Gori (karikaturist)
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Aprill 2020) |
Vello Agori (kuni aastani 1935 Grigori Tõnisson, tuntud ka kui Georg Tõnisson, kunstnikunimega Gori; 20. veebruar 1894 Pärnu – 7. oktoober 1944 Tallinn) oli eesti karikaturist.
Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]
Gori isa Jüri oli Pärnu poeglaste gümnaasiumi kojamees ja tema ema Anna pesunaine[1]. Õigeusklikust perest poiss kanti kirikukirja Grigorina, kuid laste seas hakati teda kutsuma kui Gori, sedasi sündis ka tema tulevane karikaturisti pseudonüüm[2]. Esimesed kaks klassi käis Pärnu gümnaasiumis, siis Pärnu linnakoolis. Juba kooli ajal alustas õpinguid Rudolf Lepiku juures. Algul saatis oma karikatuure kõikjale, kuid neid ei avaldatud, peamiselt töötas ta müürsepana. 1911. aastal ilmusid Gori esimesed paarkümmend tööd ajakirjades Sädemed ja Meie Mats. 1913. aastal asus elama Tallinna ja hakkas tööle ajalehes Leek. Esimese maailmasõja ajal 1915. aastal jaanuaris[3] mobiliseeriti ta Vene tsaariarmeesse ja saadeti Poola. 1915. aastal oma esimeses lahingus Danzigi all[3] langes ta sakslaste kätte vangi ja oli Saksa sõjavang 1915.–1918. aastal. Kodumaal levisid aga kuuldused, nagu Gori oleks sõjas langenud. 1918. aasta lõpul avaldas Päevaleht koguni nekroloogi, milles tundis sügavat kahetsust särava talendi hukkumise üle. Kuid 1919. aasta algul ilmus Gori elusa ja tervena Meie Matsi toimetusse ning asus innuga tööle. 1919. aasta augustis asutas Gori koos Hendrik Saarega (Kivilombi Ints) pilkelehe Sipelgas. Ajakiri jäi aga aasta pärast seisma, kuna raamatukaupmees ja kirjastaja Jakob Ploompuu ostis enne üles Sipelga paberi ja seejärel selle toimetajad-omanikud. Samal ajal tegi Gori kaastööd ka ajalehele Meie Mats ja ajakirjale Odamees. Aastatel 1920–1938 töötas ta Waba Maa toimetuses ja avaldas pilte pseudonüümi Gori all. Kui Jakob Ploompuu lubas Goril teha kaastööd muudelegi väljaannetele, siis kirjastusühisuse Vaba Maa juht Aleksander Veiler seda ei lubanud, kuid see-eest muretses talle soodsalt korteri ja andis talle palka juurde. Koos honoraridega teenis karikaturist Veileri juures 50 000 marka kuus, mis 1920. aastatel oli ministri palk. Ta oli kõige paremini teeniv kunstnik Eestis[2].
1928. aastal andis Gori välja karikatuuriraamatu "Knock out", mis kiiresti läbi müüdi. "Knock-outi" on iseloomustatud järgnevalt: Rõkkavat naeru, tervet naeru on tulvil täis suu, kui lehitsed teda esmakordselt, ent viiendal-kuuendal lehitsemiskorral oled tõsine ja süvened temasse kui sügavalt läbi tuntud ühiskondlikku elu käsitlevasse romaani[4]. "Knock-outi" üht tuntumat joonistust "Demokraatia kaks palet" on esile tõstnud nii Ilmar Reiman kui ka Romulus Tiitus. R. Tiitus leiab, et "koomiline ei pruugi alati olla seoses naeruga, et koomilise ühiskondlik haare võib ulatuda sügavasse traagikasse". R. Tiitus soovib öelda, et kui Gori oleks kirjutanud teksti, et mul ei ole raha, et osta leiba, siis oleks lugeja selle karikatuuri unustanud kiiresti, sest elu pakkus neid kontraste palju. Nõude asemele elatusvahendi järele, mida võiksime normaalselt eeldada, asub aga ootamatult soov – surmavahendi järgi! Igavesest viletsusest on sugenenud ainuke lohutus – surm, ja sedagi ei saa täita elamiseks määratud vahendi tõttu"[5].
Aastatel 1930 ja 1931 osales Gori koos Otto Krusteniga rahvusvahelisel rändnäitusel, kus Gori esines kümne karikatuuriga ja Krusten 40 karikatuuriga. Võib üsna kindlalt öelda, et just tänu sellele rändnäitusele tõusis eesti karikatuurikunst Euroopas arvestatavale kohale[6].
1934. aastal Eestis alanud vaikiv ajastu lõpetas Gori vaba tegevuse. Mitmed tema karikatuurid jäid tsensuuri tõttu ilmumata ja osad tõid ajalehtedele pahandusi. 1941. aastal arreteerisid Nõukogude okupatsioonivõimud Gori, kuid vabastasid ta tingimusel, et hakkab oma ilmuvates karikatuurides kritiseerima spekulante ja loodreid, lisaks sunniti teda joonistama Eesti iseseisvuse ja poliitikute vastaseid poliitilisi karikatuure, mis avaldati 1944. aasta oktoobris Rahva Hääles.[viide?]
Saksa okupatsiooni ajal pidi Gori lausa kaks korda vangistuses olema. Esimese vangistuse ajal (08.09.1941–09.07.1942)[3] pidi ta kümme kuud tegema sunnitööd turbarabas. 1941. aasta septembris vahistati Gori Saksa rahva ja tema füüreri mõnitamise eest, ning ta mõisteti üheks aastaks Patarei vanglasse[3], kus tema kongikaaslane oli ta 15-aastane poeg Olevi, kes oli komsomoli astumise avalduse kirjutanud[6]. Sedasi sundisid sakslased Gorit Jossif Stalini ja Nõukogude Liidu vastaseid karikatuure joonistama, mis avaldati Eesti Sõnas. 9. juulil 1942 vabastati Gori Patarei vanglast. Järgnevalt ilmusid Gori tehtud karikatuurid ajalehtedes Maa Sõna, Eesti Sõna ja mujal küll sageli hoopis teise nime all, kuid joonistusstiil reetis kunstniku. Tema piltides polnud aga enam endist teravust. Teist korda vangistati Gori 27. juulil 1943 ja vabastati 6. novembril 1943[3]. 1944. aastal avaldas ta vaid mõne karikatuuri. Kaks nädalat hiljem, pärast Eesti taasokupeerimist Nõukogude Liidu poolt, kutsuti Gori ülekuulamisele NKVD peamajja Pagari tänaval. 7. oktoobril 1944 leiti Gori oma korteris Laulupeo 15–7 surnult. Ametliku teate järgi oli Gori teinud enesetapu, kuid karikaturist Edmund Valtman, kes oli temaga eelnevalt kohtunud 21. septembril 1944, ei pidanud Gori enesetappu tõenäoliseks ega välistatud NKVD "abistavat kätt"[2].
Gori maeti 13. oktoobril 1944 Siselinna kalmistule, kus tema matustel esinesid kõnedega Jaan Jensen, Adamson-Eric ja Konstantin Osvet[7].
Looming[muuda | muuda lähteteksti]
Juba Pärnu Gümnaasiumis oli ta hea joonistaja ja andis korra nädalas välja naljalehte, kus karikeeris õpetajaid[6]. Tema esimesed karikatuurid avaldati ajalehes Meie Mats 1911. Gori varased teosed olid juugendlikud ja ekspressionistlikud joonistused[8]. Neid ilmus 1911 Postimehe lisas Sädemed (Tartu) ja ajakirjas (Eesti) Kodu. Esimese maailmasõja ajal kujunes välja kunstnikule iseloomulik piltsatiir, mis tungis kõigi ühiskonnaelu külgedeni.[8] Tema karikatuure läbis sügav põlgus harimatute, tuimade ja ahnete uusrikaste vastu.[8] Karl August Hindrey ja Otto Krusteni kõrval oli Gori oma aja kõige populaarsem karikaturist, kes jõudis luua kokku kuni 40 000 joonistust.[8]
Gori loomingut on iseloomustanud alljärgnevad isikud. Eduard Laugaste: Avara fantaasiaga ja lööva sõnaosaga on ta kõige teravamalt satiiriline. Seejuures võib Gori luua väga mitmekesises stiilis. Tema loomingus on konstateeritud maailmavaateliste seisukohavõttude ebastabiilsust, mis võib tulla ainete ja eesmärkide dikteerimisest karikatuuride tellijate poolt või ka muudest isiklikumat laadi põhjusist (...) Nii Gori kui Krusten oskavad hingeliigutusi näo kaudu tabavalt edasi anda.[9]. Romulus Tiitus: Gori joonistusliku väljendusvõime, kujutava objekti edasiandmise oskusena peab nimetama, et see on küllalt jõuline, lapidaarne, mõjuv, omapärane[5]. Heinz Valk: ...kel lisaks tüüpide leidmise oskusele, värvika olustiku nägemisele ja rahvaliku kõnekeele teadmisele on ka selgeltnägija suutlikus inimloomuse süvakihtidesse tungida. Ja lisaks sellele jäägitu ausus (...) Ta ei vihka, ei sõima ega solva, sest siis kaotanuks nali oma tähenduse ja mõju[10].
Gori joonistusi ja loomingut[11][12]:
| Aastad | Väljaanne | Märkused |
|---|---|---|
| 1938 | 7me magaja päev | Noor-Eesti suvealbum |
| 1934–1937 | Ahoi! | Eesti Ajakirjanike Liidu väljaanne |
| 1933 | Ajude Gümnastika | |
| Allers Familj-Journal (Hälsingborg, Rootsi) | ||
| 1941 | Ateist | Usuvastane ajakiri |
| 1931–1933 | Edasi (Leningradi ajaleht) | Bolševistlik ajaleht |
| 1916–1918 | Eesti Heal | Ilmusid peamiselt Gori luuletused ja följetonid[13] |
| 1911 | Eesti Kodu | |
| 1942–1943 | Eesti Sõna | |
| 1922–1938 | Esmaspäev | Ilmusid karikatuurisarjad "Sinine esmaspäev" ja "Gori nädalakroonika" |
| Helsingin Sanomat (Soome) | ||
| 1914 | Hommik | |
| 1929 | Ilo | |
| Известия (Moskva) | ||
| 1938 | Jaanipäev | Noor-Eesti suvealbum |
| 1938 | Jüripäev | Noor-Eesti kevadealbum |
| 1929 | Kaitse Kodu! | |
| Kaja | ||
| 1912–1914, 1919 | Kilk | |
| 1938 | Kirilind | |
| 1930 | Kirjanduslik Orbiit | |
| 1916–1918 | Kladderadatsch | Saksa sõjavangis olles joonistas Gori mõningaid karikatuure Saksa ajakirjale Kladderadatsch |
| 1925 | Kratt | |
| 1920 | Kodu | |
| 1938 | Künnipäev | Noor-Eesti maialbum |
| 1936 | Laste Rõõm | |
| 1908, 1914-1915 | Leek | Avaldas lisaks karikatuuridele ka värsse, följetone ja lühipalu. Hiljem avaldas ka päevakajalisi vesteid. |
| Le Rire (Pariis) | ||
| 1942–1943 | Maa Sõna | |
| 1935–1938 | Maa Hääl | |
| 1919–1922 | Meie Mats | Esimene karikatuur ilmus 1911. Oli vastutav toimetaja (1919–1920) |
| 1914–1915 | Meie Tallinna Ajaleht | Toimetuse liige (1914–1915) |
| 1913–1914 | Nalja Mart | |
| 1930 | Nool | |
| 1940–1941, 1944 | Noorte Hääl | Oli toimetuse liige (1940–1941) |
| 1919 | Odamees | Tartus |
| 1931 | Olion | |
| Ogonjok | ||
| 1923, 1932, 1938–1940 | Rahvaleht | Toimetuse liige (karikaturist), ilmus karikatuurisari "Peremees ja sulane" (1939–1940) |
| Rahva Hääl | ||
| 1923–1927 | Ronk | |
| 1912, 1914 | Sarjaja | Päewalehe pilkelisa |
| Sotsiaaldemokraat | ||
| 1919–1928 | Sipelgas | Pilkelehe asutaja koos Hendrik Saarega (Kivilombi Ints) |
| 1920 | Sipelga-Kalender | |
| Sirp ja Vasar | ||
| 1934 | Suletud ümbrik | Romaanide raamat |
| 1923, 1925 | Sädemed (Postimehe lisa), Tartu | |
| Söndagsnisse-Strix (Rootsi) | ||
| The Times (London) | ||
| 1922 | Tohuwabohu | Vastutav toimetaja (ilmus 1 number) |
| 1923 | Tuulispea | |
| Tuulispää (Helsingi) | ||
| 1939 | Tänapäev | |
| 1906 | Uudised | |
| 1937–1938 | Uus Ilm (New York) | |
| 1921–1938 | Vaba Maa | Oli selle lehe karikaturist-illustraator, alates 1922 ilmusid tema karikatuurid
kõigis Vaba Maa kontserni ajalehtedes. Ilmus karikatuurisari "Eesti ajalugu" (1930–1931). Vaba Maa sulgemise põhjenduseks tõid ametivõimud Gori joonistatud viis šarži välismaa riigijuhtidest |
| 1919 | Vana Meie Mats | |
| 1923 | Vemmal | Edasi tasuta lisaleht |
| 1922–1924 | Vikerkaar | |
| 1922–1939 | Õitsituled | |
| 1922–1940 | Ühistegelised Uudised |
Šarže[muuda | muuda lähteteksti]
Karl August Hindrey, Nalja album 1920
Arnold Süvalep, Õitsituled 1922
Artur Tupits, Õitsituled 1922
Karikatuure[muuda | muuda lähteteksti]
Moeharrastaja, Waba Maa, 27. juuni 1933
Ristiisa Angelus, Waba Maa, 22. mai 1936
Aavik ja Veski keelt küpsetamas, Waba Maa, 20. veebruar 1936
Kodukaunistamine, Waba Maa, 9. mai 1936
Trotski läheb Mehhikosse, Waba Maa, 29. detsember 1936
Inglise-Ameerika poliitika, Eesti Sõna 18. märts 1943
Näitused[muuda | muuda lähteteksti]
Gori esines rahvusvahelistel näitustel Saksamaal, Austrias, Rootsis, sh Põhjamaade karikatuurinäitusel Saksamaal 1930–1931 ja Stockholmis 1932, eesti kunsti ülevaatenäitusel Pariisis, Lübeckis ja Kielis 1929, Kölnis ja Kopenhaagenis 1929–1930.
Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]
- Gori Lori. Kerge genre. Monoloogid ja dialoog. Tallinn, 1920.
- Jänes-Koljat. Muinasjutt lastele. Tallinn, 1920.
- Kaluri Miku. Lastejutt piltidega. Tallinn, 1921.
- Kiisu-Kiisu! Lastenaljad. Tallinn, 1920.
- Knock-out. Karikatuurid ja vested. Tallinn, 1928; 2. trükk Faatum 1999.
- Kollane, must, valge. Lastelugu piltidega. Pärnu, 1920.
- Kriimustused. Naljandid. Tallinn, 1921.
- Lood lastele. Tallinn, 1921.
- Lõbus ABD lastele. Pärnu, 1922.
- Lõbus lumememm. Laste jõululeht. Pärnu, 1921.
- Miku imelikud juhtumised tähestikuga. Lastelugu – piltidega. Tallinn, 1922.
- Muiked wingus. Naljandid. Tallinn, 1921.
- Nipet-Näpet. Lastenaljad. Tallinn, 1920.
- Sõdur Sass. Lastelugu. Tallinn, 1919.
- Uudishimuline pärdik. Lastelugu piltidega. Tallinn, 1923.
- Vorstivalmistaja Haim. Hirmus ja õudne naljakas lugu kõvade närvidega lastele. Pärnu, 1920.
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
21. juunil 1920 abiellus Gori Lydia Viitpoomiga ning neil sündisid pojad Vello (1921) ja Olev (1925). Isegi poegadele nimepanekul ei jätnud Gorit maha naljasoon: Vello on tagurpidi peaaegu Olev.
Mõlemal pojal oli joonistamisannet ja huumorimeelt, kuid keeruline aeg ei soosinud nende ande arengut. Olevist sai trammijuht ja Vello oli raadioparandaja[6].
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Kalev Vilgats (28. märts 2014). "Linnakodaniku majas näeb Gori karikatuure". Pärnu Postimees.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Pärnu Postimees, nr. 86, 6 mai 2014 - Kalev Vilgats - Eesti tuntuim karikaturist Gori väärib kodulinnas jäädvustamist
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Martti Soosaar (2003). Tuntud ja tundmatu Gori. Tallinn: Eesti Enstüklopeediakirjastus.
- ↑ Ilmar Reiman. Eesti kirjandus nr 12 1928. Lk 679-680.
- ↑ 5,0 5,1 Romuls Tiitus. Gori: elust ja tööst. Lk 56.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 Heiki Raudla (30. oktoober 2003). "Alati on süüdi rööpaseadjad". Pärnu Postimees.
- ↑ Heiki Raudla (30. oktoober 2003). "Alati on süüdi rööpaseadjad". Pärnu Postimees.
- ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 Anne Lõugas, Näituse "Gori 100" pressitekst, 6.01.1994
- ↑ Eduard Laugaste (1939). Eesti kirjandus karikatuuris. Tartu: Akadeemilise Kirjandusühingu Kirjastus. Lk 226.
- ↑ Gori (1999). Knock-out. Karikatuurid ja vested (2. trükk). Tallinn: Faatum. Lk 5. ISBN 9985-856-17-1.
- ↑ Eesti biograafiline andmebaas
- ↑ Roosmarii Kurvits ja Anu Pallas (1. detsember 2015). Eesti ajakirjanduse biograafiline leksikon 1689–1940. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 102.
- ↑ Eesti Heal ja „Meie aeg“: Esimese maailmasõja aegne laagrikirjandus eesti sõjavangidele Saksamaal. II
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Romulus Tiitus. "Gori. Elust ja tööst." Tallinn, 1960.
- Eero Medijainen. "Maailm prowintsionu peeglis. Rahvusvahelised suhted ja Eesti välispoliitika karikatuuridel 1918–1940." Tartu, 1998.
- Martti Soosaar. "Tuntud ja tundmatu Gori", Eesti Entsüklopeediakirjastus 2003, ISBN 9985701445
- Heinz Valk Gorist (1997. aastal tehtud raadiosaate "Maailmapilt" üleskirjutus) – raamatus: "Olnust olevatele. Martin Viirandi heliarhiivist", Tallinn 2012, lk 472–479
- Kas mäletad? Võitleja, veebruar 1962, nr 2, lk 8 Johannes Lauristini, Johannes Varese, Neeme Ruusi ja Karl Säre karikatuurid; märts 1962, nr 3, lk 8 Olga Lauristini, Johannes Semperi, Paul Keerdo ja Jürna karikatuurid.
- Eesti hauakaevajad 25 aasta eest. Võitleja, juuni 1965, nr 6, lk 2 (eelmiste ja Juliane Tellmanni, Nikolai Karotamme, August Jakobsoni ja Johannes Semperi karikatuurid).