Ronald Dworkin
Ronald Myles Dworkin (11. detsember 1931 Worcester – 14. veebruar 2013 London) oli Ameerika Ühendriikide õigusfilosoof ja professor.[1] Dworkinit peetakse üheks tähtsaimaks õigusfilosoofiks, kes panustas õigusteooria arengusse enda teostes esitatud seisukohtadega. Kõige tuntum on tema õiguse tõlgendamise teooria, milles ta väljendas kriitikat õiguspositivismi, eelkõige just inglise õigusfilosoofi Herbert Harti teooriasse.[2]
Dworkin pälvis eluajal tehtud teadustöö eest 2007. aastal Holbergi mälestusauhinna ja 2012. aastal Balzani auhinna.[2]
Elukäik ja haridus[muuda | muuda lähteteksti]
Ronald Dworkin sündis Worcesteri linnas Massachusettsi osariigis. Tema vanemad David ja Madeline (neiupõlvenimi Talamo) olid lahutatud ning Ronaldi, tema õe ja venna kasvatas üles ema üksi. Madeline oli klaverimängija ja töötas muusikaõpetajana Providence’is Rhode Islandi osariigis.[3]
Providence’i keskkoolis sai Dworkin stipendiumi ning asus õppima filosoofiat Harvardi Ülikooli, mille lõpetas 1953. aastal. Seejärel õppis ta kaks aastat Inglismaal Oxfordi Ülikoolis ning hiljem suundus tagasi Harvardi Ülikooli.[3] Dworkin lõpetas õigusteaduskonna Harvardi ülikoolis 1957. aastal.[2]
Karjäär[muuda | muuda lähteteksti]
Peale ülikooli lõpetamist asus Dworkin tööle juristina New Yorgi apellatsioonikohtusse kohtunik Learned Handi juurde. Aastatel 1958–1962 töötas ta New Yorgis advokaadina advokaadibüroos Sullivan & Cromwell, spetsialiseerudes rahvusvahelistele tehingutele.[1]
Akadeemiline karjäär sai alguse 1962. aastal, kui läks tööle dotsendina ja hiljem professorina Yale’i Ülikooli. 1969. aastal võttis ta Herbert Harti järglasena üle õigusteaduse õppetooli juhi positsiooni Oxfordi Ülikoolis, kus töötas kuni 1998. aastani. Peale seda oli Dworkin professor University College Londonis ning lisaks Frank-Henry-Sommer-Professor-of-Law’ ametikohal New Yorgi Ülikoolis.[4]
Õigusfilosoofia ja õiguse tõlgendamise teooria[muuda | muuda lähteteksti]
Dworkini panus õigusteaduse arengusse seisneb tema käsitluses õiguse olemusest ja õiguse tõlgendamisest. Läbivateks teemadeks on muu hulgas õigus kui terviklikkus (ingl law as integrity), parima tõlgenduse teooria, õiguse ja eetika suhe. 1978. aastal avaldas ta teose „Taking Rights Seriously“, milles sõnastas vastuväited õiguspositivismile ning pani aluse õiguse kui terviklikkuse doktriinile.[2] Dworkini hinnangul peavad õigusemõistjad lähtuma õiguses sisalduvates printsiipidest, kuid printsiibid ei ole universaalsed ning sõltuvad suuresti konkreetsest ühiskonnast ja õigussüsteemist. Kohtutel tuleb seega arvestada kogukonna üldiste huvide ja poliitiliste suundumistega.[5]
Õiguspositivismi seisukohtade kritiseerimist jätkab Dworkin 1986. aasta teoses „Õiguse impeerium“ (ingl "Law's Empire"). Ta leiab, et kui keerulistes kohtuvaidlustes puudub selge õigusnorm, lähtuvad kohtunikud õiguses sisalduvatest printsiipidest. Seega ei loo kohtunikud kaalutlusõigust kasutades uut õigust, vaid kasutavad printsiipe. Need printsiibid on nii moraali- kui ka õigusprintsiibid, mida ei saa teineteisest eristada. Herbert Harti teooria kohaselt on kohtunik aga see, kes täidab seaduses lüngad, luues sedasi uut õigust.[5] Dworkin ei nõustu positivistliku seisukohaga, mille järgi võib kasutada vaid kirjapandud õigust, sest sellest üksi jääb väheseks.[6]
Positiivse ehk kirjapandud õiguse puuduste probleemi lahenduseks kasutas Dworkin konstrueeritavat teooriat ning kujundas näite Heraklesest kui ideaalsest kohtunikust.[6] Herakles on üliinimene, kes suudab igas kohtuvaidluses leida õige ja juriidiliselt korrektse lahenduse, tõlgendades õigust parimal viisil. Ta on kohtunikuna erapooletu ja ei eksi kunagi.[7] Dworkini sõnul peaks iga kohtunik proovima sarnaneda Heraklesega, tuginedes kaasuse lahendamisel nii normidele kui ka printsiipidele, et leida ainuõige vastus.[6]
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Dworkin abiellus 1958. aastal Betsy Rossiga ja 1961. aastal sündisid neile kaksikud Anthony ja Jennifer. Esimene abikaasa Betsy suri 2000. aastal vähki. Dworkin hiljem abiellus Irene Brendeliga, klaverimängija Alfred Brendeli endise abikaasaga.[3]
Ronald Dworkin suri 14. veebruaril 2013. aastal Londonis leukeemiasse, olles 81-aastane.[2]
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
- 1979 – valiti Briti Akadeemia liikmeks
- 1979 – valiti Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemia liikmeks
- 1995 – valiti Baieri Teaduste Akadeemia välisliikmeks
- 2008 – valiti Ameerika Filosoofiaseltsi liikmeks
- 2007 – pälvis Holbergi mälestusauhinna
- 2012 – pälvis Balzani auhinna
Teosed[muuda | muuda lähteteksti]
- "Taking Rights Seriously" (1977) ISBN 0-7156-1174-7
- "A Matter of Principle" (1985) ISBN 0-19-825574-8
- "Law's Empire" (1986) ISBN 0-00-686028-1
- "Philosophical Issues in Senile Dementia" (1987)
- "A Bill of Rights for Britain" (1990)
- "Life's Dominion" (1993) ISBN 0-394-58941-6
- "Freedom's Law" (1996) ISBN 0-19-826557-3
- "Sovereign Virtue" (2000) ISBN 9780674008106
- "Justice in Robes" (2006) ISBN 9780674027275
- "Is Democracy Possible Here? Principles for a New Political Debate" (2006)
- "Justice for Hedgehogs"(2011) ISBN 9780674072251
- "Religion Without God" (2013) ISBN 9780674726826
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Liptak, A. (15.03.2013). "Ronald Dworkin, Scholar Of the Law, Is Dead at 81". nytimes.com. Vaadatud 08.11.2022.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 "In Memoriam: Ronald Dworkin". law.nyu.edu. New York University. 14.02.2013. Vaadatud 08.11.2022.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Hodgson, G. (14.02.2013). "Ronald Dworkin obituary". theguardian.com. Vaadatud 08.11.2022.
- ↑ Dworkin, R. Õiguse impeerium. Eesti keelde tõlkinud Piret Luiga. Eessõna: Raul Narits. Tallinn: Valgus, 2015. Lk 10.
- ↑ 5,0 5,1 Asi, A. (2014) Õigusfilosoofiliste teooriate rakendamine õigusemõistmisel. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool. http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/42063/asi_ba_2014.pdf. Lk 17.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 Dworkin, R. Õiguse impeerium. Eesti keelde tõlkinud Piret Luiga. Eessõna: Raul Narits. Tallinn: Valgus, 2015. Lk 14.
- ↑ Dworkin, R. Õiguse impeerium. Eesti keelde tõlkinud Piret Luiga, Tallinn: Valgus, 2015. Lk 381–384.