Guido Reni

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Guido Reni
Guido Reni - Self-portrait 2.jpg
Guido Reni - Autoportree
Sünninimi Guido Reni
Sünniaeg 4. november 1575
Sünnikoht Bologna
Surmaaeg 18. august 1642
Surmakoht Bologna
Rahvus itaallane
Tegevusala maalikunstnik
Kunsti õppinud Caraccide akadeemia
Kunstivool barokk
Tuntud teoseid "Aurora", "Ecce homo", "Püha Matteus ingliga"

Guido Reni (4. november 1575 Bologna18. august 1642 Bologna) oli itaalia barokiajastu maalikunstnik.

Ta oli omaaegse Itaalia üks kuulsamaid kunstnikke, keda tunti üle kogu Euroopa. Reni on tuntud oma elegantsete ja suursuguste freskode ning maalide poolest, mis on peamiselt religiooniteemalised, kuid tema teoste hulgast leiab ka mütoloogilise ja ajaloolise sisuga teoseid. Reni loomingut iseloomustavad kõige paremini pigem helged ja eredad värvid ning pehmed ja idealiseeritud vormid.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Guido Reni sündis 4. novembril 1575 Bolognas muusikute peres. Tema isa Daniele Reni oli austatud ja tunnustatud muusik. Kuigi Reni isa lootis, et pojast saab samuti muusik, oli poja kirg kunsti vastu siiski suurem ning Reni lõpetas muusikaõpingud, et asuda 1590. aastal õppima flaami kunstniku Denijs Calvaerti töökotta.[1] Calvaert õpetas ka selliseid kunstnikke nagu Domenichino ja Francesco Albani. Nagu Domenichino, leidis ka Reni, et Caelvaertiga on keeruline koos töötada.[2] Pärast lühiajalisi kõhklusi sidus Reni end Carraccide koolkonnaga, asudes õppima Carraccide akadeemiasse. Reni õppis seal aastatel 1595–1598.

"Kleopatra surm" (1639), Sanssouci loss, Potsdam

Oma esimese avaliku tellimuse täitis ta 1596. aastal, milleks oli „Neitsi Maarja kroonimine nelja pühakuga“.[2] Selle teose eeskujuks võttis Reni Raffaeli teose „Püha Cecilia ekstaas“. Carraccide akadeemias õppides hakkas Reni huvituma Raffaelist, kelle loomingusse ta aina enam süvenema hakkas ning kellest sai tema eluaegne iidol. Bolognast lahkudes 1601. aastal, suundus Reni Rooma. Reni kiindumus Raffaeli suurenes veelgi rohkem, kui ta nägi oma suurima eeskuju freskosid Vatikanis. Raffaeli maalid peegeldasid Reni jaoks ülimat ideaaliseeritust, mida kunstnik üritas üle kanda ka oma teostesse. Ta oli niivõrd pühendunud kujutama inimesi ilusatena, et maalis ka kõige hirmsamaid saatanaid ja timukaid sama kaunitena kui teised kunstnikud pühakuid.[3] Peagi sai kunstnik tuntuks aga noorte naiste kujutamisega, maalides noori naispühakuid ja vahetevahel ka Kleopatrat või Lucreziat. Kõige rohkem meeldis Renile aga kujutada neitsi Maarjat. Üsna hiljutise ajani põhjustasid tema stuudios külluseni produtseeritud neitsi Maarjad kunstniku oskuste ebaõiglast alahindamist.[4] Mis puudutas naisi aga tema eraelus, oli Reni teada-tuntud misogüün. Tema seksuaalne sättumus on alati küsimärgi all olnud ning pigem üritas ta erootikat oma loomingus vältida.[5]

Reni elas suurema osa oma elust Bolognas, kuid aastad 1601–1614 veetis ta Roomas, kus kardinal Pietro Aldobrandin tellis temalt „Püha Peetruse ristilöömise“ (1604–1605), mis oli ühtkasi ka üks kunstniku esimesi tellimustöid Roomas. Kolm aastat varem oli samateemalise maali loonud Caravaggio. Nagu Caravaggio, kujutab ka Reni kolme meest, kes pühakut ristile tõstavad, dramaatilises atmosfääris ja öises pimeduses. Seetõttu süüdistas Caravaggio Renid tema ideede varastamises, kuigi Reni teose puhul vaatab meile vastu hoopis teistsugune taust, kus on kujutatud taamal maastiku ja pilvedega kaetud taevast, ning pühakut ristile tõstvad mehed on Reni kujutanud hoopis väärikamates poosides kui Caravaggio oma teosel.[3]

"Aurora" (1614), Palazzo Pallavicini, Rooma

Järk-järgult hakkas Reni loobuma oma loomingus Ludovico Carracci mõjutustest ning pöörduma aina rohkem Raffaeli ja antiigi mõjutuste poole. 1607–1608 maalis ta Vatikanis freskosid, kardinal Scipione Borghese tellimusel ja 1609–1612 kaunistas ta freskodega ka Palazzo Quirinale kabeli. Aastatel 1613–1615 maalis Reni Bolognas San Domenico basiilika jaoks fresko „Püha Dominicuse hiilgus".[3] 1614. aastal valmis aga Roomas tema imetletuim ja tuntuim fresko „Aurora“, mis sai maalitud kardinal Scipione Borghesele.[6] 1615. aastaks oli Reni tagasi kolinud Bolognasse ja 1620. aastaks oli ta kõige nõutum kunstnik Euroopas, saades tellimusi Genovast, Ravennast, Napolist, Roomast ning peagi ka Madridist, Pariisist ja Varssavist.[7] 1630. aasta paiku valminud kolm olulist tööd, altarimaal „Pala della Peste“ (1631), täispikkuses portree „Kardinal Bernardino Spada“ (1630–1631) ja mütoloogiline maal „Helena röövimine“ (1631), näitavad hästi kunstniku meisterlikke oskusi.[7] 1630. aastal tellisid paavst Urbanus VIII ja tema vennapojad kardinalid Francesco ja Antonio Barberini Renilt Santa Maria della Concezione dei Cappuccini kiriku jaoks maali peaingel Miikaelist, mis valmis 1635. aastaks. Paavstilt ja tema vennapoegadelt said sama kiriku kaunistamiseks tellimuse ka teised kunstnikud, näiteks Andrea Sacchi, Lanfranco, Domenichino ja Pietro da Cortona.[5] Roomas said Reni maalidega kaetud ka Santa Maria Maggiore basiilika ja Monte Cavallo palee.

Oma elu jooksul jõudis Reni täita mitmeid olulisi tellimusi väga mõjukatelt tegelastelt ning lisaks asutada Bolognasse ka kaks oma stuudiot. Tal oli arvatavasti paarsada õpilast ning nemad ja ka teised jäljendajad maalisid tema maalidest hulgaliselt koopiaid ja mugandusi. Reni looming elab tänaseni tänu reproduktiivgraafikale, mis levis kiiresti ja väga laialt. Reni oli oma elu ajal kahtlemata võrratult kuulus ning teda saatis suur edu, kuid vaatamata sellele oli ta mängusõltlasena sageli võlgades.[6] Elu viimased aastad veetis ta kodulinnas Bolognas, kus jõudis enne surma maalida veel sellised meistriteosed nagu „Ecce homo“ (u 1639) ja „Püha Matteus ingliga“ (u 1635–1640). Guido Reni suri 18. augustil 1642 Bolognas ning maeti suure tseremooniaga San Domenico basiilikasse Roosikrantsi kabelisse.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

"Bacchus ja Ariadne" (1619–1620), LACMA, Los Angeles

Guido Reni kuulub nende kunstnike hulka, kes oma loominguga formuleeris idealiseeriva kunsti ja looduse ilustamise programmi.[8] Carraccide akadeemia, kus Reni õppis, eeskujuks olid antiikskulptuurid, mis avaldasid olulist mõju ka Reni loomingule. Kunstnik on ise rõhutanud, et õppis kaheksa aastat järjekindlalt tundma antiikskulptuure, kuna tema jaoks kehastasid need ilu kontseptsiooni, millel baseerus ka tema hilisem looming.[7] Lisaks Ludovico Carraccile ja antiigi eeskujudele on Renid oluliselt mõjutanud Raffael, kelle loomingut pidas kunstnik vaieldamatult ideaalseks loomuliku ilu kehastuseks. Eriti imeliselt tulevad Raffaeli mõjud välja Reni freskomaalis „Aurora“ (1614). Sellel on kujutatud koidujumalanna Aurorat ja nooruslikku Apollonit kaarikus, mille ümber tantsisklevad kaunid aastaaegade jumalannad, nende ees lendleb tõrvikut kandev Hommikutäht.[9] „Aurora“ on kahtlemata üks tuntumaid ja kaunimaid Reni teoseid, mis seob endas baroki dünaamilisuse ja kõrgrenessansi harmoonilisuse. Maal kehastab ideaalselt kunstniku püüdlusi idealiseeritud kujutusviisi suunas, esitledes meile kuldsetest toonidest pakatavat elegantset ilu. Reni teostas oma iluprogrammi, jättes teadlikult kõrvale kõik selle, mida pidas inetuks, madalaks või ebasobivaks oma ideede väljendamisel. Sellist teadlikku lähenemist on Reni’le ka hiljem ette heidetud, viidates asjaolule, et kui Raffaeli maalides peituv ilu oli tema isiksuse ja kunsti loomulik väljendus, siis Reni ilu otsingutel on tunda aga liigset eneseteadlikkust.[8]

Reni oli üks nendest kunstnikest, kes kujundas oma stiili välja Roomas, viibides seal aastatel 1601–1614. Sellesse ajavahemikku jäävad mitmed olulised tööd nagu näiteks Caravaggiost mõjutatud „Püha Peetruse ristilöömine“ (1604–1605) ja Palazzo Quirinale kabeli fresko „Maarja kuulutus“ (1609–1611), mis oma lihtsuses, sümmeetrilisuses ja rahulikkuses esitleb ingleid ja noort neitsi Maarjat kui kauni nägemusena.[3] Kaunid neitsi Maarjad said oluliseks komponendiks Reni loomingulises edus. Üks Reni töid, mida juba kaasaegsed meistriteoseks pidasid, on „Süütalaste tapmine Petlemmas“ (1611). Maali kompositsioon põhineb ümberpööratud kolmnurgal, mõlemad pildi pooled on rangelt sümmeetrilised, tagaplaanil paistab sünge arhitektuur ning esiplaanil ahastuses naised, kes oma laste elu päästa püüavad.[10]

"Püha Joosep ja Kristuslaps" (1640), MFAH, Houston

Ajavahemikus 1915–1925 valminud „Atalanta ja Hippomenes“ on suurepäraseks näiteks Reni saavutatud harmooniast, mis põhineb Carvaggio ja Raffaeli mõjutuste segul.[11] Värvid on külmad ja taust neutraalne ning pime nagu Caravaggiol, samal ajal kui figuurid on nii kaunilt nõtked nagu Raffaelil. 1619–1620 valminud „Bacchus ja Ariadne“ mõjub aga täieliku vastandina „Atalanta ja Hippomenesele“, seda nii erksate värvide kui ka palju rahulikuma kompositsiooni poolest. Mütoloogilised teemad olid Reni loomingus esindatud ka hilisemal perioodil, suurepäraseks näiteks on 1631. aastal valminud „Helena röövimine“. Kui teistele kunstnikele on omane olnud kujutada seda stseeni pingeliseni, siis Reni versioon on kummaliselt rahulik. Lisaks religioossetele ja mütoloogilistele maalidel leiab Reni loomingust ka märkimisväärseid ajaloolisi teoseid. Näiteks Püha Andrease märtrilugu kujutav „Püha Andreas teel ristilöömisele“ (1609), mis sai küll suure kriitika osaliseks, kuid suutis siiski järgnevate aastate kunstile ulatuslikku mõju avaldada.[12]

Hilisema perioodi teostest on religioossele kunstile ilmselt enim avaldanud mõju harduspilt „Ecce homo“ (u 1639), mis kujutab taeva poole vaatavat okaskrooniga Kristust. Samuti kuulub sellesse perioodi suursuguselt kaunis „Püha Matteus ingliga“ (u 1635–1640), mille sume värvivalik, Püha Matteuse diagonaalne asetus ning juuste ja sõrmede esiletõstmine meenutavad Caravaggiot. Teos on järjekordseks näiteks, et Caravaggiol on olnud oluline mõju Reni loomingule. Süvenedes Reni maalidesse, tunnetame nende emotsionaalset sisu ja pinget, mida kunstnik on suutnud oskuslikult tabada. Reni loomingus mängivad lisaks sisule ja idealiseeritud vormile olulist rolli ka toonid, mis varasemas loomingus domineerivad heledate ja erksatena, hiljem kuldsete ning lõpupoole hõbedatena. Pole kahtlust, et kunstnik on olnud ka meisterlik kolorist. Tema piltide emotsionaalne sisu, idealiseeritus ja saavutused koloristina avaldasid eriti tugevat mõju religioossele monumentaalmaalile, harduspildile ja ka ajaloomaalile.[13]

Valik teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Fossi, Gloria; Bussagli, Marco; Reiche, Mattia (2006). Italian Art. Firenze-Milano: Giunti. Lk 232. 
  2. 2,0 2,1 Harris, Ann Sutherland (2005). Seventeenth-century Art and Architecture. London: Laurence King Publishing. Lk 64. 
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 Harris, Ann Sutherland (2005). Seventeenth-century Art and Architecture. London: Laurence King Publishing. Lk 65. 
  4. Piper, David (2006). Kunstiajalugu. Tallinn: Kirjastus Varrak. Lk 185. 
  5. 5,0 5,1 Harris, Ann Sutherland (2005). Seventeenth-century Art and Architecture. London: Laurence King Publishing. Lk 71. 
  6. 6,0 6,1 Graham-Dixon, Andrew (2010). Kunst: kaljujoonistest kaasaegse kunstini. Tallinn: Kirjastus Varrak. Lk 203. 
  7. 7,0 7,1 7,2 Harris, Ann Sutherland (2005). Seventeenth-century Art and Architecture. London: Laurence King Publishing. Lk 66. 
  8. 8,0 8,1 Gombrich, E. H. (1995). Kunsti lugu. Tallinn: Kirjastus Avita. Lk 394. 
  9. Gombrich, E. H. (1995). Kunsti lugu. Tallinn: Kirjastus Avita. Lk 393. 
  10. Toman, Rolf (2008). Barokk: arhitektuur, skulptuur, maalikunst. Tallinn: Kirjastus Koolibri. Lk 380. 
  11. Fossi, Gloria; Bussagli, Marco; Reiche, Mattia (2006). Italian Art. Firenze-Milano: Giunti. Lk 233. 
  12. Toman, Rolf (2006). Barokk: arhitektuur, skulptuur, maalikunst. Tallinn: Kirjastus Koolibri. Lk 379. 
  13. Toman, Rolf (2008). Barokk: arhitektuur, skulptuur, maalikunst. Tallinn: Kirjastus Koolibri. Lk 375.