Hispaania inkvisitsioon

Allikas: Vikipeedia
Hispaania inkvisitsiooni vapp. Mõõk risti kõrval sümboliseerib ketserite karistamist, oliivioks teisel pool patukahetsejatele andestamist. Vappi ümbritseb ladinakeelne lause EXURGE DOMINE ET JUDICA CAUSAM TUAM. PSALM. 73 ehk Tõuse, Jumal, seleta oma riiuasi. Psalm. 73.

Hispaania inkvisitsioon oli institutsioon, mis asutati 1478. aastal Hispaania katoliiklike valitsejate Isabel I ja Fernando II poolt eesmärgiga säilitada oma kuningriikides katoliku kiriku puhtust. Hispaania inkvisitsiooni algeks on sarnased institutsioonid, mis eksisteerisid Euroopas alates 12. sajandist, eriti 1184. aastal Prantsusmaal asutatu. Hispaania inkvisitsioon kuulus monarhia otsese võimu alla ja kaotati lõplikult alles Isabel II valitsusajal aastal 1834, kuigi juba 1812. aastal kiideti see muutus Cádizi kohtutes absoluutse häälteenamusega heaks.

Inkvisitsioon kui kiriklik tribunal omas võimu ainult ristitud kristlaste üle. Seejuures ei saa aga unustada, et suurema osa selle ajaloost polnud ei Hispaanias ega temast sõltuvatel territooriumitel usuvabadust, seega kuulusid inkvisitsiooni kohtualluvusse kõik Hispaania kuninga alamad.

Inkvisitsiooni toimimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esiteks tuleb arvesse võtta, et inkvisitsioon ei toiminud omavoliliselt, vaid vastavalt kanoonilisele õigusele. Selle toimingud olid üksikasjalikult väljendatud niinimetatud “Instruktsioonides” (hisp k Instrucciones), mis oli koostatud peainkvisiitorite Torquemada, Deza ja Valdési poolt.

Süüdistuse esitamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inkvisitsiooni linna saabudes oli esimeseks sammuks armuedikt, mille luges ette inkvisiitor pärast pühapäevast missat. Selgitati võimalikke ketserlusilminguid ja julgustati koguduse liikmeid pöörduma inkvisitsioonikohtu poole, et kergendada oma südametunnistust. Neid nimetati armuediktideks, sest kõigile, kes end armuandmisperioodil (umbkaudu ühe kuu vältel) kohtule üles andsid, pakuti võimalust kirikult lepitust paluda, seda ilma tõsiste karistusteta. Selline lubadus oli väga tõhus ja paljud inimesed läksidki vabatahtlikult kohtu ette. Ainult enda ülesandmisest aga ei piisanud: vaja oli süüdistada ka teisi kaasosalisi. Just informaatorid olid inkvisiitoritele ammendamatuteks teabeallikateks. Aja vältel asendati armuediktid nn usuediktidega, mis kaotasid võimaluse vabatahtlikult kirikuga lepitust saada.

Kaebused olid anonüümsed, seetõttu ei olnud süüalusel mingisugust võimalust tuvastada süüdistajate isikuid. See oli inkvisitsioonivastaste (näiteks Cortes de Castilla,1518) üks kritiseeritumaid punkte. Tegelikkuses esines tihti kadedusest ja isiklikust vaenust põhjustatud valesüüdistusi. Paljud süüdistused olid aga tähtsusetutel põhjustel. Inkvisitsioon tekitas naabrite vahel hirmu ja umbusaldust ning haruldased ei olnud isegi kaebused sugulaste vahel.

Kinnipidamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast kaebust uurisid juhtumit hindajad (hisp k calificadores), kes pidid selgeks tegema, kas toime oli pandud ketserlusakt ja seejärel süüdlane vangistati. Tegelikkuses leidsid aga aset paljud ennetava vangistamise juhtumid, millest mõnede puhul pidi kinnipeetu ootama vanglas kuni kaks aastat, enne kui hindajad ta juhtumit uurisid.

Süüaluse kinnipidamisel konfiskeeris inkvisitsioon ka inimese varad. Vahialuse varandust kasutati tema ülalpidamis- ja kohtukuludeks, mistõttu jäid vangistatu lähedased tihtipeale vaesusesse. Alles 1561. aastal anti välja juhised olukorra parandamiseks.

Kogu protseduur viidi läbi saladuskatte all nii avalikkuse kui ka süüaluse enda eest, keda ei informeeritud talle osaks saavatest süüdistustest. Võisid mööduda kuud või suisa aastad, ilma et talle oleks teada antud, miks ta vangistatud on. Vangikamber oli eraldatud ja vangistuse jooksul ei lubatud teda ei missale ega ka armulauale. On olemas kindlaid tunnistusi selle kohta, et inkvisitsiooni kongid ei olnud kehvemad kui riikliku kohtu omad. Mõned kinnipeetud surid vanglas, nagu sel ajastul tavaline oli.

Kohtuprotsess[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inkvisitsioonikohus - Francisco de Goya

Inkvisitsiooniprotsess koosnes mitmetest istungitest, kus tunnistasid nii süüdistuse esitajad kui ka süüalune. Viimasele määrati tribunaliliikmest kaitsja, kelle tööks oli süüalust vaid nõustada ning õhutada teda tõtt rääkima. Istungit juhtis peaprokurör. Süüdistatava ülekuulamised toimusid kohtukirjutaja (notario del secreto - saladuse üleskirjutaja) juuresolekul, kes pani süüaluse sõnad üksikasjalikult kirja (inkvisitsiooni toimikud, võrreldes ajastu teiste kohtusüsteemide omadega, äratavad tähelepanu dokumentatsiooni täielikkuse poolest). Enese kaitsmiseks oli süülusel kaks võimalust: abono ("käendus" ehk otsida tema poolt olevaid tunnistajaid) või tacha ("ümberlükkamine" - tõestada, et süüdistajate tunnistajad ei ole usaldusväärsed).

Süüaluste ülekuulamisel kasutati piinamist, kuid mitte süstemaatiliselt. Seda rakendati eelkõige judaismis ja alates 16. sajandist protestantismis kahtlustatavate puhul. Näiteks piinati , Ameerika ajaloolase Henry Charles Lea hinnangul aastatel 1575-1610 Toledo kohtus ligikaudu kolmandikku ketserluses süüdistatavatest. Teistel perioodidel varieerus osakaal märkimisväärselt. Piinamine oli alati vahend, et saada süüaluse ülestunnistus, mitte karistus kui selline. Seda kasutati soost ning vanusest hoolimata, ka üle 14 aastaste laste ja vanurite puhul.

Piinamiskamber - Bernard Picart

Inkvisitsiooni poolt kõige sagedamini kasutatavad piinamisprotseduurid olid strappado, nn rätik ja piinapink. Strappado kujutas endast protsessi, kus süüalune, kelle pahkluude külge olid seotud raskused, rihmratta abil lae alla riputati. Seejärel lasti tal järsult kukkuda, mille tulemusena kannatasid käed ja jalad tugevate sikutuste all, vahel ka liigesest välja tulles. Piinamisviis „rätik“, teise nimega veepiin, seisnes rätiku või lapi asetamises ohvri suhu, lastes sel imendada kannust pealavalatavat vett, tekitades seeläbi uppumistunde. Kõige levinumaks vahendiks oli aga piinapink.

Olles piinamisprotseduuri lõpetanud, kohtusid inkvisiitorid piiskopi esindaja ning niinimetatud konsultantidega, teoloogia või kanoonilise õiguse ekspertidega “usukonsultatsioonil”. Hääletati kohtuasja üle ja väljastati otsus, mis pidi üksmeelne olema, vastasel juhul tuli raport Ülemkohtule saata.

Kohtuotsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Protsessi tulemused võisid olla järgmised:

  • Kohtualune võidi õigeks mõista, kuid seda juhtus väga harva.
  • Protsess võidi peatada ja süüdistatav seega vabadusse jääda, olles siiski kahtlusalune, kelle kohtuasi võis iga hetk jätkuda. Protsessi peatamine oli üks õigeks mõistmise viisidest, mis võimaldas seda lõpetada ilma avalikult tunnistamata, et süüdistused olid ekslikud.
  • Kaebealune võidi panna pattu kahetsema. Süüdimõistmise korral, tuli tal avalikult kahetseda oma kuritegusid (de levi, ehk suulise ustavusvande läbi katoliku kirikule, kui tegemist oli väiksema kuriteoga ja de vehementis raske kuriteo puhul, mis kujutas endast kirjalikku tõotust, mille murdmise puhul ootas surm tuleriidal) ning talle määrati karistus, milleks võis olla näiteks sambenito (riietus, mida süüdistatav kahetsuse märgiks kandma pidi), pagendamine (ajutine või igavene), trahvid või galeerile sõudjaks saatmine.
  • Süüdistatav võis olla „lepitatud“. Peale avaliku tseremoonia, kus süüdimõistetu leppis ära katoliku kirikuga, olid olemas ka karmimad karistused, nende seas pikad vangistus- või galeeritööperioodid ning kogu vara ja hüvede konfiskeerimine. Samuti eksisteerisid füüsilised karistused, nagu piitsutamine.
  • Kõige rangem karistus oli surm tuleriidal. See määrati ketseritele, kes ei öelnud lahti oma vaadetest, ja mitmendat korda süüdistatavatele. Hukkamine oli avalik. Kui süüdimõistetu kahetses, kägistati ta enne tuleriidale viimist garrote vil'i (kägistamiseks mõeldud masin) abil, vastasel juhul põletati ta elusalt.

Sagedased olid ka juhud, mil süüdimõistetu põletati „piltlikult“, kas sellepärast, et ta mõisteti süüdi, kui teda polnud füüsiliselt kohal, või seepärast, et ta suri enne kohtuprotsessi lõppu. Karistuste määramine oli erinevatel ajajärkudel varieeruv. Usutakse, et surmanuhtlused olid sagedased eelkõige inkvisitsiooni esimesel etapil (García Cárceli andmetel mõistis Valencia kohus enne 1530. aastat surma 40% kohtualustest, kuid pärast langes see protsent 3-le.)

Autodafee[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hispaania inkvisitsiooni korraldatud suurejoonelised avalikud vaatemängud

Francisco Ricci - Autodafee (1683)

Süüdimõistva otsuse korral pidi süüdimõistetu osalema autodafee (auto de fe) nime kandval tseremoonial, mis tähistas (enamikel juhtudel) tema tagasitulekut kiriku rüppe või tema karistust parandamatu ketserina. Autodafeed võisid olla isiklikud („privaatne auto“) või avalikud („avalik auto“ või „üldine auto“).

Kuigi autodafeed ei omanud erilist pühalikkust ega laiahaardelist publikut, muutusid need ajapikku pühalikeks piduliku õhkkonna ning suure rahvamassiga tseremooniateks. Auto de fe lõppes muutudes barokiaegseks etenduseks koos peensusteni väljatöötatud lavastusega, et tekitada vaatajatele võimsat elamust.

Autodafeesid viidi tavaliselt läbi puhkepäevadel suuremõõtmelistes avalikes paikades (sageli linna peaväljakul). Autodafeedega seotud rituaalid algasid juba eelneval õhtul (nn „Rohelise Risti rongkäik/protsessioon“) ning kestsid mõnikord terve päev. Vahel kanti autodafee tseremoonia kunstnike poolt ka lõuendile: üks kuulsamatest näidetest on Prado muuseumis säilitatud Francesco Rizzi maal, mis kujutab 1680. aasta 30. juunil toimunud Madridi peaväljaku pidustusi (vaata pilti). Viimane autodafee leidis aset 1691. aastal.

Hispaania inkvisitsiooni Must Legend[muuda | redigeeri lähteteksti]

16. sajandi keskpaigas, samal ajal toimuva protestantide tagakiusamise käigus, hakkas mitmete Euroopa protestantlike haritlaste sulest ilmuma ettekujutus inkvisitsioonist, mis liialdas selle negatiivsete külgedega propagandistlikel põhjustel. Üks esimesi, kes sel teemal kirjutas, oli inglane John Foxe (1516-1587), pühendades Hispaania inkvisitsioonile terve peatüki oma raamatust The Book of Martyrs. Musta Legendi teiseks allikaks oli Sanctae Inquisitionis Hispanicae Artes, mis oli allkirjastatud varjunimega Reginaldus Gonzalvus Montanus, kuid mille tõenäoliselt kirjutatasid kaks eksiilis olevat hispaania protestanti Casiodoro de Reina ja Antonio del Corro. See raamat saavutas suure edu ning tõlgiti inglise, prantsuse, hollandi, saksa ja ungari keelde, tugevdades inkvisitsiooni negatiivset kuvandit Euroopas.Hollandlased ja inglased, Hispaania poliitilised rivaalid, aitasid samuti kaasa Musta Legendi levikule.

Teised inkvisitsiooni Musta Legendi allikad pärinevad Itaaliast. Fernando II Katoliiklase katsed laiendada Hispaania inkvisitsiooni Napolisse panid aluse mitmetele rahutustele. Seetõttu toimus seal hispaaniavastaseid ülestõuse kuni 1564. aastani. Sitsiilias, kus inkvisitsioon kehtestati, toimusid 1511. ja 1516. aastal samuti selle kohtuvormi vastased rahutused. Paljud XVI sajandi itaalia autorid viitavad õudusega inkvisiitorite tegevustele.