Mine sisu juurde

Gori (karikaturist)

Allikas: Vikipeedia
Vello Agori

Vello Agori (kuni aastani 1935 Grigori Tõnisson, tuntud ka kui Georg Tõnisson, kunstnikunimega Gori; 20. veebruar 1894 Pärnu7. oktoober 1944 Tallinn) oli eesti karikaturist.

Tema isa Jüri oli Pärnu poeglaste gümnaasiumi kojamees ja tema ema Anna pesunaine[1]. Õigeusklikust perest poiss kanti kirikukirja Grigorina, kuid laste seas hakati teda kutsuma kui Gori, sedasi sündis ka tema tulevane karikaturisti pseudonüüm[2]. Esimesed kaks klassi käis Pärnu gümnaasiumis, siis Pärnu linnakoolis. Juba kooli ajal alustas õpinguid Rudolf Lepiku juures. Algul saatis oma karikatuure kõikjale, kuid neid ei avaldatud, peamiselt töötas ta müürsepana. 1911. aastal ilmusid Gori esimesed paarkümmend tööd ajakirjades Sädemed ja Meie Mats. 1913. aastal asus elama Tallinna ja hakkas tööle ajalehes Leek. Esimese maailmasõja ajal 1915. aastal jaanuaris[3] mobiliseeriti ta Vene tsaariarmeesse ja saadeti Poola. 1915. aastal oma esimeses lahingus Danzigi all[3] langes ta sakslaste kätte vangi ja oli Saksa sõjavang 1915.–1918. aastal. Kodumaal levisid aga kuuldused, nagu Gori oleks sõjas langenud. 1918. aasta lõpul avaldas Päevaleht koguni nekroloogi, milles tundis sügavat kahetsust särava talendi hukkumise üle. Kuid 1919. aasta algul ilmus Gori elusa ja tervena Meie Matsi toimetusse ning asus innuga tööle. 1919. aasta augustis asutas Gori koos Hendrik Saarega (Kivilombi Ints) pilkelehe Sipelgas. Ajakiri jäi aga aasta pärast seisma, kuna raamatukaupmees ja kirjastaja Jakob Ploompuu ostis enne üles Sipelga paberi ja seejärel selle toimetajad-omanikud. Samal ajal tegi Gori kaastööd ka ajalehele Meie Mats ja ajakirjale Odamees. Aastatel 19201938 töötas ta Waba Maa toimetuses ja avaldas pilte pseudonüümi Gori all. Kui Jakob Ploompuu lubas Goril teha kaastööd muudelegi väljaannetele, siis kirjastusühisuse Vaba Maa juht Aleksander Veiler seda ei lubanud, kuid see-eest muretses talle soodsalt korteri ja andis talle palka juurde. Koos honoraridega teenis karikaturist Veileri juures 50 000 marka kuus, mis 1920. aastatel oli ministri palk. Ta oli kõige paremini teeniv kunstnik Eestis[2].

1928. aastal andis Gori välja karikatuuriraamatu "Knock out", mis kiiresti läbi müüdi. "Knock-outi" on iseloomustatud järgnevalt: Rõkkavat naeru, tervet naeru on tulvil täis suu, kui lehitsed teda esmakordselt, ent viiendal-kuuendal lehitsemiskorral oled tõsine ja süvened temasse kui sügavalt läbi tuntud ühiskondlikku elu käsitlevasse romaani[4]. "Knock-outi" üht tuntumat joonistust "Demokraatia kaks palet" on esile tõstnud nii Ilmar Reiman kui ka Romulus Tiitus. R. Tiitus leiab, et "koomiline ei pruugi alati olla seoses naeruga, et koomilise ühiskondlik haare võib ulatuda sügavasse traagikasse". R. Tiitus soovib öelda, et kui Gori oleks kirjutanud teksti, et mul ei ole raha, et osta leiba, siis oleks lugeja selle karikatuuri unustanud kiiresti, sest elu pakkus neid kontraste palju. Nõude asemele elatusvahendi järele, mida võiksime normaalselt eeldada, asub aga ootamatult soov – surmavahendi järgi! Igavesest viletsusest on sugenenud ainuke lohutus – surm, ja sedagi ei saa täita elamiseks määratud vahendi tõttu"[5].

Aastatel 1930 ja 1931 osales Gori koos Otto Krusteniga rahvusvahelisel rändnäitusel, kus Gori esines kümne karikatuuriga ja Krusten 40 karikatuuriga. Võib üsna kindlalt öelda, et just tänu sellele rändnäitusele tõusis eesti karikatuurikunst Euroopas arvestatavale kohale[6].

1934. aastal Eestis alanud vaikiv ajastu lõpetas Gori vaba tegevuse. Mitmed tema karikatuurid jäid tsensuuri tõttu ilmumata ja osad tõid ajalehtedele pahandusi. 1941. aastal arreteerisid Nõukogude okupatsioonivõimud Gori, kuid vabastasid ta tingimusel, et hakkab oma ilmuvates karikatuurides kritiseerima spekulante ja loodreid, lisaks sunniti teda joonistama Eesti iseseisvuse ja poliitikute vastaseid poliitilisi karikatuure, mis avaldati 1944. aasta oktoobris Rahva Hääles.[viide?]

Saksa okupatsiooni ajal pidi Gori lausa kaks korda vangistuses olema. Esimese vangistuse ajal (08.09.1941–09.07.1942)[3] pidi ta kümme kuud tegema sunnitööd turbarabas. 1941. aasta septembris vahistati Gori Saksa rahva ja tema füüreri mõnitamise eest, ning ta mõisteti üheks aastaks Keskvanglasse[3], kus tema kongikaaslane oli ta 15-aastane poeg Olev, kes oli komsomoli astumise avalduse kirjutanud[6]. Sedasi sundisid sakslased Gorit Jossif Stalini ja NSV Liidu vastaseid karikatuure joonistama, mis avaldati Eesti Sõnas. 6. juulil 1942 vabastati Gori Keskvanglast. Järgnevalt ilmusid Gori tehtud karikatuurid ajalehtedes Maa Sõna, Eesti Sõna ja mujal küll sageli hoopis teise nime all, kuid joonistusstiil reetis kunstniku. Tema piltides polnud aga enam endist teravust. Teist korda vangistati Gori 27. juulil 1943 ja vabastati 6. novembril 1943.[3] 1944. aastal avaldas ta vaid mõne karikatuuri. Kaks nädalat hiljem, pärast Eesti taasokupeerimist NSV Liidu poolt, kutsuti Gori ülekuulamisele NKVD peamajja Pagari tänaval. 7. oktoobril 1944 leiti Gori oma korterist Laulupeo 15–7 surnult. Ametliku teate järgi oli Gori teinud enesetapu, kuid karikaturist Edmund Valtman, kes oli temaga eelnevalt kohtunud 21. septembril 1944, ei pidanud Gori enesetappu tõenäoliseks ega välistatud NKVD "abistavat kätt".[2]

Gori maeti 13. oktoobril 1944 Tallinna Aleksander Nevski kalmistule, kus tema matustel esinesid kõnedega Jaan Jensen, Adamson-Eric ja Konstantin Osvet.[6]

Juba Pärnu Gümnaasiumis oli ta hea joonistaja ja andis korra nädalas välja naljalehte, kus karikeeris õpetajaid[6]. Tema esimesed karikatuurid avaldati ajalehes Meie Mats 1911. Gori varased teosed olid juugendlikud ja ekspressionistlikud joonistused[7]. Neid ilmus 1911 Postimehe lisas Sädemed (Tartu) ja ajakirjas (Eesti) Kodu. Esimese maailmasõja ajal kujunes välja kunstnikule iseloomulik piltsatiir, mis tungis kõigi ühiskonnaelu külgedeni.[7] Tema karikatuure läbis sügav põlgus harimatute, tuimade ja ahnete uusrikaste vastu.[7] Karl August Hindrey ja Otto Krusteni kõrval oli Gori oma aja kõige populaarsem karikaturist, kes jõudis luua kokku kuni 40 000 joonistust.[7]

Gori loomingut on iseloomustanud alljärgnevad isikud. Eduard Laugaste: Avara fantaasiaga ja lööva sõnaosaga on ta kõige teravamalt satiiriline. Seejuures võib Gori luua väga mitmekesises stiilis. Tema loomingus on konstateeritud maailmavaateliste seisukohavõttude ebastabiilsust, mis võib tulla ainete ja eesmärkide dikteerimisest karikatuuride tellijate poolt või ka muudest isiklikumat laadi põhjusist (...) Nii Gori kui Krusten oskavad hingeliigutusi näo kaudu tabavalt edasi anda.[8]. Romulus Tiitus: Gori joonistusliku väljendusvõime, kujutava objekti edasiandmise oskusena peab nimetama, et see on küllalt jõuline, lapidaarne, mõjuv, omapärane[5]. Heinz Valk: ...kel lisaks tüüpide leidmise oskusele, värvika olustiku nägemisele ja rahvaliku kõnekeele teadmisele on ka selgeltnägija suutlikkus inimloomuse süvakihtidesse tungida. Ja lisaks sellele jäägitu ausus (...) Ta ei vihka, ei sõima ega solva, sest siis kaotanuks nali oma tähenduse ja mõju.[9]

Gori joonistusi ja loomingut[10][11]:

Aastad Väljaanne Märkused
1938 7me magaja päev Noor-Eesti suvealbum
1934–1937 Ahoi! Eesti Ajakirjanike Liidu väljaanne
1933 Ajude Gümnastika
Allers Familj-Journal (Hälsingborg, Rootsi)
1941 Ateist Usuvastane ajakiri
1931–1933 Edasi (Leningradi ajaleht) Bolševistlik ajaleht
1916–1918 Eesti Heal Ilmusid peamiselt Gori luuletused ja följetonid[12]
1911 Eesti Kodu
1942–1943 Eesti Sõna
1922–1938 Esmaspäev Ilmusid karikatuurisarjad "Sinine esmaspäev" ja "Gori nädalakroonika"
Helsingin Sanomat (Soome)
1914 Hommik
1929 Ilo
Известия (Moskva)
1938 Jaanipäev Noor-Eesti suvealbum
1938 Jüripäev Noor-Eesti kevadealbum
1929 Kaitse Kodu!
Kaja
1912–1914, 1919 Kilk
1938 Kirilind
1930 Kirjanduslik Orbiit
1916–1918 Kladderadatsch Saksa sõjavangis olles joonistas Gori mõningaid karikatuure Saksa ajakirjale Kladderadatsch
1925 Kratt
1920 Kodu
1938 Künnipäev Noor-Eesti maialbum
1936 Laste Rõõm
1908, 1914-1915 Leek Avaldas lisaks karikatuuridele ka värsse, följetone ja lühipalu. Hiljem avaldas ka päevakajalisi vesteid.
Le Rire (Pariis)
1942–1943 Maa Sõna
1935–1938 Maa Hääl
1919–1922 Meie Mats Esimene karikatuur ilmus 1911. Oli vastutav toimetaja (1919–1920)
1914–1915 Meie Tallinna Ajaleht Toimetuse liige (1914–1915)
1913–1914 Nalja Mart
1930 Nool
1940–1941, 1944 Noorte Hääl Oli toimetuse liige (1940–1941)
1919 Odamees Tartus
1931 Olion
Ogonjok
1923, 1932, 1938–1940 Rahvaleht Toimetuse liige (karikaturist), ilmus karikatuurisari "Peremees ja sulane" (1939–1940)
Rahva Hääl
1923–1927 Ronk
1912, 1914 Sarjaja Päewalehe pilkelisa
Sotsiaaldemokraat
1919–1928 Sipelgas Pilkelehe asutaja koos Hendrik Saarega (Kivilombi Ints)
1920 Sipelga-Kalender
Sirp ja Vasar
1934 Suletud ümbrik Romaanide raamat
1923, 1925 Sädemed (Postimehe lisa), Tartu
Söndagsnisse-Strix (Rootsi)
The Times (London)
1922 Tohuwabohu Vastutav toimetaja (ilmus 1 number)
1923 Tuulispea
Tuulispää (Helsingi)
1939 Tänapäev
1906 Uudised
1937–1938 Uus Ilm (New York)
1921–1938 Vaba Maa Oli selle lehe karikaturist-illustraator, alates 1922 ilmusid tema karikatuurid

kõigis Vaba Maa kontserni ajalehtedes. Ilmus karikatuurisari "Eesti ajalugu" (1930–1931).

Vaba Maa sulgemise põhjenduseks tõid ametivõimud Gori joonistatud viis šarži välismaa riigijuhtidest

1919 Vana Meie Mats
1923 Vemmal Edasi tasuta lisaleht
1922–1924 Vikerkaar
1922–1939 Õitsituled
1922–1940 Ühistegelised Uudised

Karikatuure

[muuda | muuda lähteteksti]
Tõmbenumbrid, Waba Maa 18. märts 1936
Metamorfoos, Waba Maa, 25. märts 1936

Gori esines rahvusvahelistel näitustel Saksamaal, Austrias, Rootsis, sh Põhjamaade karikatuurinäitusel Saksamaal 1930–1931 ja Stockholmis 1932, eesti kunsti ülevaatenäitusel Pariisis, Lübeckis ja Kielis 1929, Kölnis ja Kopenhaagenis 1929–1930.

  • Gori Lori. Kerge genre. Monoloogid ja dialoog. Tallinn, 1920.
  • Jänes-Koljat. Muinasjutt lastele. Tallinn, 1920.
  • Kaluri Miku. Lastejutt piltidega. Tallinn, 1921.
  • Kiisu-Kiisu! Lastenaljad. Tallinn, 1920.
  • Knock-out. Karikatuurid ja vested. Tallinn, 1928; 2. trükk Faatum 1999.
  • Kollane, must, valge. Lastelugu piltidega. Pärnu, 1920.
  • Kriimustused. Naljandid. Tallinn, 1921.
  • Lood lastele. Tallinn, 1921.
  • Lõbus ABD lastele. Pärnu, 1922.
  • Lõbus lumememm. Laste jõululeht. Pärnu, 1921.
  • Miku imelikud juhtumised tähestikuga. Lastelugu – piltidega. Tallinn, 1922.
  • Muiked wingus. Naljandid. Tallinn, 1921.
  • Nipet-Näpet. Lastenaljad. Tallinn, 1920.
  • Sõdur Sass. Lastelugu. Tallinn, 1919.
  • Uudishimuline pärdik. Lastelugu piltidega. Tallinn, 1923.
  • Vorstivalmistaja Haim. Hirmus ja õudne naljakas lugu kõvade närvidega lastele. Pärnu, 1920.

Mälestuse jäädvustamine

[muuda | muuda lähteteksti]

2023. aastal valmis temast animeeritud dokumentaalfilm "Gorikaturist".

21. juunil 1920 abiellus ta Lydia Viitpoomiga ning neil sündisid pojad Vello (1921) ja Olev (1925). Isegi poegadele nimepanekul ei jätnud Gorit maha naljasoon: Vello on tagurpidi peaaegu Olev.

Mõlemal pojal oli joonistamisannet ja huumorimeelt, kuid keeruline aeg ei soosinud nende ande arengut. Olevist sai trammijuht ja Vello oli raadioparandaja.[6]

  1. Kalev Vilgats (28. märts 2014). "Linnakodaniku majas näeb Gori karikatuure". Pärnu Postimees.
  2. 2,0 2,1 2,2 Pärnu Postimees, nr. 86, 6 mai 2014 - Kalev Vilgats - Eesti tuntuim karikaturist Gori väärib kodulinnas jäädvustamist
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Martti Soosaar (2003). Tuntud ja tundmatu Gori. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.
  4. Ilmar Reiman. Eesti kirjandus nr 12 1928. Lk 679-680.
  5. 5,0 5,1 Romuls Tiitus. Gori: elust ja tööst. Lk 56.
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 Heiki Raudla (30. oktoober 2003). "Alati on süüdi rööpaseadjad". Pärnu Postimees.
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 Anne Lõugas, Näituse "Gori 100" pressitekst, 6.01.1994
  8. Eduard Laugaste (1939). Eesti kirjandus karikatuuris. Tartu: Akadeemilise Kirjandusühingu Kirjastus. Lk 226.
  9. Gori (1999). Knock-out. Karikatuurid ja vested (2. trükk). Tallinn: Faatum. Lk 5. ISBN 9985-856-17-1.
  10. "Eesti biograafiline andmebaas". Originaali arhiivikoopia seisuga 16. märts 2017. Vaadatud 15. märtsil 2017.
  11. Roosmarii Kurvits ja Anu Pallas (1. detsember 2015). Eesti ajakirjanduse biograafiline leksikon 1689–1940. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 102.
  12. Eesti Heal ja „Meie aeg“: Esimese maailmasõja aegne laagrikirjandus eesti sõjavangidele Saksamaal. II

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]