Pann

Pann on toidunõu, mida kasutatakse toiduainete kuumtöötlemiseks – praadimiseks, röstimiseks ja hautamiseks.

Tavaline pann on madala servaga ümmargune metall anum, mille külge on käepidemena kinnitatud vars. Vars on tavaliselt tehtud puust, kuid pann võib olla ka varreta. Varreta panni tõstetakse eemaldatava varre ehk panninäpitsaga. Pannil võib olla kaas. Kuigi pannil ei ole põhimõtteliselt piiranguid suuruse osas, on nende läbimõõt tavaliselt 2–3 dm. Serv ei paikne põhjaga täisnurga all, vaid on kaldu, nii et panni ülaserva läbimõõt on suurem põhja läbimõõdust.

Traditsiooniline pann on valmistatud raud- või vask plekist. See peab olema niisugune materjal, mis võimalikult palju kuumeneks, kuid samas kuumuse käes ei laguneks ega annaks toidule materjali maitset. Seevastu varre abil peab olema võimalik igal ajal panni soojusallikalt ära võtta ja sellepärast peab vars olema sellisest materjalist, mis võimalikult vähe kuumeneks, näiteks puidust.

Selleks, et roog (näiteks pannkoogid, kotletid, biifsteek, härjasilm või praekartulid) panni külge kinni ei jääks ega läheks kõrbema, tuleb panni eelnevalt rasvatada ja toidu valmistamise käigus lisada rasvainet: searasva, võid, taimeõli, taimerasva või loomarasva. See, kui palju rasva pannile panna, sõltub valmistatavast toidust: kala või kanaliha praadimisel peab kogu panni põhi olema üleni vedela rasvaga kaetud, aga pannkookide valmistamisel on tarvis kõigest õhukest kihti, et tainas panni külge kinni ei jääks. Mõnele eriti rasvasele toidule, näiteks sealihale, ei ole vahel üldse vaja rasva lisada, sest seda eritub toidust isegi piisavalt.

Rasv täidab veel mitut otstarvet. See niisutab panni pinda, suurendab toidu ja panni vahelist kokkupuutepinda, toimib kuumutava massina, mis lühendab praadimise aega ning annab toidule lõhna ja maitset.

Liha praadimiseks sobib hästi raske valatud malmpann, mis tagab tänu massiivsele põhjale ühtlase ja püsiva temperatuurijaotuse.

Vasest panne tunti juba Mesopotaamias. Pannid olid tuntud nii Vana-Kreekas kui ka Vana-Roomas. Enne seda, kui 19. sajandi keskel leiutati pliit, kasutati sageli selliseid panne, millel oli kolm jalga, et panni saaks asetada tuleaseme, näiteks lõkke kohale, samuti vars.

Tänapäevased pannid on tihti valmistatud alumiiniumist ning kaetud erilisest tehismaterjalist (näiteks teflonist) kleepumisvastase kihiga, mis võimaldab praadida kas vähese rasvaga või üldse ilma rasvata. Kuigi niisugune toit on tervislik, pole see sageli nii maitsev kui tavalisel pannil tehtu.

Mittekleepuva pinnaga panni leiutas 1956 USA keemiatööstusettevõte DuPont ja hakkas seda turustama kaubamärgi Teflon all. Esialgu polnud teflonpannide kate vastupidav, aga peatselt seda parandati ja mõnekümne aastaga levisid teflonpannid üle maailma. Sellegipoolest ei ole teflonpann nii vastupidav kui näiteks malmpann ning kui selle pinda terava esemega kriipida, siis võib see panni jäädavalt kahjustada.

Teflonpanni ei tohi kuumutada kõrgema temperatuurini kui 240 °C. Selle temperatuuri võib kergesti saavutada juba minutitega. Kuid kõrgemal temperatuuril teflonkate laguneb ja eritab mürgiseid gaase. Siiski on välja töötatud suurematki kuumust taluv teflonkiht.

Kasutamise käigus võib panni pinnale koguneda ebaühtlane tavaliselt pruunikas kiht karamelliseerunud suhkrutest, süsivesikutest ja/või valkudest. See kiht halvendab panni küpsetusomadusi ja sellepärast tuleb seda aeg-ajalt eemaldada. Selleks otstarbeks on välja töötatud mitmesuguseid nõudepuhastusvedelikke. See kiht ei ole üldiselt mürgine ja seda võib püüda ka lihtsalt maha kaapida, aga kui selline kiht peaks tekkima teflonpannile, siis tuleb olla sellega väga ettevaatlik, et teflonkihti mitte kahjustada.

Vaata ka

ahjupann