Otto Krusten
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Märts 2026) |
| Otto Krusten | |
|---|---|
 Otto Krusten | |
| Sünninimi | Otto Krustein |
| Sündinud |
18. juuni 1888 Muraste |
| Surnud |
23. veebruar 1937 Tallinn |
| Rahvus | eestlane |
| Haridus | Ants Laikmaa ateljeekool, Peterburi Kunstide Edendamise Seltsi kool |
| Tegevusala | karikaturist |
Otto Krusten (õieti Otto Krustein, pseudonüüm Raudnõges; 18. juuni 1888, Muraste – 23. veebruar 1937, Tallinn) oli eesti karikaturist.
Krusten sündis Muraste mõisa aedniku pojana. Aastatel 1905–1907 õppis ta Ants Laikmaa ateljeekoolis. Aastatel 1907–1908 ja 1911–1913 oli ta Peterburis Kunstide Edendamise Seltsi koolis vabakuulaja.[viide?]
Krusten töötas aastal 1919 Tallinnas Haridusministeeriumi Põhja-Eesti kunstikaitsetoimkonna ametnikuna ning 1922–1927 Tartus ajalehe Postimees toimetuses. Vahemikus 1924–1926 toimetas ta Postimehe satiirilist ajakirja Sädemed, mille asutas aastal 1905 Karl August Hindrey. 1922 andis Krusten koos Gori ja Harald Vellneriga välja ajakirja Tohuwabohu (ilmus vaid üks number). Aastast 1927 tegutses ta Tallinnas Päevalehe naljalisa Kratt toimetuses ja 1932–1936 oli selle ajakirja tegevtoimetaja.[viide?]
Krusten kuulus Eesti Kunstnikkude Rühma ja rühmitusse Siuru.[viide?]
Aastal 1936 Krusten haigestus, mille tagajärjel olid tema mõlemad käed halvatud.[1] Ta suri 23. veebruaril 1937 ja ta maeti 27. veebruaril 1937 Rahumäe kalmistule. [viide?]
Looming
[muuda | muuda lähteteksti]Alates aastast 1906 joonistas Krusten karikatuure ajalehtedele, satiiriajakirjadele ja albumile "Õitsituled". Ta lähtus Müncheni rühmituse Simplicissimus ja Olaf Gulbranssoni eeskujust ning kujundas välja isikupärase, stiilse ja lakoonilise joonekäsitluse. Ta tegi eesti kultuuri- ja ühiskonnategelastest tabavaid humoristlikke šarže.[viide?]
Tema karikatuure ilmus järgmistes väljaannetes:
- Edasi II (1906)
- Sõnumete lisa (1906)
- Meie Mats (1906–1910, 1917)
- Kuulipilduja (1906–1907)
- Meie Mats Ise (1907)
- Päevakaja (1907)
- Soolaleiba (1907)
- Sädemed (1907)
- Õnnewalaja (1908)
- Perekonnaleht (1909)
- Päevaleht (1911)
- –Kilk (1912–1913)
- Sarjaja (1912–1914)
- Oma Maa II (1913)
- Vana Meie Mats (1917)
- Tallinna Teataja
- Vaba Maa
- Kratt
- Õitsituled
Krusten debüteeris aastal 1909 Tartus eesti kunsti näitusel. Aastal 1917 liitus ta Eesti Kunstiseltsi korraldatud näitusel. 1919 liitus ta Kunstiühinguga Pallas. Alates aastast 1922 osales ta näitustel mitmel pool Euroopas, nt nii Helsingis, Pariisis, Lübeckis jaKielis. Tema isikunäitusid toimusid 1924 Tallinnas ning 1929 Kölnis ja Kopenhaagenis. Lisaks võttis ta osa mitmest välisnäitustest ja rahvusvahelisest karikatuurinäitusest, nt Saksamaal, sealhulgas Berliinis (1930–1931), Rootsis Stockholmis (1933) ja Põhjamaade karikatuurinäitusel (1932).[viide?]
Peale karikatuuride on ta loonud ka raamatugraafikat, maale ja koloreeritud joonistusi.
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Otto Krusten oli Erni Krusteni ja Pedro Krusteni vend.
Raamatud
[muuda | muuda lähteteksti]- Rein Loodus – "Otto Krusten", kujundaja Heinrich Valk (Kunst, 1972)
Šaržid ja karikatuurid
[muuda | muuda lähteteksti]
Metsa vähenemine
Allikad
[muuda | muuda lähteteksti]- EKABL, lk 212
- Jaan Jensen (1947). Otto Krusteni kümnenda surmapäeva puhul. Sirp ja Vasar. 01.03
- Hoia Ronk (1923). Eesti karrikatuur. – Paul Olak (toim), Õitsituled II (lk 67–80). Tallinn: Eesti Ajakirjanikkude Ühing. https://www.digar.ee/arhiiv/et/raamatud/44139
- Muraste küla lugu
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Hindrey, K. A. (1937). "O. Krusten surnud!". Postimees. Lk 5. Vaadatud 19.09.2018.