Oskar Lõvi

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib agronoom Oskar Lõvist kirjanikunimega Jaan Järvalane; ajakirjaniku kohta varjunimega Toomas Kivi vaata artiklit Oskar Lõvi (ajakirjanik)

Oskar Lõvi (6. märts (vkj 23. veebruar) 1892 Pihlaka talu, Tapiku küla, Pajusi vald, Põltsamaa kihelkond, Viljandimaa[1]24. august 1977 Montréal) oli agronoom ja ärimees, kes on kasutanud kirjanikunime Jaan Järvalane.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

1897. aastal ostsid Lõvi vanemad suurema talu – Lindre talu Rammal Järvamaal. Oskar Lõvi õppis Järva-Jaani apostlikus õigeusu kihelkonnakoolis, aastail 1907–1912 Tartus Treffneri gümnaasiumis.

Gümnaasiumi lõpetas aga Peterburis 1913 ja astus seejärel Peterburi ülikooli, kus õppis loodusteadusi ning agronoomiat. Oskar Lõvi võttis osa Peterburi Eesti Seltsi tegevustest. 1917. aastal lõpetas ta Peterburi ülikoolis agrnonoomiateaduskonna. Seejärel asus teenistusse Kesk-Aasias Turkestanis Venemaa põllutööministeeriumi esindajana. Oktoobris 1917 tuli Lõvi tagasi Peterburi, kus mõni päev enne enamlikku riigipööret abiellus. Pulmad peeti Tsarskoje Selos.

Ajavahemikus 1918-1919 töötas Lõvi põllumajanduse alal Turkestanis. Peagi tuli tal abikaasaga põgeneda saabunud kodusõja eest. 1920. aastal töötas Lõvi lühemat aega Eesti põllutööministeeriumis viinavabrikute osakonna juhatajana. Pärast viinavabrikute võrgu korraldamist siirdus ta Prantsusmaale. Oskar Lõvi täiendas end Sorbonne'i ülikoolis keemia ning radioloogia alal ning sai magistrikraadi Marie Curie juhendamisel. Hiljem töötas ta Renault' autovabrikus metallurgia alal.

Oskar Lõvi oli Pariisi Eesti Seltsi asutaja ning selle esimees. 1927. aastal tuli ta tagasi Eestisse. Samal aastal lahutas ta abikaasast, kes polnud kohanenud eluga Eestis ja elas Pariisis.

1932. aastal abiellus Oskar Lõvi endast 17 aastat noorema Herta Leonore Steiniga. Abielust sündisid lapsed Viiu Maria (19342004), Madli Eva (1936) ja Tõnis Oskar (1939).

Oskar Lõvi oli kaaliumsündikaadi Eesti esinduse omanik ja asus Kaali Agronoomilise Büroo juhatajaks. 1928. aastal asutas Oskar Lõvi OÜ Lihaeksport, eesmärgiks põllumajandussaaduste hindade parandamine. Temast sai OÜ Lihaeksport juhataja ning tapamaja direktor. Ühing hakkas esimesena Eestis turustama liha ja elusloomi Rootsi, Soome ja Venemaale, samas varustati ka siseturgu.

Oskar Lõvi on kirjutanud:

Venelased soovisid ainult hea kvaliteediga loomi, seda meil oli ja neid me ka müüsime ning nende eest kauplesime välja ka korralikud hinnad. Piimlehmade hindamise süsteem mõjutas meie siseturu hindu tohutult. Talupidajad hakkasid kasvatama ainult häid lehmi, tõstes seega kogu karjapidamise taseme mõne aastaga Skandinaavia riikide lähedale. Teatavasti oleneb ju talupidamise tasuvus tema pidamise intensiivsusest ja toodete kvaliteedist. Seda me kõik taotlesime, et tõsta talude sissetulekuid ja muuta selle pidamine tasuvamaks.

Liha müümise kõrval tegi Lõvi Venemaale pakkumisi ka piimasaaduste müügiks, teda toetasid selles majandusminister Karl Selter ja põllumajandusosakonna juhataja Kaarel Liidak. 1936. aastal võttis Moskva selle pakkumise vastu, nii tuli Oskar Lõvil asuda Vjatšeslav Molotoviga läbirääkimisi pidama.

Lõvi kirjutab oma mälestustes:

See müük oli Eestile väga tähtis ja ühtlasi ka meie prestiiži küsimus. Pidime näitama, et suudame rahuldada ostja nõudmisi.

Aga nõudmised kvaliteedi kohta olid karmid ja tingimused rasked. Piim ja koor tuli iga päev anda üle Leningradis omal riisikol, oma anumates ja samades kogustes. Nõukogude valitsus oli nobe oma väliskaubanduslikes tehinguis esitama moodsaid Lääne-Euroopa kvaliteedinõudeid. Eesti Võieksporti ei pidanud Eesti valitsust sobivaks täitma lepingut Venemaaga, sest Võieksport oli poolriiklik asutus ja igasuguste arusaamatuste korral oleksid pinged kandunud valitsuste tasemele.

Oskar Lõvi kirjutab:

Majandusminister arvas, et kui ma olin kord pidanud läbirääkimisi ja jõudnud venelastega kokkuleppele, siis võiksin ajada asja edasi ja organiseerida vastava piimaühingu. Seda ma ka tegin. Lõime poolühistegelise ettevõtte nimega OÜ Eesti Piim.

Asutamisaastaks 1937 ja Oskar Lõvist sai Eesti Piima direktor. Lõvi tunnistab, et äri läks kohe hästi käima, juba kolmandal aastal saadeti Venemaale iga päev rongitäis piima ja koort. Talupidajad olid innukad piima andma hea hinna pärast.

Vene ja Saksa okupatsioonide ajal töötas Lõvi põllumajanduses, kuid tema sõnutsi iseloomustas neid aegu "pettumus ja nördimus". Pärast 16. juunit 1940 lubati tal mõnda aega juhtida endisi ettevõtteid, kuni septembris 1940 natsionaliseeriti OÜ Eesti Piim ja Lõvi asemele pandi osaühingut juhtima komissar.

Aastavahetusel oli ta ilma ametita, kuid töötas edasi põllumajanduses, pidades oma talu Keilas Tutermaal, mis oli väiksuse tõttu jäänud puutumata nõukogulikust maareformist. Kuid 1941. aastal kutsuti Oskar Lõvi Tallinna ja pandi Põllutöö Rahvakomissariaadi Selhoznabi'i juhatajaks. Saksa okupatsiooni tulles oli Lõvi jälle oma talus. Tema sihiks oli aidata taastada Eesti põllumajandust, mille venelased olid laastanud.

19421943 juhatas Oskar Lõvi Maardu fosforiidivabriku ehitamist. Oma mälestustes on ta kirjutanud:

Aga seal tuli mu tööle ootamatu lõpp. Olin nimelt sekkunud juba Vene okupatsiooni ajal Eesti vastupanuliikumisse, olin võtnud osa ühe saksavastase lendlehe koostamisest ja levitamisest ning olin käinud salajastel nõupidamistel, mis polnud nähtavasti jäänud teadmata Gestapole. Ühel päeval kutsuti mind Tõnismäele ja viidi ülekuulamisele. Siis toimetati läbiotsimine ja põhjalik uurimine.

Kuid et läbiotsimisel midagi ei letiud, pääses Lõvi vangistamisest. Ometi ta vallandati ja jälle tuli siirduda Keilasse oma tallu. Seda pidas ta kuni põgenemiseni Rootsi 1944. aasta septembris.

Oskar Lõvi oli Üliõpilasselts Liivika Rootsi Koondise asutaja 1946. aastal. Hirm, et Rootsi võib eesti põgenikke Venemaale välja anda, viis perekonna 1950. aastal Kanadasse. Eesti Vabariigi valitsuse eksiilis majandusministriks oli Oskar Lõvi ajavahemikus 19561962.

Oskar Lõvi suri Montrealis 1977. aastal. Tema abikaasa Herta suri Vancouveris 1998. aastal.

Lõvi kui kirjanik[muuda | muuda lähteteksti]

Juba koolipõlves korjas Oskar Lõvi vanavara: muinasjutte, kohanimesid jms. Kirjutamata ja oma töid avaldamata tiivustas teda Artur Adson, kuid kõige enam Aino Kallas, kelle meelest Lõvi tugevus oli tema teoste dramaatilisuses. Naised on Lõvi teoste peategelased, sest naisi pidas kirjanik hingeliselt huvitavamateks kui mehi.

Kõik Oskar Lõvi romaanid ilmusid paguluses varjunime Jaan Järvalane all. Hirm venelaste ja kommunistide ees oli aastakümneid hiljemgi veel nii suur, et sundis kirjanikku ühes erakirjas tunnistama:

Kartsin oma nime avaldamist, sest kommunistid võiksid autorit seirata ja talle kätte maksta.

Nii on Jaan Järvalase nime all ilmunud Torontos romaani "Kolm naist" esimene ja teine osa (1965) ning ajalooliste romaanide triloogia pealkirjadega "Veretasu" (1966), "Risti tähe all" (1966) ja "Kirikuehitajad" (1970). Autori poja Tõnis Lõvi arvates pole siiski enam mingit põhjust, miks ei võiks need teosed kordustrükis ilmuda Oskar Lõvi nime all.

Üliõpilasselts Liivika kirjastuse poolt välja antud koguteoses "Kodumaal ja võõrsil" ilmusid Oskar Lõvi mälestused "Viisteist aastat tööd Eesti põllumajanduses" (Toronto, 1965).

Oskar Lõvi on kirjutanud rohkesti artikleid kirjanduse, ühistegevuse, majanduspoliitika jms teemadel.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Oskar Lõvi vanemad olid Mihkel Lõvi ja Anna-Maria Lõvi.[1]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Maa-kalender: tegelikkude nõuannetega põllumehele ja kunstwäetiste tarwitamise tabeliga. Tallinn, E.T.K, 1927
  • Kolm naist. Alma. Tallinn: Varrak, 2005, ISBN 9985311566
  • Kolm naist. Klaara. Tallinn: Varrak, 2005, ISBN 9985311655
  • Kolm naist. Viktooria. Tallinn: Varrak, 2005, ISBN 9985311701

Ilmunud pseudonüümi Jaan Järvalane all[muuda | muuda lähteteksti]

  • Kolm naist. 1. osa. Toronto: Orto, 1965
  • Kolm naist. 2. osa. Toronto: Orto, 1965
  • Veretasu: romaan kahes osas: Veretasu ja Risti tähe all. Toronto: Orto, 1966
  • Kirikuehitajad. Toronto: Orto, 1970

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Personaalraamat VIII. Pajusi, Rutikvere, Tapiku.; EAA.1168.1.210; 1865-1914, 1938 - viide sünnile, sünnikohale, vanemate nimedele

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]