Teadlik nõusolek

Allikas: Vikipeedia

Informeeritud nõusolek ehk informeeritud nõusolek ehk teavitatud nõusolek on otsusevõimelise inimese vabatahtlik nõusolek selleks, et temaga või temasse otseselt puutuvalt midagi tehakse (näiteks talle tehakse kirurgiline operatsioon või töödeldakse tema isikuandmeid), kui ta seda andes on teadlik selle tegevuse olemusest ja eesmärgist ning selle võimalikest tagajärgedest.[1]

Teadliku nõusoleku mõiste on pärit patsiendiga tehtavate ravi- ja diagnostikaprotseduuride ning katsealuste osalusel tehtavate inimkatsete kontekstist.

Normatiivse bioeetika seisukohast on teatud protseduuride tegemine ilma teadliku nõusolekuta lubamatu. Kui asjaosaline ei ole otsusevõimeline, delegeeritakse informeeritud nõusoleku andmine või sellest keeldumine asendusotsustajale.[1]

Patsiendi ja katsealuse teadliku nõusoleku nõude põhjendused[muuda | muuda lähteteksti]

Patsiendi ja katsealuse informeeritud nõusoleku nõudel on mitu põhjendust.

Patsiendi ja katsealuse tervise ja heaolu kaitse[muuda | muuda lähteteksti]

Teadliku nõusoleku nõue ei lase teadlastel katsealuste huvidest üle sõita ning kaitseb patsiente arstide paternalistlike otsustuste eest selle kohta, mis on patsiendile hea.[1]

Kui lähtutakse utilitarismist, siis tekib järgmine raskus. Miks peaks arvestama kangekaelse patsiendi otsust, kui ta ei usalda meditsiini, ei hooli oma tervisest, lähtub ainult religioossetest või moraalsetest kaalutlustest, ja miks hoolida katsealuste nõusolekust, kui kaalul on uue ravimi väljatöötamine, mis on üldsuse huvides?[1]

Autonoomia kaitsmine[muuda | muuda lähteteksti]

1970ndatel hakati teadliku nõusoleku nõuet põhjendama patsiendi ja katsealuse autonoomia kaitsmise vajadusega (Ruth Faden, Tom Beauchamp, James Childress). Beauchampi ja Childressi järgi seisneb autonoomia selles, et tegutsetakse vabalt, järgides ise valitud plaani (ja see erineb autonoomiast Harry Frankfurti mõistes, mis tähendab seda, et tahetakse seda, mida tahetakse tahta); ennast valitsetakse ilma teiste sekkumiseta ja selliste piiranguteta nagu valiku tegemiseks ebapiisav informeeritus, samuti pettuseta ja muude vabatahtlikkust takistavate teguriteta. Bioeetikas ja biojuuras on ka palju teisi autonoomiakäsitusi. Patsiendi otsust keelduda vereülekandest religioossetel põhjustel, kuigi see päästaks tema elu, ei austata mitte tema tervise kaitsmiseks, vaid selleks, et ta saaks iseennast valitseda.[1]

Põhjenduse lõpuleviimiseks tuleb põhjendada autonoomia kaitsmise nõuet ennast ning näidata, et teadliku nõusoleku nõude austamine on õige viis autonoomia kaitsmiseks.[1]


Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]