Moraalne vedamine

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Moraalseks vedamiseks ehk moraalseks õnneks nimetatakse olukorda, milles toimija kohta on õige teha moraaliotsustusi hoolimata sellest, et see, mille eest talle hinnanguid antakse, sõltub teguritest, mis pole tema kontrolli all. Mõiste võttis kasutusele Bernard Williams.[1]

Traditsiooniliselt on peetud moraalse vedamise puudumist moraalile olemuslikuks (moraalseid hinnanguid saab anda ainult sellele, mis sõltub toimija kontrolli all olevatest teguritest; "kontrolliprintsiip"), kuid Bernard Williams (1981) ja Thomas Nageli (1979) järgi tuleb välja, et meie igapäevastel otsustustel ja praktikatel on moraalse vedamise olemasolu sidumus. Ja lihtne mõttekäik tundub näitavat, et kontrolliprintsiip ei võimaldagi moraalseid hinnanguid anda.[1]

Küsimuseasetus[muuda | muuda lähteteksti]

Immanuel Kant ütleb teoses "Alusepanek kommete metafüüsikale", et hea tahe on väärtus sõltumata sellest, kas sellega midagi saavutatakse. See viib mõttele, et moraal on vedamise vastu immuunne. Kontrolliprintsiibist järeldub, et kui inimeste vahel on ainult niisugused erinevused, mis tulevad teguritest, mis ei ole nende kontrolli all, siis ei tohiks anda neile erinevat moraalset hinnangut. Printsiip ja järeldus tunduvad usutavad ja meie igapäevased reaktsioonid tunduvad neid kinnitavat: me ei taha kedagi vastutavaks pidada selle eest, mis temast ei sõltu. Tundub siiski, et igapäevaelus on ka palju olukordi, kus moraalihinnangud toimijale sõltuvad asjaoludest, mis pole tema kontrolli all. Seda nimetataksegi moraalseks vedamiseks. Näiteks langeb mõrva toimepannutele osaks suurem laitus kui neile, kes küll kavatsesid seda teha, kuid see ebaõnnestus ettenägematute asjaolude tõttu. Sageli öeldakse küll, et inimesed vastutavadki õigupoolest oma kavatsuste eest, selle eest, mida nad tahavad teha[2]. Ometi näitab seesama äpardunud mõrvari näide, et meie intuitiivne moraaliintuitsioon võtab mõnikord arvesse ka muud. Peale selle, ka meie siseseisund, see, mis on meie kavatsus, see, mida me tahame, ja meie tahtmise elluviimine, võib sõltuda vedamisest[3]. Ükski neist teguritest, millest toimija teod sõltuvad, ei ole vedamise suhtes immuunne.[1]

Vedamise liigid[muuda | muuda lähteteksti]

Nagel eristab vedamist tagajärjega, vedamist asjaoludega, konstitutiivset vedamist ja põhjuslikku vedamist.[1]

Tagajärgedega vedamine on vedamine selles, mis lõpuks välja tuleb. Näiteks mõrva kavatsejal mõrv ettenägematute asjaolude tõttu ei õnnestu. Kui mõrvar teeb kõik samamoodi, kuid tal mõrv õnnestub, ja me anname siiski õigesti erinevad moraalsed hinnangud, siis ongi tegu tagajärgedega vedamisega. Williams toob näiteks Paul Gauguini, kes jätab pere maha ning läheb Tahitile maalima, teadmata, kas temast saab suur kunstnik. Williamsi järgi me hindaksime Gauguini erinevalt sõltuvalt sellest, kas tal see õnnestus. Või siis oletame, et kaks muidu hoolsat inimest unustasid pidurid kontrollida lasta ja neil läksid pidurid rikki, aga ainult üks neist sõitis lapsele otsa.[1]

Asjaoludega vedamine on vedamine selles, millistesse oludesse on sattutud. Nagel toob näiteks inimesed, kes tegid 1930ndate Saksamaal metsikusi. Kui töökoht oleks nad 1929. aastal Argentinasse saatnud, siis nad oleksid võib-olla eeskujulikku elu elanud.[1]

Konstitutiivne vedamine on vedamine selles, kes ollakse ning milliste iseloomujoonte ja dispositsioonidega ollakse. Meid on kujundanud geenid, kasvatus jne, ja see on suuresti õnneasi. Ka see, kuidas me tegutseme, sõltub sellest, kes me oleme, nii, et ka meie teod sõltuvad vedamisest. Kui näiteks me kedagi õigesti laidame selle eest, et ta on arg, ennastõigustav või isekas, ja see ei sõltu temast, siis on tegu konstitutiivse moraalse vedamisega. Sama lugu on laiduväärsete tegudega, mis neist iseloomujoontest tulenevad.[1]

Põhjuslik vedamine on vedamine selles, kuidas eelnevad seigad meid määravad. See on Nageli sõnul klassikaline vaba tahte probleem. Kui meie teod ja tahe on ettemääratud, siis meie teod ega tahe ei ole vabad. Kui pidada vabadust moraalse vastutuse eelduseks, siis me ei saa isegi oma tahte eest vastutavad olla. See järeldus ei eelda isegi determinismi tõesust, sest ka tõenäosuslik põhjuslikkus ei ole meie kontrolli all[4]. Mõned autorid on pidanud põhjusliku vedamise eraldi väljatoomist liiaseks, sest seda katavad konstitutiivne vedamine ja vedamine asjaoludega[5].[1]

Pole midagi, millele moraalset hinnangut anda[muuda | muuda lähteteksti]

Me hindame inimesi selle eest, mida nad teevad ja kes nad on, erinevalt, kuigi nende teod ja isikuomadused kõikidest liikidest vedamisest. See puudutab ka tavalisi juhtumeid, näiteks seda, kas meie kavatsused teoks saavad. Kui nüüd vedamine tagajärgedega õõnestab meie moraalse vastutuse hinnanguid, nagu kontrolliprintsiibist tuleneb, siis paljudest meie igapäevastest otsustustest tuleks loobuda. Siis jäävad ikkagi kavatsused, kuid vedamine asjaoludega mõjutab ka kavatsusi. Siis jääb ikkagi see, mida me erinevates olukordades oleksime kavatsenud, kuid konstitutiivne ja põhjuslik vedamine teevad ka selle meist mittesõltuvaks. Mis siis järele jääb? Nageli sõnul ulatuseta punkt. Ta leiab, et probleem on teatud mõttes lahendamatu, sest toimijalikkuse mõistes on midagi ühitamatut sellega, et tegevused on sündmused ja inimesed on asjad. Viimast aga näitab väliste määrajate mõju. Ei jää midagi, mida saaks omistada vastutavale minale, jäävad ainult sündmused, mida ei saa laita ega kiita. Kui see on tõsi ja me tahame kontrolliprintsiibist kinni pidada, tuleb moraalihinnangutest üldse hoiduda. Kaalul on ka teiste eetika, õigusfilosoofia ja poliitikafilosoofia küsimuste lahendamine.[1]

Moraalse vedamise probleemi tähtsus[muuda | muuda lähteteksti]

Seaduste ja karistuste õigustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Seda, kuidas tagajärgedega vedamine mõjutab karistust, arutas juba Platon (Seadused IX, 876–877). Karistusmäär ei tohiks sõltuda teo tagajärgedest. Sellest räägib ka H. L. A. Hart. Ent kriminaalõigus eristab näiteks mõrva ja mõrvakatset. Ka deliktiõiguses on oluline, kas hooletus tõi kaasa kahju.[1]

Järeldades, et karistusmäär ei tohiks sõltu teo tagajärgedest, eeldatakse kontrolliprintsiipi ning seda, et karistada tohiks ainult selle eest, mis on moraalselt laiduväärne. Mõlemat eeldust on kahtluse alla seatud. Kui mõlemat eeldust aktsepteerida, saab võib-olla ka järeldada, et kuna keegi pole moraalselt laiduväärne, pole ükski karistus õigustatud.[1]

Egalitarism[muuda | muuda lähteteksti]

Egalitarismi (vedamisegalitarismi) järgi on hüvede võrdsem jaotus õiglasem. John Rawlsi järgi on sissetulekute ja jõukuse praegune jaotus ebaõiglane, sest inimese loomuomadused (sealhulgas anded) ja eluolukorrad ei ole tema kontrolli all. "Positiivse" mõttekäigu puhul lähtutakse sellest, et anded, sünniolud jne ei ole inimese kontrolli all, kuid vaba turg võimendab need eelisteks ja halvemusteks, järelikud on need eelised ja halvemused väärad ning õigluse huvides tuleb hüved ümber jaotada. Seda mõttekäiku on palju kritiseeritud. "Negatiivne" mõttekäik pareerib vastuväite, et inimesi ei tohiks egalitarismi nimel sellest ilma jätta, mis nad on teeninud. Inimesed ei vastuta saadud eeliste ja halvemuste eest, järelikult ei vääri neid, sellepärast ei ole hüvede ümberjaotamine väär. Mõlemad mõttekäigud eeldavad kontrolliprintsiipi, seega sõltub vedamisegalitarismi usutavus moraalse vedamise probleemi lahendusest. Mõned vedamisegalitaristid eristavad vedamise liike, näiteks väidetakse mõnikord, et suurte summade mahamängimist ei tohiks võtta võrdsetel alustel maavärinas kannatadasaamisega. Võib-olla on siin eelduseks kitsendatud kontrolliprintsiip, mis möönab vastutust valikute ja nende oodatavate tagajärgede eest, kuid mitte nende tagajärgede eest, mis on suuresti kontrolli alt väljas.[1]

Kontrolliprintsiibi kitsendamine moraalse hinnangu teatud liikidele[muuda | muuda lähteteksti]

Voorushinnangud on hinnangud inimese iseloomu kohta, näiteks "hea" või "halb". Aksioloogilised otsustused on otsustused inimeste tegudega seotud asjaseisude kohta ("hea" või "halb"). Deontilised otsustused on otsustused tegude kohta ("õige" või "väär"). On ka vastutusotsustused, laitusotsustused ja kiitusotsustused.[1]

Võib-olla kontrolliprintsiipi tuleb mõista nii, et see käib ainult mõnd liiki moraalsete hinnangute kohta. Näiteks väidavad mõned, et on olemas täiesti vastuvõetav moraalse vedamise vorm, mis ei ole vastuolus kontrolliprintsiibi vaimuga, nimelt vedamine selles, mille eest ollakse vastutav (näiteks Norvin Richards 1986, Michael Zimmerman 2002). Näiteks on paljud valmis möönma, et edukas mõrvar on surma eest vastutav, ebaedukas mõrvar mitte, kuigi mõlemad võivad laiduväärsuse poolest (Zimmerman 2002:560) või moraalse väärtuse poolest (Richards 1986:171, Greco 1995:91) võrdsed. Kui kõige tähtsam moraalse hinnangu liik on moraalne väärtus, siis saab kontrolli printsiibi kitsendada moraalsele väärtusele. Paljud vastused moraalse vedamise probleemile eristavad moraalse hinnangu vorme. Enamasti keskendutakse kahele rühmale: 1) vastutus, laitus ja kiitus tegude, iseloomujoonte ja dispositsioonide eest; 2) subjekti moraalne väärtus ja iseloomu moraalne kvaliteet. Michael Zimmerman (2006) räägib deontilistest otsustustest.[1]


Märkused[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 Dana K. Nelkin. Moral Luck, Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia, 2013.
  2. Seda ütleb näiteks Adam Smith raamatus "Theory of Moral Sentiments" (1790), II.iii.intro.3.
  3. Feinberg 1970; Nagel 1979.
  4. Nt Pereboom 2001: 41–54; Watson 1982: 9.
  5. Andrew Latus. Moral Luck, Interneti filosoofiaentsüklopeedia, 2001.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Joel Feinberg. Doing and Deserving: Essays in the Theory of Responsibility, Princeton, NJ: Princeton University Press 1970.
  • John Rawls. A Theory of Justice, Cambridge: Harvard University Press 1971.
  • Robert Nozick. Anarchy, State, and Utopia, New York: Basic Books, Inc., Publishers 1974.
  • Thomas Nagel. Mortal Questions, New York: Cambridge University Press 1979, ptk 3. Mortal Questions#Moraalne vedamine.
  • Bernard Williams. Moral Luck, Cambridge: Cambridge University Press 1981, ptk 2. Bernard Williams#Moraalne vedamine.
  • Ronald Dworkin. What is Equality? Part 2: Equality of Resources. – Philosophy and Public Affairs, 1981, 10, lk 283–345.
  • Gary Watson. Free Will, New York: Oxford University Press 1982.
  • Michael Davis. Why Attempts Deserve Less Punishment Than Completed Crimes. – Law and Philosophy, 1986, 5, lk 1–32.
  • Norvin Richards. Luck and Desert. – Mind, 1986, 65. Ümbertrükk: Daniel Statman (toim). Moral Luck, Albany 1993, lk 198–209.
  • G. A. Cohen. On the Currency of Egalitarian Justice. – Ethics, 1989, 99, lk 906–944.
  • Daniel Statman (toim). Moral Luck, Albany: State University of New York Press 1993.
  • David Lewis. The Punishment That Leaves Something to Chance. – Philosophy and Public Affairs, 1989, 96, lk 227–242.
  • [[Sanford Kadish}]]. Forward: The Criminal Law and the Luck of the Draw. – Journal of Criminal Law and Criminology, 1994, 84, lk 2183–2237.
  • Joel Feinberg. Equal Punishment for Failed Attempts: Some Bad But Instructive Arguments Against It. – The Arizona Law Review, 1995, 37, lk 117–133.
  • Barbara Herman. Feinberg on Luck and Failed Attempts. – The Arizona Law Review, 1995, 37, lk 143–150.
  • Jeremy Waldron. Moments of Carelessness and Massive Loss. – David Owen (toim). Philosophical Foundations of Tort Law, Oxford: Clarendon Press 1995.
  • John Greco. A Second Paradox Concerning Responsibility and Luck. – Metaphilosophy, 1995, 26, lk 81–96.
  • John E. Roemer. Theories of Distributive Justice, Cambridge: Harvard University Press 1996.
  • Michael Moore. Placing Blame: A Theory of the Criminal Law, Oxford: Clarendon Press 1997.
  • Arthur Ripstein. Equality, Responsibility, and the Law, Cambridge: Cambridge University Press 1999.
  • Elizabeth Anderson. What is the Point of Equality. – Ethics, 1999, 109. lk 339–349.
  • Ronald Dworkin. Sovereign Virtue: The Theory and Practice of Equality, Cambridge: Harvard University Press 2000.
  • Derk Pereboom. Living Without Free Will, Cambridge: Cambridge University Press 2001.
  • S. Hurley. Luck and Equality. – Proceedings of the Aristotelian Society, supplementary volume, 2001, 75, lk 51–72.
  • R. Arneson. Luck and Equality. – Proceedings of the Aristotelian Society, supplementary volume, 2001, 75, lk 73–90.
  • Michael Zimmerman. Taking Luck Seriously. – The Journal of Philosophy, 2002, 99, lk 553–576.
  • S. Scheffler. What is Egalitarianism. – Philosophy and Public Affairs, 2003, 31, lk 5–39.
  • Michael Zimmerman. Moral Luck: A Partial Map. – Canadian Journal of Philosophy, 2006, 36, lk 585–608.
  • L. Alexander, K. Ferzan, S. Morse. Crime and Culpability: A Theory of Criminal Law, Cambridge University Press 2009.
  • M. Moore. Causation and Responsibility: An Essay in Law, Morals, and Metaphysics, Oxford: Oxford University Press 2009.
  • G. Yaffe. Attempts, Oxford: Oxford University Press 2010.
  • D. Enoch. Moral Luck and the Law. – Philosophy Compass, 2010, 5(1), lk 42–54.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]