Dikļi kihelkond

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Dikļi kihelkond

saksa keeles Kirchspiel Dickeln
läti keeles Dikļu draudzes novads

Kihelkonnakirik: Dikļi kirik
Dikļi kihelkonna mõisad 1903. aasta kaardil. Väljavõte kaardilt Wegekarte des Wolmarschen Kreises mit den Kirchspiels- und Gutsgrenzen (1903). Kaardil pole kujutatud lõuna pool asunud lahustükki, kus asus Mazbrenguļi mõis
Dikļi kihelkonna lahustükk Rubene ja Straupe kihelkonna vahel 1903. aasta kaardil. Väljavõte kaardilt Wegekarte des Wolmarschen Kreises mit den Kirchspiels- und Gutsgrenzen (1903)

Dikļi kihelkond (saksa keeles Kirchespiel Dickeln, läti keeles Dikļu draudzes novads) oli haldusüksus Liivimaal Volmari kreisis.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Kihelkonna alad kuulusid aastani 1650 Umurga kihelkonda, seejärel üritas sealne piirkond iseseisvuda, ent aastal 1655 ei kiitnud konsistoorium seda heaks. Taoline olukord, kus Dikļi pidas end iseseisvaks kihelkonnaks, aga kirik seda ei tunnistanud, kestis aastani 1669, mil Dikļi ka ametlikult iseseisvaks kihelkonnaks kuulutati.[1] Aastast 1873 oli Dikļi abikirikuks Augstroze kirik.[2] Patronaadiõigus kuulus Dikļi mõisale, kaaspatroonideks olid kihelkonna rüütlimõisate omanikud.

Volmari kreis Ludwig August Mellini kaardil Atlas von Liefland, oder von den beyden Gouvernementern u. Herzogthümern Lief- und Ehstland, und der Provinz Oesel (1798)

Dikļi kihelkonna mõisad[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Materialen zur Kirchengechichte, E. H. von Busch lk. 522
  2. http://www.augstrozesbaznica.lv/lat/vesture/

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Bienenstamm, Herbord Carl Friedrich von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826. Lk 245-6 [1].
  • Büsching, Anton Friedrich. Magazin für die neue Historie und Geographie: IX. Land-rolle des Herzogthums Liefland vom Jahr 1765. Halle: Johann Jacob Curt, 1773. Lk 370 [2].
  • Hagemeister, Heinrich von. Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen, 1836. Lk 110-4 [3].
  • Hupel, August Wilhelm. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland. Dritter und letzter Band. Riga: zu finden bey Johann Friedrich Hartknoch, 1782. Lk 110-3 [4].
  • Richter, Adolf. Baltische Verkehrs- und Adressbücher. Bd I. Livland. Riga, 1909.