charles A. Morgan III katsetas sõdurite vangilangemise üleelamise tehnikaid vabatahtlikel ja leidis, et need vähendasid tunnistajate poolt kurjategijate tuvastamise usaldusväärsust. Mõned uuringud viitavad sellele, et mida rohkem vägivaldseid võtteid rakendatakse, seda suurem on valeteabe saamise tõenäosus.[22]

Näited ajaloost

[muuda | muuda lähteteksti]
Inkvisiitorite piinakamber 1716. aastal

Kohtulik kasutamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Piinamist kasutati ülekuulamistel Vana-Kreeka ja Rooma õiguses ning keskaegses Rooma õiguses (kuid mitte vanaheebrea ega keskaegses Inglise õiguses). Väideti, et piinamisele saab tugineda vähemalt juhtudel, kus tulemust on võimalik kontrollida (näiteks kui süüdistatav tunnistab üles mõrvarelva matmise teatud puu alla, peaks kohtunik saatma kellegi seda välja kaevama.)[23]

Militaarrakendused

[muuda | muuda lähteteksti]

II maailmasõda

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Hiroshima aatomipommitamist Teise maailmasõja ajal piinas Jaapani salapolitsei vangi võetud Ameerika hävitaja P-51 pilooti Marcus McDildat, et teada saada, kui palju aatomipomme liitlastel oli ja millised on tulevased sihtmärgid. McDilda, kes oli algselt oma vangistajatele öelnud, et ta ei tea aatomipommist midagi (ja kes tõepoolest ei teadnud midagi tuuma lõhustumisest ), "tunnistas" edasise piinamise käigus, et USA-l on 100 aatomipommi ning et Tokyo ja Kyoto olid järgmised sihtmärgid.[24]

Ülekuulamine oli Gestapo luurest vaid üks osa; see toetus suuresti vabatahtlikule reetmisele ja informaatorite kasutamisele.[25] Gestapo piinas mitme rahvusliku vastupanuliikumise juhte, kuid enamik neist ei murdunud.[26]

1992. aasta USA armee välikäsiraamat

[muuda | muuda lähteteksti]

FM 34-52 Intelligence Interrogation, Ameerika Ühendriikide armee välikäsiraamat, selgitab, et piinamine "on halb tehnika, mis annab ebausaldusväärseid tulemusi, võib raskendada edasisi info kogumise püüdlusi ja võib panna allika ütlema seda, mida ülekuulaja tema arvates kuulda tahab."[27]

Terrorismi vastane sõda ja 2003. aasta sissetung Iraaki

[muuda | muuda lähteteksti]
Charles Graner poseerib 2003. aastal Manadel al-Jamadi's laibaga, pärast seda, kui viimane CIA poolt surnuks piinati
USA senati aruanne CIA piinamise kasutamise kohta terrorismivastase sõja ajal.

Valeinformatsioon Saddam Husseini ja al-Qaida vahelise seose kohta saadi Ibn al-Shaykh al-Libilt piinamise teel[28][29] ja George W. Bushi administratsioon tsiteeris neid andmeid mitu kuud enne 2003. aasta sissetungi Iraaki.[30][31] Bushi administratsiooni liikmed kordasid seda teavet sageli, kuigi nii Luure Keskagentuuri (CIA) kui ka Kaitseluureagentuuri (DIA) aruanded seadsid selle usaldusväärsuse tugevalt kahtluse alla, mis viitab sellele, et al-Libi eksitab ülekuulajaid tahtlikult.[32] CIA peainspektori 2004. aasta terrorismivastase võitluse, kinnipidamise ja ülekuulamistegevuse eriülevaade ei toeta seisukohta, et piinamine on ülekuulamisel tõhus.[33]

2004. ja 2008. aastatel ilmnes, et president George W. Bushi administratsioon andis loa piinamise kasutamiseks ülekuulamistel ja et Ameerika Ühendriikide töötajad on kasutanud sellist praktikat 11. septembri rünnakute ja al-Qaedaga seotud ülekuulamistel, nii välisriikides kui Guantánamo Bay kinnipidamislaagris. USA endine riikliku luureameti direktor Dennis C. Blair kirjutas 2009. aastal erinevate piinamismeetodite kasutamist ja tõhusust (keskendudes uppumist imiteerivale piinamisele) kommenteerides, et selliste meetodite kasutamisega hangiti väärtuslikku teavet.[34] Kuid senati komitee, mis uuris selliseid väiteid kasuliku teabe hankimise kohta kahtlusalustelt, kes läbisid "tõhustatud ülekuulamist", jõudis järeldusele, et nende meetoditega ei hangitud kriitilist ja väärtuslikku teavet.[35] 6700-leheküljelises senati luurekomitee aruandes CIA piinamise kohta jõuti samuti järeldusele, et CIA on korduvalt ja tahtlikult takistanud järelevalvet ning esitanud poliitikakujundajatele ja avalikkusele valeandmeid koordineeritud lekitamise kaudu valeandmeid piinamise kui ülekuulamismeetodi tõhususest.[36]: 4 [37]

Avalik arvamus

[muuda | muuda lähteteksti]

Paljud inimesed usuvad, et piinamine toimib või et see võib isegi terrorismivastases võitluses olla imevahend.[38][39] Telesarjas 24 kujutas piinamist tõhusana, suurendades ameeriklaste toetust piinamisele.[40] Uuringud näitavad, et mõned USA elanikud toetavad piinamist, kui nad usuvad, et see on tõhus, kuid ka märkimisväärne arv toetab piinamist isegi siis, kui nad ei pea seda tõhusaks luureandmete allikaks.[40] Ajakirjanikud on kritiseerinud 2012. aasta filmi "Zero Dark Thirty", mis kujutas Osama bin Ladeni otsimist ja tabamist, kuna see kujutas piinamist tõhusa luureandmete kogumise võtmena, mis viis bin Ladeni hoone avastamiseni, kuigi tegelikult leiti hoone põhjaliku andmete analüüsi abil.[41][42][43]

Üle maailma on suhtumine piinamise ülekuulamisel kasutamise kohta erinev – madalaim toetus on registreeritud Lääne-Euroopa riikides ja suurim toetus Türgis ja Lõuna-Koreas (kus enamik vastajaid toetas piinamise kasutamist ülekuulamisel) ning Keenias, Indias ja Nigeerias aastatel 2006–2008 küsitletud 31 riigi hulgas.[44] ICRC 2016. aastal 16 riigis läbi viidud uuring näitas, et toetus sõjalise teabe hankimiseks piinamisele oli kõrgeim Iisraelis, Nigeerias, USA-s ja Iraagis ning madalaim Jeemenis, Colombias, Šveitsis ja Hiinas.[45][46] Jeremy D. Mayeri, Naoru Koizumi ja Ammar Anees Maliku uuringus leiti, et vastuseis piinamise kasutamisele ülekuulamisel on seotud tugevamate poliitiliste õigustega, kuid mitte majandusliku arengu ega terrorismiohuga.[47] Ühe uuringu kohaselt peavad piinamist ebatõhusaks suurema tõenäosusega need inimesed, kes usuvad on oma olemuselt ebamoraalne.[48]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Bohannon, John (27. jaanuar 2017). "Scientists to Trump: Torture doesn't work". Science. DOI:10.1126/science.aal0669. Vaadatud 7. märtsil 2023. The potential moves reopen a question that most scientists considered closed: Does torture work? [...] Most experts who study interrogation, and some individuals who conducted interrogations and later went public, disagree [that torture works].
  2. ↑ Lowth, M. (2017). "Does torture work? Donald Trump and the CIA". The British Journal of General Practice: The Journal of the Royal College of General Practitioners. 67 (656): 126. DOI:10.3399/bjgp17X689701. PMC 5325643. PMID 28232351. This report concluded (as did the CIA) that torturing prisoners was not an effective means of obtaining intelligence or cooperation.
  3. ↑ Otis, Pauletta (detsember 2006). "Educing Information: The Right Initiative at the Right Time by the Right People". Swenson, Russell (toim). Educing Information: Interrogation: Science and Art: Foundations for the Future (PDF). Intelligence Science Board: Phase 1 Report. National Defense Intelligence College. Lk xix-xx. ...although there is no valid scientific research to back the conclusion, most professionals believe that pain, coercion, and threats are counterproductive to the elicitation of good information. The authors cite a number of psychological and behavioral studies to buttress the argument, but are forced to return to the statement: 'more research is necessary.'
  4. ↑ Elliott, Carl (11. november 2015). "The neuroscience of interrogation: Why torture doesn't work". New Scientist. Vaadatud 7. märtsil 2023. Controlled studies on the effectiveness of torture would be morally abhorrent. But there is a lot of information on the psychological and physiological effects of severe pain, fear, extreme cold, sleep deprivation, confinement and near-drowning. [...] As O'Mara emphasises, torture does not produce reliable information largely because of the severity with which it impairs the ability to think. Extreme pain, cold, sleep deprivation and fear of torture itself all damage memory, mood and cognition. Torture does not persuade people to make a reasoned decision to cooperate, but produces panic, dissociation, unconsciousness and long-term neurological damage. It also produces an intense desire to keep talking to prevent further torture.
  5. ↑ Hassner 2020a, lk 2, 25.
  6. ↑ Young ja Kearns 2020, lk 161.
  7. ↑ Matthews, Richard (2008). "Indecent Medicine Revisted: Considering Physician Involvement in Torture". Allhoff, Fritz (toim). Physicians at war: the dual-loyalties challenge. International Library of Ethics, Law, and the New. Kd 41. Springer Science & Business Media. Lk 118. DOI:10.1007/978-1-4020-6912-3_7. ISBN 9781402069123 – cit. via Google Books.
  8. ↑ Jacobson 2017, lk 102.
  9. ↑ O’Mara, Shane; Schiemann, John (2019). "Torturing science: Science, interrogational torture, and public policy". Politics and the Life Sciences. 38 (2): 180–192. DOI:10.1017/pls.2019.15. PMID 32412207.
  10. ↑ Franklin, James (2009). "Evidence gained from torture: wishful thinking, checkability and extreme circumstances" (PDF). Cardozo Journal of International and Comparative Law. 17 (2): 281–290. Vaadatud 29. juunil 2021.
  11. ↑ Costanza, Mark A.; Gerrity, Ellen (detsember 2009). "The Effects and Effectiveness of Using Torture as an Interrogation Device: Using Research to Inform the Policy Debate" (PDF). Social Issues and Policy Review. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 18. aprill 2013. Vaadatud 5. märtsil 2013.
  12. ↑ 12,0 12,1 Rejali 2009, lk 478.
  13. ↑ Jacobson 2017, lk 101–102.
  14. ↑ Vrij et al. 2017, lk 927.
  15. ↑ Hassner 2020a, lk 7, 26.
  16. ↑ Hassner 2020b, lk 17, 22, 24.
  17. ↑ Einolf 2014, lk 56.
  18. ↑ Einolf 2021, lk 6.
  19. ↑ Hassner 2020b, lk 36.
  20. ↑ Rejali 2009, lk 92.
  21. ↑ "Elu CIA salavangla piinakambrites". Eesti Ekspress. Vaadatud 18. detsembril 2024.
  22. ↑ Rejali 2009, lk 95–96.
  23. ↑ Franklin, James (2001). The Science of Conjecture: Evidence and Probability Before Pascal. Baltimore: Johns Hopkins University Press. Lk 26–27. ISBN 0-8018-6569-7.
  24. ↑ Jerome T. Hagen (1996). War in the Pacific, Chapter 25 "The Lie of Marcus McDilda". Hawaii Pacific University. Lk 159–160. ISBN 978-0-9653927-0-9.
  25. ↑ Rejali 2009, lk 493–494.
  26. ↑ Rejali 2009, lk 496.
  27. ↑ United States Department of the Army (28. september 1992). FM 34-52: Intelligence Interrogation (PDF). Lk 1–8.
  28. ↑ Schecter, Cliff (2008). The Real McCain. Polipoint Press. Lk 124. ISBN 9780979482298.
  29. ↑ Beers, Rand (jaanuar 2008). "No More: No Torture. No Exceptions" (PDF). The Washington Monthly. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 23. juuni 2011. Vaadatud 2. septembril 2010. ... was interrogated by both the United States and Egypt, and—as was publicly reported—tortured by Egyptian authorities
  30. ↑ Isikoff, Michael; Mark Hosenball (11. juuni 2008). "Spies, Lies and the White House". Newsweek. Originaali arhiivikoopia seisuga 15. juuni 2008. Vaadatud 23. aprillil 2009.
  31. ↑ Isikoff, Michael; Mark Hosenball (12. mai 2009). "Death in Libya". Newsweek. Originaali arhiivikoopia seisuga 16. märts 2010. Vaadatud 13. mail 2009.
  32. ↑ Bush's War. PBS. 25. märts 2008. Originaali arhiivikoopia seisuga 11. detsember 2018.
  33. ↑ Blakeley 2011, lk 244.
  34. ↑ Shane, Scott (22. aprill 2009). "Interrogations' Effectiveness May Prove Elusive". The New York Times. Originaali arhiivikoopia seisuga 14. august 2018. Vaadatud 5. märtsil 2013.
  35. ↑ Burke, Jason (26. jaanuar 2017). "Does torture work – and is it worth the cost?". The Guardian. Originaali arhiivikoopia seisuga 30. detsember 2018.
  36. ↑ "Committee Study of the Central Intelligence Agency's Detention and Interrogation Program, Foreword by Senate Select Committee on Intelligence Chairman Dianne Feinstein, Findings and Conclusions, Executive Summary" (PDF). United States Senate Select Committee on Intelligence. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 9. detsember 2014. Vaadatud 15. juunil 2015. Declassification Revisions December 3, 2014
  37. ↑ Mazzetti, Mark (9. detsember 2014). "Senate Torture Report Condemns C.I.A. Interrogation Program". The New York Times. Originaali arhiivikoopia seisuga 9. detsember 2014. Vaadatud 9. juunil 2014.
  38. ↑ Hassner 2020a, lk 7.
  39. ↑ Janoff-Bulman 2007, lk 429.
  40. ↑ 40,0 40,1 Young ja Kearns 2020, lk 156.
  41. ↑ Bruni, Frank (8. detsember 2012). "Opinion | Bin Laden, Torture and Hollywood". The New York Times (Ameerika inglise). ISSN 0362-4331. Vaadatud 19. jaanuaril 2023.
  42. ↑ Wolf, Naomi (4. jaanuar 2013). "A letter to Kathryn Bigelow on Zero Dark Thirty's apology for torture". The Guardian (inglise). Vaadatud 19. jaanuaril 2023.
  43. ↑ Schlag, Gabi (1. juuni 2021). "Representing torture in Zero Dark Thirty (2012): Popular culture as a site of norm contestation". Media, War & Conflict (inglise). 14 (2): 174–190. DOI:10.1177/1750635219864023. ISSN 1750-6352.
  44. ↑ Miller, Peter (2011). "Torture Approval in Comparative Perspective". Human Rights Review (inglise). 12 (4): 441–463. DOI:10.1007/s12142-011-0190-2. ISSN 1874-6306.
  45. ↑ Schlein, Lisa (5. detsember 2016). "Survey: Acceptance of Torture During War Growing". Voice of America (inglise).
  46. ↑ Sieff, Kevin (5. detsember 2016). "More Americans support torture than Afghans, Iraqis and South Sudanese. Why?". The Washington Post. Vaadatud 22. augustil 2023.
  47. ↑ Mayer, Jeremy D.; Koizumi, Naoru; Malik, Ammar Anees (2014). "Does Terror Cause Torture? A Comparative Study of International Public Opinion about Governmental Use of Coercion". Examining Torture: Empirical Studies of State Repression (inglise). Palgrave Macmillan US. Lk 43–61. ISBN 978-1-137-43916-1.
  48. ↑ Leidner et al. 2018, lk 3.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Piinamine_ülekuulamisvahendina&oldid=6783638"