Ozoli mõis (Dikļi kihelkond)

Asendikaart

Ozoli mõis 1903. aasta kaardil. Väljavõte kaardilt "Wegekarte des Wolmarschen Kreises mit den Kirchspiels- und Gutsgrenzen" (1903). Mõisa maad on kaardil tähistatud numbriga 108

Ozoli mõis (saksa keeles Lappier, läti keeles Ozolmuižas pils) oli rüütlimõis (fideikomiss) Liivimaal Volmari kreisis Dikļi kihelkonnas. Praegu asub Lätis Limbaži piirkonnas Brīvzemnieki vallas Ozolmuiža külas.

Ajalugu

Esimesed teated mõisast pärinevad 1334. aastast, mil omanik said Korffid. Algselt oli see Carlsbergi mõisa kõrvalmõis. Heinrich Korwen pärandas selle oma kasulastele Ungernite suguvõsast. Aastal 1521 müüs Heinrich Ungern mõisa 6000 marga eest oma õdedele. Aastal 1542 jagati ostetud mõisad ära ja Ozoli said endale abielus olnud õe Elisabethi lapsed, nime poolest Rosenid Neist poegadest jäi mõisa elama üksnes Kersten, kes pärandas selle ka oma pojale Jürgenile. Tolle tütar Gertrud viis mõisa aastaks 1648 Mengdenite valdusse.

Mõis kuulus 1782. aastast kuni 1920. aasta maareformini Mellinite suguvõsale. 1993. aastast asub mõisa peahoones põhikool.

Mõisa suurus

Bienenstammi andmetel oli mõisa suurus 1816. aastal 12 ja 5/6 adramaad, sellele allus 258 mees- ja 273 naishinge. Aastal 1641 oli mõisa suurus 1 ja 1/2 adramaad, koos Carlsbergi karjamõisaga 3 ja 1/2 adramaad. Aastal 1688 oli mõisa suurus üheksa adramaad, aastal 1734 oli adramaid 7 ja 7/8, aastal 1757 aga 12 ja 5/8. Aastal 1823 oli mõisa suurus 11 ja 13/20 adramaad. Aastal 1832 oli mõisal adramaid 11 ja 13/20, aastal 1881 aga 5 ja 10/80, lisaks 13 ja 30/80 adramaad mõisatele kuuluvate talude valduses.

Karjamõisad

Aastal 1816 kuulus mõisale kaks karjamõisat: Carlsberg ja Koskullshof. Carlsberg oli vana Koskulli suguvõsa valdus, mille kõrvalmõisad olid nii Budenbroka mõis kui ka Ozoli mõis; võib-olla ka Dikļi mõis. Aastal 1334 ostis selle Gerhard von Ungern, hiljem kui Ungernid omandasid ka Ozoli, kujunes Carlsberg kõrvalmõisaks ja veel hiljem karjamõisaks.

Koskullshof oli algselt Carlsbergi kõrvalmõis, mis kandis ka nime Seckendorf, ent kui Koskullid olid Carlsbergi Ungernitele müünud, jäi see nende ainsaks valduseks selles piirkonnas. Aastal 1448 müüsid nad selle mõisa 6100 marga eest Krüdeneridele. Krüdeneridelt omandas selle Engelbrect Ungerm, kes aastal 1499 müüs selle Jürgen Gutzleffile. Hiljem olid selle omanikeks Friedrich von Ranitz ja Bartholomäus Patkul Ķieģeļi mõisast. Aastal 1598 ostis mõisa 6000 poola kuldna eest Heinrich Tiesenhausenile Kongutast. Aastal 1625 läks mõis Olof Jacobson Gulbo ja Martin Pauli valdusse. Neilt omandas selle nende kasuvend Dietrich Baykull. Tema poja George lesk Anna müüs mõisa aastal 1688 Ozoli Mengdenitele, misjärel sellestki valdusest karjamõis kujunes.

Mõisaansambel

Ozoli mõisa peahoone

Häärber

Peahoone ehitati XVIII sajandi lõpus, mil mõisa omanikuks oli Georg Johann von Mellin. Peahoone on klassitsistlikus stiilis, kaunistamisel on kasutatud ohtrasti stukki. Enamus kõrvalhooneid on peahoone ümber, veidi eemal järve kaldal asuvad magasiait ja saun. Peahoone juures on regulaarse planeeringuga park, mis rajati samuti XVIII sajandil. Nii peahoone kui ka park on riikliku kaitse all olevad kultuurimälestised. Kunstimälestistena on riikliku kaitse all veel viis selle mõisa ahju, kaks lage ja ühe saali interjöör.

Park

Mõisa juures kasvavad kaksteist Ozolmuiža allee pärna, kakskümmend Ozolmuiža tamme, Ozolmuiža saared, Ozolmuiža künnapuu, Ozolmuiža lehis, Ozolmuiža mänd ja Jaanitule aseme lehis on looduskaitse all.

Kirjandus

• Sakk, Ivar. Läti mõisad. Reisijuht. Tallinn: EVG Print, 2006. Lk 55-56.

Välislingid

• Sissekanne Läti mõisate saidil; fotod (läti keeles)