Dikļi kihelkond

Dikļi kihelkond
saksa keeles Kirchspiel Dickeln
läti keeles Dikļu draudzes novads
Kihelkonnakirik: Dikļi kirik
Dikļi kirik

Dikļi kihelkonna mõisad 1903. aasta kaardil. Väljavõte kaardilt "Wegekarte des Wolmarschen Kreises mit den Kirchspiels- und Gutsgrenzen" (1903). Kaardil pole kujutatud lõuna pool asunud lahustükki, kus asus Mazbrenguļi mõis

Dikļi kihelkonna lahustükk Rubene ja Straupe kihelkonna vahel 1903. aasta kaardil. Väljavõte kaardilt "Wegekarte des Wolmarschen Kreises mit den Kirchspiels- und Gutsgrenzen" (1903)

Dikļi kihelkond (saksa keeles Kirchespiel Dickeln, läti keeles Dikļu draudzes novads) oli haldusüksus Liivimaal Volmari kreisis.

Ajalugu

Dikļi kihelkonnale pani alguse aastal 1630 kihelkonna alale ehitatud kabel, milles hakkasid teenistusi pidama Aloja kihelkonna õpetajad. See tõi kaasa Aloja ja Salatsi kihelkonna vahelise tüli, sest ka Salatsi kihelkond pidas neid alasid enda koosseisu kuuluvaks ning nii hakkasid seal käima ka Salatsi kirikuõpetajad. Kihelkondadevaheline sõda lõppes sellega, et piirkond allutati hoopis Umurgale.

Kihelkonna alad kuulusid aastani 1650 Umurga kihelkonda, seejärel üritas sealne piirkond iseseisvuda, ent aastal 1655 ei kiitnud konsistoorium seda heaks. Olukord, kus Dikļi pidas end iseseisvaks kihelkonnaks, aga kirik seda ei tunnistanud, kestis aastani 1669, mil Dikļi ka ametlikult iseseisvaks kihelkonnaks kuulutati. Aastast 1873 oli Dikļi abikirikuks Augstroze kirik. Patronaadiõigus kuulus Dikļi mõisale, kaaspatroonideks olid kihelkonna rüütlimõisate omanikud.

Volmari kreis Ludwig August Mellini kaardil "Atlas von Liefland, oder von den beyden Gouvernementern u. Herzogthümern Lief- und Ehstland, und der Provinz Oesel" (1798)

Dikļi kihelkonna mõisad

• Budenbroka (Schujenpahlen) rüütlimõis
• Dikļi (Pastorat Dickeln) kirikumõis
• Dikļi (Dickeln, varem Hof von der Paale) rüütlimõis, fideikomiss
• Mazbrenguļi (Klein-Wrangelshof, varem Urumpae) rüütlimõis
• Ozoli (Lappier) rüütlimõis, fideikomiss

Kirjandus

• Bienenstamm, Herbord Carl Friedrich von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826. Lk 245-6 [1].
• Büsching, Anton Friedrich. Magazin für die neue Historie und Geographie: IX. Land-rolle des Herzogthums Liefland vom Jahr 1765. Halle: Johann Jacob Curt, 1773. Lk 370 [2].
• Hagemeister, Heinrich von. Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen, 1836. Lk 110-4 [3].
• Hupel, August Wilhelm. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland. Dritter und letzter Band. Riga: zu finden bey Johann Friedrich Hartknoch, 1782. Lk 110-3 [4].
• Richter, Adolf. Baltische Verkehrs- und Adressbücher. Bd I. Livland. Riga, 1909.