Nicolas Poussin

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Nicolas Poussin
Portrait de l'artiste, Nicolas Poussin, 1650, Musée du Louvre, Paris.png
Sünniaeg 15. juuni 1594
Sünnikoht Les Andelys, Prantsusmaa
Surmaaeg 19. november 1665 (71-aastaselt)
Surmakoht Rooma, Itaalia
Rahvus prantslane
Tegevusala kunstnik
Kunstivool klassitsism
Tuntud teoseid "Et in Arcadia ego", "Flora riik", “Maastik Phocioni tuhaga”

Nicolas Poussin (hääldus [ni.kɔ.lɑ pu.sɛ̃]); 15. juuni 1593 või 1594 Les Andelys' lähistel, Normandia19. november 1665 Rooma) oli prantsuse klassitsistlikku stiili viljelev maalikunstnik.

Kunstnik veetis suurema osa oma aktiivsest loomeperioodist Roomas, välja arvatud lühike ajavahemik, mil ta oli kardinal Richelieu korraldusel Prantsusmaal kuninga esimese kunstniku (Premier peintre du Roi) ülesannetes.[1]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Poussini nooruspõlv Prantsusmaal[muuda | muuda lähteteksti]

Nicolas Poussin sündis 1594. aastal Prantsusmaal Les Andelys' lähistel Villers'i külas Jean Poussini ja Marie de Laisementi peres. Kunstniku lapsepõlve kohta pole palju teada, ta kasvas üsna lihtsas peres ja omandas humanitaarhariduse. Väikeses kohas polnud ilmselt Poussinil võimalust kunstiga sügavuti tutvuda. Poussini tõsisem kunstihuvi sai tõenäoliselt alguse 1612. aastal, kui Poussini kodulinna Les Andelys'sse tuli kunstnik Quentin Varin Le Grand Andelys kiriku tellimusel kolme maali maalima. Poussinil õnnestus Varini töötegemist jälgida ning tõenäoliselt andis just Variniga kohtumine Poussinile tõuke kodulinnast lahkumiseks ja kunstnikutee valimiseks.[2]

Poussini kujunemine kunstnikuna[muuda | muuda lähteteksti]

18-aastaselt asuski Poussin Pariisi poole teele. Pariisis ja selle lähistel õppis ja töötas ta mitmete kunstnike käe all, näiteks olid tema õpetajad Georges Lallemant ja Ferdinard Elle vanem.[3] Tema õpetajad ja prantsuse kaasaegsed kunstnikud ei vaimustanud teda aga sügavalt, pigem valmistasid pettumust. Poussinil õnnestus aga kohtuda itaallasest poeedi Gian-Battista Marinoga, tänu kellele avanes tal parem võimalus kunstimaailma sukelduda ja tutvuda renessansiajastu kunstnike teostega. Sügava mulje jätsid talle näiteks Raffaeli ja Giulio Romano järgi tehtud gravüürid, mida asus Poussin isegi kopeerima. Mõlema kunstniku mõjutusi on tunda ka Poussini varasemates töödes. Itaalia kunstnike loominguga tutvumine suurendas Poussini soovi ka ise Rooma minna. Enne oma 30. eluaastat tegi ta mitu katset sinna jõuda, kuid mõlemal korral pidi ta poolel teel tagasi pöörduma. Rooma jõudis ta alles kolmandal katsel, 1624. aastal.[4]

Roomas õnnestus Poussinil tutvuda ühe edukaima kunstipatrooni Marcello Sachettiga, kes omakorda soovitas Poussini kardinal Francesco Barberinile. Sellegipoolest osutusid algusaastad Roomas Poussinile keeruliseks. Tema tööde vastuvõtt polnud eriti soe ning ühtlasi kimbutasid teda terviseprobleemid. Poussini õnneks abistas teda haigusperioodil tema kaasmaalane Jacques Dughet, tänu kellele oli Poussinile nii arstiabi ning ka abi igapäeva tegevuste juures tagatud. Aja jooksul kunstniku tervis paranes ning 1630. aasta 1. septembril abiellus Poussin Dughet’ tütre Anna Marie'ga. Nende abielu kestis kuni Anna Marie surmani 1664. aastal.[5]

1630ndatel valiti Poussin Rooma Püha Luuka Akadeemia liikmeks, mille juhtfiguuriks oli sel ajal oli kardinal Barberini sekretär Cassiano dal Pozzo, kellest sai üks Poussini parimaid sõpru ning patroone Roomas. Tänu dal Pozzole avanes tal laiem võimalus tutvuda antiikkunsti ja -kirjandusega.

1630ndate lõpus tegi ta mitmeid tellimustöid kardinal Richelieu'le, aga ka Hispaania kuningas Felipe IVle, erakogujatele ning paar tema tööd jõudsid ka Pariisi.[6]

Roomas pälvitud kuulsus, äratas huvi tema vastu ka tema sünnimaa publiku seas. Ligi kaks aastat proovisid prantslasted Poussini Pariisi meelitada ning lõpuks pöördus Prantsusmaa kuningas Louis XIII Poussini poole isiklikult, et kunstnik Pariisi õukonnakunstnikuks tuleks. Sellest pakkumisest ta enam ei keeldunud ning 1640. aasta detsembris saabus Poussin Pariisi, kus teda ootas luksuslik elukoht Tuileries' palees. Kunstnikku ootas ees väga töörohke periood. Kahe aasta jooksul, mil kunstnik Pariisis töötas, on tema projektide ampluaa lai. Näiteks maal “Armulaua seadmine” Saint-Germaini lossi kabelisse või hoopis kuninglike ruumide dekoreerimine. Samuti juhtis ta ka Louvre'i suure galerii dekoreerimist. Lisaks töödejuhataja rollile, on tema ülesandeks galerii juures ka grisaille-tehnikas maalimine Heraklese vägitegudest. Lisaks maalitellimustele on tööde nimekirjas ka lihtsakoelised raamatute esikaaned jms. Poussini see ei rahuldanud ning mehe hing ihkas tagasi Rooma. [7] Ühtlasi on kosta ka tugevat kriitikat Louvre'i suure galerii plaani osas.[8] 6. novembril 1642 lahkus Poussin Pariisist, põhjendades seda asjaajamistega Roomas. Tegelikult ta Pariisi enam ei naasnudki. [7]

Viimase paarikümne aasta jooksul Poussin enam Roomast ei lahkunud. Poussini eluaastad kulgesid rahulikult, tema päevi sisustasid töö, jalutamine ja tuttavatega kohtumine. Tellimusi tuli Poussinile nii Itaaliast kui ka Prantsusmaalt, põhilisteks klientideks olid ärimehed. [9] Poussinile oli äärmiselt oluline olla tellijaga lähedases suhtluses, Roomast kaugemal elavatega oli ta tihedas kirjavahetuses ning saatis skitseeringuid oma töödest või arutas lihtsalt maali temaatika- ja kompositsiooniaspekte. Roomas viibivad patroonid külastasid Poussini aga tema stuudios. Kuigi põhitellijad olid edukad ärimehed, küsis Poussin küsis omal soovil maalide eest üsna väikseid summasid, lähtudes üldiselt figuuride arvust maalil.[10]

Viimastel eluaastatel vaevas Poussini jällegi nõrk tervis, millest ta kirjutas patroonidele ja sõpradele tihedalt. Värisev käsi takistas Poussinil mõneti isegi töötegemist. Poussin suri 1665. aastal. [9]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Selgem stiil hakkas Poussinil välja kujunema 1630ndatel. Roomas olid käeulatuses 16. sajandi meistrite originaalteosed, alustades Raffaelist ning lõpetades Domenichino ja Tizianiga, kes järgemööda Poussini käekirja mõjutasid.

Nicolas Poussin, "Flora kuningriik", 1631, Gemäldegalerie, Dresden

1630ndate esimeses pooles (1629-1633) oli Poussini meelisteemaks OvidiuseMetamorfoosides” kirjeldatud mütoloogilised stseenid. Näiteid töödest: “Flora triumf”, “Flora kuningriik”, “Veenus ja Adonis”, “Veenus surnud Adonisega”. Selle perioodi töödes on tunnetada Tiziani eeskuju. Ühtlasi maalis ta mitmeid bakhanaali kujutavaid stseene. Selle perioodi tööd on tugevalt mõjutatud Tizinanist, Poussin ise nimetaski tagantjärele selle perioodi töid Veneetsia perioodiks, mida ta helge sõnaga ei meenutanud.

1633. aastal muutub Poussini stiil üsna kardinaalselt teosega "Kuningate kummardamine". Maal on Poussini eelnevale perioodile peaaegu, et vastandlik. Mõjutusi võib leida pigem Raffaelist, roosaka varjundiga värvid on asendunud külmade toonidega, domineerivaks saab klassitsism.

Poussini tunnustatakse ka tema maastiku kujutamise eest, mis pole pelgalt vaid maalile taustaks.

Nicolas Poussin, "Maastik Phocioni tuhaga", 1648, Walker Art Gallery, Liverpool, Inglismaa

Oma varasemas loominguperioodis ei mänginud maastik niivõrd olulist rolli, kuid Poussini hilisemas loomingus saab eristada lausa kahte maastikumaali perioodi. Esimest neist võib nimetada heroiliseks maastikumaalistiiliks, see ilmus Poussini loomingusse umbes 1648. aastal ning püsis olulisel kohal kuni 1651. aastani. Lisaks maalil kujutatud stseenile annab üldist tundelaadi edasi ka maastiku taust. Üldiselt kujutas Poussin taustal antiikarhitektuuri, mida kujutas võimalikult elutruult, mõningatel juhtudel siiski väikeste eksimustega, sest tihti puudusid antiiksed eeskujud, mille järgi maalida. Nagu ka Poussini varasema loomingu puhul, on ka heroilise maastikumaali puhul oluline kompositsioon, mida iseloomustab näiteks hoonete või mägede poolt suletud silmapiir ja töö külgi justkui raamiv lopsakas loodus. Heroilise maastikumaali näideteks võib tuua “Maastiku Phocioni ärasaatmisega” ja “Maastiku Phocioni tuhaga”.[11][12]

1651–1657 Poussin teadaolevalt maastikumaale ei maalinud, kuni 1658. aastal ilmus Poussini loomingusse uus suund. Mängu tulevad jälle mütoloogilised tegelased ning maastikus võib tunnetada selle koha hingelisemat poolt. Maastiku puhul omandab olulisema osa loodus, mitte enam arhitektuur. Seda perioodi iseloomustavad näiteks “Pime Orion” ja maalisari “Neli aastaaega”.[13]

Tähtsus[muuda | muuda lähteteksti]

1660ndate alguses võttis sel ajal Charles Le Bruni juhitud Pariisi Kuninglik Maali- ja Skulptuuriakadeemia oma õpetuste aluseks suuresti just Poussini ideed, seega mõjutas Poussin tolle aja kunstikasvandikke tugevalt.[14] Kümmekond aastat hiljem vallandus aga kooli õpetusviisidest johtuvalt tüli poussinistide ja rubenistide vahel. Esimesed pidasid olulisemaks joont, teised aga värvi. Vaidlus oli lahendamata mitukümmend aastat, lõpuks kujunesid võitjaks siiski rubenistid.[15][16]

Mitmed hilisemad kunstnikud võtsid Poussinist ühel või teisel moel eeskuju. Näiteks on Poussini varane looming võlunud Eugėne Délacroix'd, aga mõju on see avaldanud ka Camille Corot'le ja Paul Cézanne'ile.[17]

Galerii[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Paul Desjardins (1903). Poussin: Biographie Critique. Pariis: Laurens. 
  2. Anthony Blunt (1967). Nicolas Poussin. New York: Bollingen Foundation: distributed by Pantheon Books. Lk 31, 34, 36. 
  3. Aino Kartna (1991). Prantsuse maalikunst. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda. 
  4. Anthony Blunt (1967). Nicolas Poussin. New York: Bollingen Foundation: distributed by Pantheon books. Lk 31, 34, 36. 
  5. Elizabeth Cropper, Charles Dempsey (1996). Nicolas Poussin: Friendship and the Love of Painting. Princeton: Princeton University Press. Lk 229-230. 
  6. Anthony Blunt (1967). Nicolas Poussin. New York: Bollingen Foundation: distributed by Pantheon Books. Lk 157. 
  7. 7,0 7,1 Paul Desjardins (1903). Poussin: Biographie Critique. Pariis: Laurens. Lk 62, 67. 
  8. Todd Olson (2002). Poussin and France: painting, humanism and the politics of style. New Haven: Yale University Press. Lk 139. 
  9. 9,0 9,1 Paul Desjardins (1903). Poussin: Biographie Critique. Pariis: Laurens. Lk 70-71. 
  10. Anthony Blunt (1944). The Heroic and the Ideal Landscape in the Work of Nicolas Poussin. Journal of the Warburg and Courtauld Institutes. Lk 161. 
  11. Elizabeth Cropper, Charles Dempsey (1996). Nicolas Poussin: Friendship and the Love of Painting. Princeton: Princeton University Press. Lk 281,284. 
  12. Anthony Blunt. "The Heroic and the Ideal Landscape in the Work of Nicolas Poussin". (lk. 158, 161-163). Journal of the Warburg and Courtauld Institutes, 1944. Vaadatud 18.11.2020.
  13. Elizabeth Cropper, Charles Dempsey (1966). Nicolas Poussin: Friendship and the Love of Painting. Princeton: Princeton University Press. Lk 281, 284. 
  14. Anthony Blunt (1967). Nicolas Poussin. New York: Bollingen Foundation: distributed by Pantheon Books. Lk 357. 
  15. "Poussinist". Encyclopaedia Britannica, Inc, 04.10.2013. Vaadatud 18.11.2020.
  16. "Rubenist". Encyclopaedia Britannica, 20.07.1998. Vaadatud 18.11.2020.
  17. "Nicolas Poussin". Brittanica, 04.05.1999. Vaadatud 18.11.2020.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]