Münnich

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Münnichi suguvõsa krahvivapp

Münnich (vene keeles Миних), varem ka Mönnich oli Oldenburgist Stedingerlandist pärit aadlisuguvõsa. Suguvõsa kustus 1910. aastal, krahviliin juba 1902. aastal.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Münnichi suguvõsa aadlivapp

Päritolu küsimus ja varasem ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Varem arvati, et suguvõsa on algselt pärit Baierist. Väidetavalt põlvnesid nad Ramspaueri Mönchide suguvõsast ja asusid hiljem elama Oldenburgi, kus kandsid perekonnanime Grypen. Nime Münnich said nad aadeldamisel aastatel 1688 ja 1697.[1][2][3] Uuemad käsitlused aga seda versiooni ei toeta.[4][5][6] Suguvõsaliin algab Oldenburgist pärit Hermann Mönnichiga (suri enne 1617), kes olid asunik Blankenburgi kloostri lähedal Neuen Wegis.[7] Tema pojapojapojad Johann Dietrich (1638−1718) ja Anton Günther (1650−1721) tõusid vastavalt aastal 1697 ja 1688 Taani aadliseisusse.[8]

25. veebruaril (8. märts) 1728. aastal sai Burchard Christoph von Münnich Venemaa krahvi tiitli ja 1741 Dresdenis ka riigikrahvi tiitli.

Münnichid rüütelkonna matriklis[muuda | muuda lähteteksti]

Suguvõsa immatrikuleeriti Eestimaa (Nr. 253) ja Liivimaa rüütelkonda (Nr. 127).

Krahv Burchard Christoph von Münnich (1683−1767)

Suguvõsa liikmeid[muuda | muuda lähteteksti]

Sugupuu[muuda | muuda lähteteksti]

Münnichi suguvõsa mõisavaldused[muuda | muuda lähteteksti]

Luunja mõis, Münnichite peamine valdus Liivimaal
  • Liivimaa eesti distrikt:
    • Luua (Ludenhof) (1782−1825), Luunja (Lunia) (1741 ja 1744−1810), Mooste (Moisekatz) (1741 ja 1744−1810), Põlgaste (Pölks) (1740−1741 ja 1744−1778), Tabivere (Tabbifer) (kuni 1814), Vana-Kariste (Alt-Karrishof) (1730ndad), Visusti (Wissust) (1788−1795)
  • Liivimaa läti distrikt:
  • Oldenburg:
    • Brockdeich (alates 1594), Elfsleth (kuni 1902, fideikomiss), Grüneck (kuni 1715), Heete (alates 1648), Münchenau (u 1718−1902, fideikomiss), Neuenhuntorf (1657−1902, fideikomiss), Nutzhorn, Schagen

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Hempel, Christian Friedrich. Leben, Thaten, und Betrübter Fall des weltberufenen russischen Grafen Burchards Christophs von Münnich. Bremen: bey Nathanael Saurmann, 1743, sugupuu lk 196 järel.
  2. Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980), lk 80.
  3. EAA, f. 1674, n. 2, s. 145. Münnichi suguvõsa.
  4. Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd IX. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1998, lk 275.
  5. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Neue Folge. Bd III. Hamburg: 2013, lk 245.
  6. Schwennicke, Detlev. Europäische Stammtafeln. Neue Folge. Bd XXIII. Rund um die Ostsee 2. Frankfurt am Main: Vittorio Klostermann, 2006, taf. 162.
  7. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Neue Folge. Bd III. Hamburg: 2013, lk 254.
  8. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Neue Folge. Bd III. Hamburg: 2013, lk 255, 257.
  9. [1]
  10. [2]
  11. [3]
  12. [4]
  13. [5]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980). Lk 80-83.
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd III. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930. Lk 298 [6].
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Neue Folge. Bd III. Hamburg: 2013. Lk 245-276 [7].
  • Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd IX. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1998. Lk 275-277.
  • Gothaisches genealogisches Taschenbuch der gräflichen Häuser auf das Jahr 1842. Gotha: Justus Perthes, 1842. Lk 362-364 [8].
  • Gothaisches genealogisches Taschenbuch der gräflichen Häuser auf das Jahr 1876. Gotha: Justus Perthes, 1876. Lk 596-597 [9].
  • Hempel, Christian Friedrich. Leben, Thaten, und Betrübter Fall des weltberufenen russischen Grafen Burchards Christophs von Münnich. Bremen: bey Nathanael Saurmann, 1743 [10].
  • Schwennicke, Detlev. Europäische Stammtafeln. Neue Folge. Bd XXIII. Rund um die Ostsee 2. Frankfurt am Main: Vittorio Klostermann, 2006. Taf. 162-164.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]