Nikolai Mikluhho-Maklai

Allikas: Vikipeedia
Nikolai Mikluhho-Maklai
Miklukho-Maklai.jpg
Nikolai Mikluhho-Maklai
Sünniaeg 17. juuli 1846
Sünnikoht Jazõkovo-Roždestvenskoje, Borovitši maakond Novgorodi kubermang, Venemaa Keisririik
Surmaaeg 14. aprill 1888 (41-aastaselt)
Surmakoht Peterburi, Venemaa Keisririik
Elukoht Venemaa Keisririik, Austraalia, Uus-Guinea jm
Kodakondsus Venemaa Keisririik
Tegevusala etnoloogia, antropoloogia, bioloogia
Haridus Heidelbergi ülikool, Leipzigi ülikool, Jena ülikool
Tuntumad tööd Okeaania ja Uus-Guinea rahvaste uurimine

Nikolai Nikolajevitš Mikluhho-Maklai (vene keeles Николай Николаевич Миклухо-Маклай; 17. juuli 1846 Jazõkovo-Roždestvenskoje, Borovitši maakond, Novgorodi kubermang14. aprill 1888 Peterburi) oli Venemaa maadeuurija, etnoloog, antropoloog ja bioloog, kes suurema osa oma elust reisis Uus-Guineas, Melaneesias, Polüneesias, Lähis-Idas ja Austraalias ning uuris sealseid põlisrahvaid ja loodust.[1]

Austraalia ajalehtedes ilmunud artiklites väljendas Mikluhho-Maklai oma vastuseisu orjakaubandusele Austraalias, Uus-Kaledoonias ja Vaikse ookeani saartel, samuti Briti ja Saksa koloniaalvalduste laiendamisele Uus-Guineasse. Austraaliast sai praktiliselt tema teine kodumaa. Ta rajas sinna lõunapoolkera esimese teadusjaama, ta valiti Uus-Lõuna-Walesi Linné Ühingu liikmeks ning tal oli oluline roll Austraalia Bioloogia Seltsi asutamises.[2]

Charles Darwini õpetuse järgijana on Mikluhho-Maklai läinud ajalukku ka kui humanistlik teadlane, kes oma võrdlevate anatoomiliste uurimuste alusel oli üks esimesi antropolooge, kes kummutas valitseva seisukoha, et eri rassidest inimesed kuuluvad eri liikidesse.

Päritolu ja haridustee[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ernst Haeckel koos oma assistendi Nikolai Mikluhho-Maklaiga Kanaari saartel, 1866.

Mikluhho-Maklai sündis Jazõkovo-Roždestvenskoje külas (praeguse Okulovka rajooni alal) Borovitši linna lähedal. Tema isa oli ukrainlane, kes põlvnes Zaporižžja kasakatest. Sõjaliste teenete eest Viiendas Vene-Türgi sõjas (1787–1792) tõstis Katariina II tema esiisa Stepan Mõkluhha aadliseisusesse. Mikluhho-Maklai isa oli ehitusinsener, kes töötas Moskva-Peterburi raudtee juures. Isa suri, kui Nikolai oli 11-aastane. Sellest ajast alates pidas viit last ülal Nikolai saksa ja poola päritolu ema Jekaterina Semjonovna.[1]

Nikolai käis Saksa luteri koolis, seejärel Peterburi 2. gümnaasiumis, kuid heideti sealt välja, põhjuseks "mitte-edasijõudmine". 17-aastasena astus ta Peterburi ülikooli füüsika-matemaatikateaduskonna vabakuulajaks, kuid ka sealt heideti ta "reeglite rikkumise" pärast välja, kusjuures tal keelati astuda teistesse Venemaa ülikoolidesse. Seetõttu jätkas ta õpinguid Saksamaa ülikoolides, mis andsid talle võimaluse õppida ja töötada koos Euroopa juhtivate teadlastega. Ta õppis humanitaaraineid Heidelbergi ülikoolis, arstiteadust Leipzigis ja zooloogiat Jena ülikoolis, kus tutvus suure Saksa teadlase Ernst Haeckeliga.[1]

Mikluhho-Maklai jäi Haeckelile silma tänu oma suurepärastele õpitulemustele ning 1866. aastal kutsus Saksa teadlane ta kaasa ekspeditsioonile Kanaari saartele. Seal huvitus Mikluhho-Maklai haidest ja käsnadest ning avastas uue käsnaliigi, mille nimetas Guancha blanca'ks Kanaari saarte kunagiste põliselanike guantšide järgi.[3] Ta sõbrunes ka bioloog Anton Dohrniga, kellega koos tegeles Itaalias Messina teadusjaama põhimõtete välja töötamisega.[4] 1867. aastal sõitis ta Sitsiiliasse, kus tegeles anatoomiliste uuringutega, ning 1869. aastal Punase mere rannikule, kus pidi ohtlike olude tõttu maskeeruma araabia arstiks ja esinema muslimina.[1]

Antropoloogiline tegevus Uus-Guineal ja Okeaanias[muuda | redigeeri lähteteksti]

1869. aastal esitas 23-aastane Mikluhho-Maklai taotluse Vene Geograafiaseltsile, et saada toetust reisiks Vaikse ookeani saartele. Ta lubas seal uurida loomi, kliimat, pinnase omadusi ning saartel elavaid ürgsuguharusid. 1870. aasta 8. novembril lahkuski Mikluhho-Maklai korveti "Vitjaz" pardal Venemaalt ning külastanud teel Kopenhaagenit, Madeirat, Lihavõttesaart, Tahitit, Samoa saari ning Uus-Iirimaad, jõudis 19. septembril 1871. aastal Astrolaabi lahte Uus-Guinea kirderannikul. Ta asus elama lahe kaldale, mis hiljem nimetati Maklai rannikuks, ning viibis paapuate juures kuni 22. detsembrini 1872. Selle aja jooksul sõbrunes ta rannikul elavate paapuatega, mis andis talle võimaluse tutvuda põhjalikult nende tavade ja eluviisiga. Järgmistel aastatel rändas ta ringi Filipiinidel, Indoneesias, Malaisias ja paljudel Vaikse ookeani väikesaartel. Ta naasis ka mitmel korral Maklai rannikule oma tuttavate paapuate juurde.[1]

Austraalia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Watson Bay merebioloogiajaam (pildi keskel), u 1881
Mikluhho-Maklai u 1880. a Queenslandis, Austraalias

Mikluhho-Maklai saabus Sydneysse 18. juulil 1878. aastal. Seal võttis ta koheselt ühendust Linné Ühinguga, et tutvustada oma ideed, milleks oli zooloogiakeskuse loomine. 1878. aasta septembris kiideti ta ettepanek heaks. Merebioloogiajaamana tuntud keskuse projekteeris mainekas Sydney arhitekt John Kirkpatrick ning Watson Bays asuvast jaamast sai Austraalia esimene merebioloogia uurimise instituut.[5] 1883. aastal lõpetas Mikluhho-Maklai reisimise. Ta abiellus Uus-Lõuna-Walesi peaministri tütre Margaret-Emma Robertsoniga ning jäi elama Sydneysse, kus tegeles kogutud materjali läbi töötamisega.[1]

Haigus ja surm Venemaal[muuda | redigeeri lähteteksti]

1887. aastal lahkus Mikluhho-Maklai koos oma perega Austraaliast ja asus elama Peterburi, et tutvustada oma tööd Vene Geograafiaseltsile. Tema tervis oli halvas seisus ja tagasi Austraaliasse ta ei jõudnudki. Mikluhho-Maklai suri diagnoosimata ajukasvaja tõttu 41-aastaselt Peterburis. Ta on maetud Volkovo kalmistule. Oma kogud annetas ta 1886. aastal Teaduste Akadeemiale.[1] Ta naine koos lastega naasis Sydneysse.

Humanistlikud vaated[muuda | redigeeri lähteteksti]

1850.–1860. aastatel arutati teadus- ja antropoloogiaringkondades palju rasside ning rassiliste iseärasuste tõlgendamise üle. Osa antropolooge, nagu Samuel Morton, üritasid tõestada, et mitte kõik rassid ei ole võrdsed ning et "valged inimesed" on "loodusliku valiku" tõttu määratud valitsema "musta" rassi üle. Sellist teooriat kasutati orjanduse ja kolonialismi õigustamiseks.[6]

Noore Mikluhho-Maklai õpetaja Ernst Haeckel pidas kultuuriliselt "alaarenenud" rahvaid, nagu paapuad ja bušmanid, vaheastmeks eurooplaste ja nende ahvist eellaste vahel. Mikluhho-Maklai kui Darwini evolutsiooniteooria pooldaja arvamused läksid sellistest rassistlikest seisukohtadest lahku ning just see küsimus ajendaski teda koguma teaduslikke tõendeid ja uurima tumedanahalisi Uus-Guinea elanikke. Tema antropoloogiliste uuringute keskmes oli inimeste ühtse põlvnemise teooria. Tolle aja teadlastest pooldas seda teooriat ka Karl Ernst von Baer, kellega Mikluhho-Maklai oli kirjavahetuses.[1] Tuginedes oma võrdlevatele anatoomilistele uuringutele, oli Mikluhho-Maklai esimesi antropolooge, kes kummutas polügenismi, seisukoha, et eri rassidest inimesed kuuluvad eri liikidesse ja et osa rasse on teistest alamad.[6]

„Teie tegevuses liigutab ja tekitab vaimustust see, et Teie, niipalju kui mulle teada, esimesena tõendasite kaheldamatu katsega, et inimene on kõikjal inimene, s.o hea seltsiv olevus, kellega suhtlemisse võib ja peab astuma ainult headuse ning tõega, aga mitte suurtükkide ja viinaga, ja et Teie tõendasite seda tõelise mehisuse kangelastegudega...“

Lev Tolstoi kiri N. N. Mikluhho-Maklaile, september 1886[1]

Põlisrahvaste kaitsja[muuda | redigeeri lähteteksti]

Humanistlikest vaadetest ajendatuna astus Mikluhho-Maklai aktiivselt välja Melaneesia saartel, Queenslandi istandustes, Fidžil, Samoa saartel ja Uus-Kaledoonias levinud orjanduse vastu. Rohkearvulistes pöördumistes Hollandi ja Inglise kõrgemate ametnike poole nõudis ta orjakaubanduse, inimvarguste ja röövimise peatamist Vaikse ookeani saartel.[1] 1878. aasta novembris teatas Hollandi valitsus, et lähtuvalt Mikluhho-Maklai soovitusest kontrollitakse orjakaubandust Ternate saarel ja Tidore saarel. Alates 1879. aastast avaldas ta Austraalia ajalehtedes mitmeid kirju põlisrahvaste kaitseks. Kuuldes, et Austraalia Liit kavatseb anastada Uus-Guinea idaranniku, pöördus ta kirjaga Tema Briti Majesteedi Kõrge Komissari Sir Arthur Gordoni poole, paludes võtta tarvitusele abinõud, et kaitsta pärismaalaste õigusi oma maale, ning keelata alkohoolsete jookide ja relvade sissevedu.[7] Kui tekkis oht, et Maklai ranniku okupeerib Saksamaa, saatis ta Otto von Bismarckile protestiavalduse. Ta tegi ettepaneku asutada Vaikse ookeani saartele Vene koloonia, mille eesmärk oleks pärismaalasi kaitsta ja abistada, mitte rõhuda.[1]

Mälestuse jäädvustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mikluhho-Maklai järgi on teadusliku nimetuse saanud tema avastatud Uus-Guinea puuliik Pouteria maclayana,[8] banaan Musa maclayi[9] ja tigu Canefriula maclayiana[10].

Tema nime kannab 1978. aastal avastatud asteroid 3196 Maklaj.[11]

Mikluhho-Maklai büst Sydney ülikooli Maklai muuseumis

Austraalias asub Sydney ülikooli juures Maklai muuseum, mille ees avati teadlase 150. surma-aastapäeval tema büst.[12]

3. märtsil 2011 avati Mikluhho-Maklai auks monument Indoneesias, Jakartas.

Mikluhho-Maklai monument Uus-Guineas

Paapua Uus-Guinea kirderannikul kannab Mikluhho-Maklai nimetatud rannik endiselt nime Maklai rannik.[13] Madangis, mitte kaugel kohast, kus uurija 1870ndatel elas, on temanimeline tänav. 2000. aastal püstitati Uus-Guineasse ka Mikluhho-Maklai monument.

Venemaal on tema järgi nimetatud etnoloogia- ja antropoloogiainstituut (vene keeles Институт этнологии и антропологии им. Н.Н. Миклухо-Маклая) ning Moskvas asub temanimeline tänav.[14]

Mikluhho-Maklai monument Malõnis, Ukrainas.

Ukrainas on Mikluhho-Maklai auks püstitatud monument Malõni linna, kus asus tema perekonna suvekodu. Kuulsa teadlase büst on rajatud ka Sevastopolisse.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 Tšukovskaja, L. (toim.) (1955). Mikluhho-Maklai. Reisid. Tallinn, Eesti Riiklik Kirjastus
  2. Peter Lawrence University of Sydney Ülevaade teosest "The Moon Man: a Biography of Nikolai Miklouho-Maclay", Journal of Polynesian Studies, Volume 95, Nr 4, 1986, lk 537–542
  3. Wongar, B., Commentary and Translator's Note in Miklouho-Maclay, N. N. The New Guinea Diaries 1871-1183, translated by B. Wonger, Dingo Books, Victoria, Australia. ISBN 978-0-9775078-1-8
  4. Webster, E. M. (1984). The Moon Man: A Biography of Nikolai Miklouho-Maclay. University of California Press, Berkeley. 421 lk. ISBN 0-520-05435-0
  5. Marine Biological Station (endine)
  6. 6,0 6,1 Turmarkin, D. "Miklouho-Maclay" in Rain, the journal of the Royal Anthropological Institute of Great Britain and Ireland, nr 51 (august 1982), lk 4–7
  7. Baron Maclay and the New Guinea Natives The Brisbane Courier, 27. november 1883 (Austraalia Rahvusraamatukogu arhiiv)
  8. Miklucho-Maclay, Nikolaj Nikolajewitsch National Herbarium, Netherlands
  9. Ploetz, R. et al "Banana and plantain—an overview with emphasis on Pacific island cultivars" Species Profiles for Pacific Island Agroforestry (www.traditionaltree.org), veebruar 2007, ver 1, lk 3
  10. J. Brazier, 'New species of land and freshwater mollusca from Maclay-Coast and Triton Bay, New Guinea, collected by Baron Maclay' The Proceedings of the Linnean Society of New South Wales, Vol X, 1885, lk 842
  11. Lutz Schmadel (toim.), Dictionary of Minor Planet Names (lehel www.springerreference.com)
  12. Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viite nimega Shnukal tekst puudub.
  13. Maclay Coast, Papua New Guinea Google Maps
  14. Miklouho-Maclay street, Moscow Google Maps

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]